Ettevõtja:
süvariigi kriitikust sai selle kaitseingel, parteipoliitika rikub
kriisiabi
Eriolukord
on kestunud üle kuu. Kui tervishoiu valdkonnas võime jääda
seniste otsustega suuremalt osalt rahule, siis majandusliku kriisi
hoovamisega peaaegu et mitte üldse, kirjutab väikeettevõtja Märt
Meesak.
Otsustajad
pole suutnud tegutseda kolmel rindel korraga ning nende võhm või
teadmsed on piirdunud poole tehtega. Kas on õige praeguses olukorras
nii arvata, ilma ett lõpptulemust pole teada ja töö eriolukorras
on keeruline ja alles käib? Jah on, kuna iga otsus mis täna
langetatakse on ikkagi poliitiline ja poliitika tähendab valikuid.
Ilmselge
on tänaseks see, et sõnu on rohkem kui tegusid. See hakaks silma
juba eriolukorra esimestel päevadel. Rahandusminister lubas kiireid,
sihituid ja šokist läbi aitavaid meetmeid. Siseminister lausa
soovitas alguses sooje sokke kuid hiljem võttis rahulikult ja läks
eriolukorra kolmandal päeval puid raiuma. Tänasest seisust vaadates
on kuu möödas ja ega hoiakud ja suhtumine ei ole endiselt muutunud.
Märt
Meesak: “Kui sul kukub viie päevaga kogu sinu sissetulek, siis on
ilmselge, et sul tekivad likviidsusprobleemid.”
Poolikud
lahendused
Avaliku
sektori kokkutõmbamise kaitseingliks on osutunud endine suurim
ametnike riigi vastane minister ning ministrivahetusega aetakse
ikkagi ainult parteipoliitikat. Jah, kui energia kulub kriisis
parteipoliitikaks, kus inimeste sissetulekud on drastiliselt
vähenenud, ettevõtted seisavad kuristiku äärel ning tulevik on
segane. Siis on ju selge, et fookust pole ning ju siis ka plaani või
teadmisi mitte. Tegeletakse sellega, millest justnagu mõistus jagu
saab.
Majanduseksperdid
on palju nõu andnud ja soovitusi. Eelkõige on see olnud seotud
tööjõu hoidmisega ettevõtetes. Et ei toimuks massilist koondamist
ning inimestel säiliks töökoht. See on igati loogiline hoiak, kuna
sellisel juhul on kriisist väljumiseks olemas stardiks vajalik
personal.
Me
ei jääks pikalt vinduma, kus on vaja juhendada ja koolitada uusi
inimesi, käivitada juba suletud ettevõtteid ning teha uusi
investeeringuid suletud ettevõtete asemele uute tekkimisel. On
ilmselge, et riigi tuge oli vaja eelkõige töökohtade säilitamise
ja likviidsus probleemide lahendamisele.
Kui
töökohtade säilitamisega on saadud hakkama pooliku lahendusega
siis likviidsuse tagamisega on päris ummikusse mindud. Tänane meede
70% palgast ja omaosalus 150 eurot oli abiks neile ettevõtetele,
kellele ei toonud kriis kaasa kohest likviidsusprobleemi. Neile,
kellele jäi alles kasvõi 20-30% sissetulek.
Või
siis suurettevõjale, kelle rahavood olidki summa summaarsel suuremad
ning käibe kukkudes oli kontol vabasid vahendeid. Väikeettevõtjad
kuni 10 töötajaga või turismisektor, kelle sissetulek sõltub
kliendi füüsilisest kohaolekust, selliseid likviidseid vahendeid ei
omanud.
Kui
sul kukub viie päevaga kogu sinu sissetulek, siis on ilmselge, et
sul tekivad likviidsusprobleemid. Arved tarnjatele, kommunaalmaksed,
rent, tööjõukulud, riigimaksud. Need kõik on sellised kohustused,
mis kuuluvad enamuselt maksmiseks tagant järele väikese
viivitusega. Ehk et kui saad tarnjalt kauba, siis maksetähtajaga
7-14 päeva.
Müüd
kauba maha ja saadki tähtajaliselt tasuda arve. Rent ja kommunaalid
tasutakse ju ka üldjuhul eelmise kuu näitajate alusel. Maksud
deklareeritakse järgmisel kuul, tööjõumaksud ülejärgmisel kuul.
Ehk et kohustused tekivad hiljem. Kui sul aga sissetulekud kukuvad
nulli, siis sa neid kohustusi täita ei suuda. Ole nii edukas ja
tubli ettevõtja kui tahes. Maksuvõlg aga tekib ikka sellel kes
makse deklareerib ja on aus ettevõtja. Seega on see osutunud ausale
ettevõtjale praegu lisakaristuseks.
Hädavajalikku
sammud
Abimeetmetest
niipalju, et seni ei ole tegelikult veel ühtegi meedet likviiduse
tagamiseks olemas. Olukorras kus eriolukord on kestnud üle kuu ja
kestab kindlasti veel pea kuu kui mitte rohkem. Iga päev on
ettevõtjale ja töövõtjale pingeline ja kriitiline, sest teadmatus
tuleviku suhtes on suur. Riigi roll, anda inimestele kindlustunnet,
ei ole realiseerunud.
Avalikkuses
käib diskusioon majandusteemadel aga kolmes valdkonnas. Kas
võõrtööjõudu on täna vaja või mitte, kas Tallink peaks võtma
laenu riigilt või LHV-lt, kas ettevõtlusminister sai tööga
hakkama või mitte. Nagu näha, siis teemadel mis enamuses
tavainimesi mitte kuidagi ei kõneta.
Lahendused
olid laual kuid need pühiti sahtlisse. Ütlus, et mitu korda mõõda,
ükskord lõika on tavaolukorras hea. Kriisiolukorras aga ei pruugi
kasuks tulla sest kui ükskord lõikama asuda, võib ilmneda et
polegi mida lõigata. Mõõtmisele kulunud aja jooksul on saak
kadunud. Just praegu kipub minema samamoodi. Otsustajate venitamine
ja püüd teha õigeid otsuseid viib selleni, et hiljem ongi hea ja
lihtne öelda. Näe, hea et me ei kiirustanud ja ei toetanud,
läksidki ju pankotti. Samas on ikkagi riigil töötute armee keda
üleval hoida ja olematu stardivalmisolek kriisi lõppedes taas
majandus käima saada.
Esimene
mida peaks tegema on see, et püüaks ära hoida vastandumise
väikesed vs suured. Täna kisub see aina enam just sinna, kus
eelmistama kiputakse suuri. Majandus on tervik siis, kui sektrotite
kaupa on olemas mõlemad. Suured vajavad väikeseid, et sektor püsti
seisaks ning mõlemas sektoris on märkimisväärne tööjõuosakaal,
mida tasub päästa. Kriisiabimeetmed olenemata suurusest võrdseks,
Tallinki näitel. Kui väikeettevõtjale öeldakse, et küsige ennem
kodupangast ja riik vaatab hiljem, siis sama peab kehtima ka
suurettevõtjate puhul.
Teiseks
ei saaks juttugi olla sellest, et eriolukorra ajal tekkinud
maksuvõlgadelt riik intressi küsib. Riik ei saa ega tohi teenida
kasumit ausa makse maksva ettevõtja raskest olukorrast mida pole
ettevõtja ise tekitanud. Eriolukorra ajal tekkinud maksuvõlgade
ajatamine intressivabalt peaks olema elementaarne.
Kolmandaks
vajab ettevõtlus likviidsusabi. Muidugi mitte üle kõikide
sektorite, kuna praegune eriolukord pole tabanud kõiki. Küll aga on
tekkinud juba ring võlgnevus ehk doominoeffekt ja et sellest
ettevõtlus päästa on vaja likviidsus abi. Kriisist enim kannatada
saanud ettevõtjale otsetoetus veebruaris tasutud maksuraha tagastus
ühekordses (käibe ja tööjõumaksud) ulatuses. Nii ei ole vaja
digiriigis jooksutada ettevõtjat bürokraatiaga, abi saaksid ausad
maksumaksjad ning ära jääks ka pettuste võimalus. See raha süst
enim kannatada saanud sektrorile aitaks raha liikuma ning hoiaks
hullemast kõik kõigile võlgu tekkiva kaose.
Märt
Meesak: “Kui ehitame oma majanduse ja riigi eelarvepoliitika üles
avaliku sektori palkadele ja kulutustele, siis mõne aasta pärast
oleme suuremas kriisis kui see tänane, mis silmapiiril on.”
Avalik
sektor koomale!
Avaliku
sektori kulude kokkutõmbamine esimesel võimalusel. Esmalt
eelarveliste asutuste kulud seoses eriolukorra pikkusega, kus jääb
üle igapevaste kontorite, sõitmiste jms kulu. Teiselt avaliku
sektori tööjõukulude kokkuhoid ametnike ja omavalitsuste juures.
Muidugi ei saa me rääkida eesliinil olevate ametkondade kulude
vähendamisest (meditsiin, pääste, turvalisus). Rahandusministri
jutt sellest, et sellega tekib veelgi suurem löök majandusele on
pooltõde. Koondamishüvitised on ametnikele päris suured, seda
nende pikaajalise tööstaaži tõttu.
Seega
lastaks just praegu kriisi ajal majandusse tarbimiseks mitme kuu jagu
töötasusid avalikust sektorist koondamiste teostumisel. Lisaks
annaks see uue eelarve 2021 koostamiseks parema stardipositsiooni,
kus 2020 on koondamiskulud kantud selle aasta teise poole planeeritud
eelarve arvelt. Vabanev tööjõud saab minna siseministri
soovitatult võõrtööjõu viisade lõppemisel augustis appi
tööstusesse ja põllumajandusse.
Kulude
kokkuhoiu nõue on vajalik ka omavalitsustes. On ju teada, et kui
tööjõumaksude laekumine teisel poolaastal väheneb ning see kandub
ka 2021 aastasse, siis omavalitsuste tulud vähenevad märgatavalt.
Et aga omavalitsused ja keskvalitsus saaksid tagada vajalike
investeeringute omaosaluse eelarvetest, on vaja 2021 aastaks
vähendada tegevuskulusid. Ilmselge on see, et samas mahus
keskvalitsuse ja omavalitsuste tegevuskulud ei saa olla samades
piirides kriisi järgselt, kui nad olid kriisi eelselt.
Märt
Meesak: “Praegune ajajärk ühiskonnas vajab otsustajaid,
tegutsejad ja autoriteete oma valdkondadest.”
Majanduse
hoiab töös ettevõtlus, mitte avaliku sektori palgad. Kui ehitame
oma majanduse ja riigi eelarvepoliitika üles avaliku sektori
palkadele ja kulutustele, siis mõne aasta pärast oleme suuremas
kriisis kui see tänane, mis silmapiiril on.
Aeg
tiksub halastamatult
Eelnevalt
tõin välja ühe osa eriolukorra tegevustest ettevõtluse
toetamiseks. On loomulik, et see pilt on aga suurem kui siin
kirjeldatu. Ainus mis saab olla halb on otsustamatus. Täna on aga
iga päev otsustamatust oluline ettevõtjale, töövõtjale ja riigi
rahakotile tulevikus. Minevikust on juba teada, et paigalseis ja
peenhäälestus on halvim mida ükski areneda sooviv ühiskond endale
lubada tohiks. Täna ei ole aeg ajada parteipoliitikat või püüda
vastutusest mitte otsustamise ja seega ka mitte eksimisega kõrvale
põigelda.
Praegune
ajajärk ühiskonnas vajab otsustajaid, tegutsejad ja autoriteete oma
valdkondadest. Otsustamatus ja parteipoliitika kriisiajal on
ajakahjulik ühiskonnale, arengule kui ka hiljem indiviididele kes
seda viljelevad. Seda küll pikema viitega. Mis siis, et hetkel võib
tunduda punktivõite rohkem.
Ajalugu
kirjutatakse ürikutesse pikema vaatega ning hiljem on seda juba
raske ümber jutustada. Tänane olukord annab Eestile aga võimaluse
minna ajalukku targa, eduka ning tugevamana. Rumal oleks seda
parteipoliitika või argusega ära rikkuda.