Oravad purevad pahatahtlikult madalapalgaliste pähkleid.

Reformierakond on teinud teatavaks oma seekordsed valimislubadused. Näiteks tööjõumaksude alandamine keskmist palka teenivale inimesele 756 eurot aastas. Seda plaanitakse saavutada tulumaksuvaba miinimumi kahekordistamise, sotsiaalmaksu 2% alandamise ja töötuskindlustusmaksu 0,45% alandamisega. Põhiliseks katteallikaks on pakutud tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõusu.

Kahjuks ei tundu ülejäänud katteallikad nagu kulude kokkuhoid ja majanduskasv valitsuspartei senise tegevuse taustal kuigi tõsiseltvõetavad. Seda enam, et peaministripartei seekordsed valimislubadused pigem koormavad riigieelarvet ning ideid majanduse elavdamiseks või Eesti arengule jõulise tõuke andmiseks ei pakuta.

Kutsutakse kuhugi edasi, kuid kuhu kutsutakse, ei ole mõistetav. Kas läheme peaministriga edasi väljarände suurenemise ja majanduse paigalseisu suunas? Või kuhu? Ja kuidas siis Eesti sellest suuremaks, jõukamaks ja avatumaks saab?

Pakutav katteallikas aktsiisitõusu näol on suhteliselt jabur. Seda veel seltskonna poolt, kes on alati nõudnud oponentidelt katteallikaid väga resoluutselt ja negatiivse hoiakuga. Aktsiise on oravad ikka ja jälle augutäiteks pakkunud. Kui majandustõus ehitatakse üles aktsiiside tõusule, siis tundub, et majanduse toimimisest sellel kõrgelt lennata plaanival noorel seltskonnal ikkagi täit arusaamist pole. Ehk peab lõpuks seekord paika ütlus, et see valitsus, kes tõstab õlle hinda, kaua võimul ei jätka.

Täna on meie alkoholi- ja tubakaaktsiisid jõudnud juba päris kõrgele. Aktsiise on tõstetud pea igal aastal, suuremad tõusud on olnud aastail 2008-2009, mil kange alkoholi aktsiis tõusis ühel aastal isegi 30%. Juba siis nähti ohtu selles, et see suurendab nõndanimetatud musta turu osakaalu.

On lühinägelik, et me tõstame aktsiise ja kiusame sellega ettevõtjaid, kuid samaaegselt ei tegele musta turuga. Viimase jaoks puudub Reformierakonna valimislubadustes plaan. Pigem saame kuulda, et Politsei- ja piirivalveamet ei tööta rahapuuduse tõttu täisvõimsusel ning selle tõttu on piir võssa kasvanud ja uurimistegevused poolikud. Põhimõtteliselt must turg õitseb ja saab aktsiisitõusuga veelgi tarbijaid juurde.

Lisaks mustale turule mõjutab pidev alkoholiaktsiisi tõus ka antud valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid ja seeläbi ka töötajaskonda. Seega kaudselt ka maksulaekumist. Eriti turismi- ja toitlustusvaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid. Selliste muudatuste puhul oleks hea, kui kogu turg oleks eelnevalt läbi uuritud ja tagajärjed läbi analüüsitud. Praegune käik tundub aga olevat pigem läbimõtlemata ja lihtne katteallikas valimislubadustele.

Maapiirkondades on väga suur osa töötajaskonnast seotud turismivaldkonnaga. Nende palk on tugevalt alla Eesti keskmise. Majutus- ja toitlustusvaldkonnas on töötajate keskmine palk 600 eurot, mis on Eesti kesmisest pea 400 eurot väiksem. Antud valdkonnaga on seotud ka hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad töötajad, kelle keskmine on samuti Eesti keskmisest väiksem.

Toitlustusettevõtted aga on väga tugevalt sõltuvuses alkoholi müügist, eriti turistidele. Antud aktsiisi tõus mõjutab Eesti kui turismisihtkoha atraktiivsust, teenuse kvaliteeti ja konkurentsivõimet ning pärsib oluliselt toitlustusettevõtete jätkusuutlikku arengut. Samuti mõjutab see negatiivselt antud valdkonnas töötavate inimeste sissetulekut. Halvemal juhul võib see kaasa tuua nende valdkondade töötajatele töökaotuse ettevõtete sissetulekute vähenemise ja kulude kokkuhoiu tõttu.

Juba praegu on Lätis aktsiis madalam ja nii Venemaa turistid kui Eesti enda elanikud käivad naaberriigis alkoholi ostmas. Ebamõistlikult kõrgem aktsiis soosib piiriülest musta äritegevust idast ja vähendab Soomest tulevate turistide arvu. See kõik ei ole kuidagi kooskõlas jõukama Eesti loosungiga, pigem vastupidi.

Täna on Eesti olukorras, kus vaja oleks majandust elavdada, et tekiks uusi tasuvaid töökohti ning elanikkonna ostujõud kasvaks. Mis kasu on keskmist palka teeniva inimese 700-eurosest aastasest võidust, kui selle tõttu võivad tuhanded inimesed üldse oma töötasust ilma jääda? Ostujõuline tarbijaskond väheneb ning kaotajaid on juba rohkem kui võitjaid.

Meie eesmärk peaks olema keskklassi arvukuse tõstmine, millega koos tõuseb kogu ühiskonna ostujõud. Selleks on vajalik madalapalgaliste järk-järguline lähendamine keskklassile, jõuliste, mitte kosmeetiliste maksusoodustuste ja miinimumtasu kasvu näol. Üks on kindel: majanduskasvu ja uut arenguhüpet ei saavutata ainult aktsiiside pideva tõusuga.

Avaldatud Delfi Rahva Hääles 25.11.2014 

Käesolev aasta hakkab lõpule jõudma

Head kongutalased. Soe sügis hakkab mööda saama ja talve aeg on kätte jõudnud. Kaugel pole ka enam aastavahetus ning enne seda Jõuluõhtu. Taaskord saab üks aasta läbi, seda siis 2014. aasta.

Aasta lõpp on Konguta vallale olnud tegus. Uuendasime valla arengukava aastani 2020. Tänan kõiki vallakodanike ja volikogu komisjone muudatusettepanekute eest. Alati saab arutelu olla veelgi aktiivsema osalusega, kuid kahel avalikul arutelul 29.08 ja 09.10 oli põhiline valla aktiiv siiski kohal. Suured tänud ka eestvedaja arengu- ja keskkonnanõunik Riina Savisaarele.

Suuremad teemad ja muudatused olid seotud Annikoru puhkepargi, Kentsi paisjärve ja Kavilda ürgoru ühendamine üheks projektiks kuhu lisanus veel ka Mäeotsa suusakeskus. Samuti avalikuks kasutuseks olevate ruumide vajadus Annikorus, piirkonna konkurentsivõime tõstmiseks. Need kaks ja Annikoru kergliiklustee saavad arvatavalt olema meie suurprojektid järgmistel aastatel. Hoiame Teid nende arengutega kindlasti kursis.

Sügis on toonud meile ka uut hingamist Konguta algkool- lasteaiale, kus on üles seatud moodullasteaia osa. Hetkel käib laste ja süsteemi harjutamine ning uuest aastast peaks kõik kenasti täiemahuliselt tööle minema. Oleme Tartumaal teine omavalitsus, kus lasteaia järjekord kiiresti moodullasteaia rentimisega lahendati. Ruumid on igati kaasaegsed ja puhtad ning soojad. Saab ainult edu soovida personalile ja lusti lastele.

Oleme ka sellel sügisel edasi arendanud Konguta valla külade valgustuse projekti. Kui varem on saanud valgustuse täienduse juba viis erinevat küla siis seekord jõudis kord kätte Karijärvele ja Suure-Konguta bussipeatuseni. Leiame endiselt, et turvalisus ja heakord on need märksõnad mis elanikele omavalitsuses korda lähevad. Elanike juurdekasv on selle väite õigsust loodetavalt ka kinnitanud. Prognooside järgi saab 2014. aasta olema juba viies järjestikune aasta kus Konguta valla elanike arv on kasvanud. Tänan kõiki selle eest!

Valmis sai ka Metsalaane küla keskse tee viimine mustkatte alla just nii nagu eelmises ülevaates kirjutasin. Hetkel on veel Elva linnale kuuluvale lõigule mustkate panemata, kuid seda ei saagi ennem teha, kui Elva linnavolikogu antud lõigu Konguta vallale annab. Meie valmisolek see vastu võtta on olemas ja Elva linna valmisolek antud teelõik meile anda samuti. Meil jääb üle ainult oodata sellekohast Elva linnavolikogu otsust.

Oktoobrikuu volikogus muutsime ka valitsemise veelgi avalikumaks. Selleks kinnitas volikogu eelarve- ja arengukomisjoni ettepaneku teha volikogu istungitel hääletamine nimeliseks. See tähendab täpsustatult seda, et nii volikogu istungite salvestises kui protokollis hakkab olema otsuste ja määruste hääletamine kajastatud nimeliselt. Seda ka Konguta valla teatajas ilmuvates volikogu ülevaadetes. Sellega on igal valijal võimalus näha volinike meelsust otsuste vastuvõtmisel ja tulemused ei ole anonüümsed poolt ja vastu hääled vaid seotud volinikega.

Tahaksin veel eraldi tänada Konguta Kooli personali ning seekord eelkõige Kaie Tali-t, kes sai kuu alguses tunnustatud kui Tartumaa aasta terviseedendaja. Suured tänud aktiivse panuse eest Kaie-le ning edaspidiseks palju jõudu ja jaksu. On meeldiv näha ja kuulda selliseid tunnustusi antamas just meie valla aktiivsetele inimestele. See näitab veelgi, et Konguta vald on tegijate vald.

On küll novembrikuu lõpp, kuid juba praegu soovin Teile kõigile lumerohket ning rahuliku detsembrikuud ja Jõuluaaega. Kaugel see aastavahetuski enam on, kus saame teha kokkuvõtteid käesoleva aasta tegemisest ja seada sihte uueks 2015. aastaks. Olge terved ja positiivsed!

Märt Meesak

volikogu esimees

Avaldatud "Konguta valla teataja" 2014. aasta novembri numbris

Ei taha Ühtse Venemaa süsteemi, tänan!

Millise täistuuridel pöörleva hoo on üles võtnud poliitkarneval võimukoridorides! Lausa hirm tuleb, et mõni saab sellise tormamisega veel füüsiliselt viga. Erakondade uksi paugutatakse lahti ja kinni ning ministeeriumide omi samuti. Kes läheb, kes tuleb ja kes kelle asemele asub, see on viimaste päevade suurim müsteerium ning meediasündmus.

Tolm on üles löödud niivõrd vara, et ei tea kas valimisteni vastu peetaksegi.

Sagimine läks tegelikult lahti juba kuukene tagasi. Siis kui mõni Riigikogu liige otsustas Keskerakonna hüljata ja mõni mitte. Siis tuli uudiseid, et täieneb IRL-i tuntud nägude rida. Tulejaid ja minejaid oli ka sotside ja oravate ridades. Krossi teemal läks käima kummaline komejant. Üks endine IRL-ikas tuli temaga kaasa, kuigi kaalus esialgu hoopis sotsiks hakkamist. Juba see näitas, et tegelikult polegi eriti vahet, kust kuhu liigud.

Sellele eelnevalt ja järgnevalt on üha enam kuulsaid ja kummalisi liitunud just tänase võimuparteiga. Hakka või ise ka uskuma, et viimane esindabki kõige paremini paremini seda võimuasja siin Eestis. Kogu selle tormamisega just seda meile selgeks teha püütaksegi. Ei saa ju tekkida kahtlust – kui nii paljud lähevad ausalt Eesti riiki teenima just Reformierakonda, siis peab seal selleks võimalus olema.

Eks tegelikult ongi. On viimane ju nüüdseks juba viisteist aastat võimul olnud. Tähelepanelik valija muidugi mäletab, et koalitsioonis on oldud koos kõigi tänaste kartellierakondadega. Vahet pole, mida enne valimisi on räägitud. Küll on lubatud hoida eemal Savisaar, kes sai Ansipi valitsuse majandusministriks, küll riigi majanduse kindlasti ummikusse keeravad sotsid, kuigi just viimastega ollakse täna valitsuses. Kes näeb siin vägevat oskust seista oma valijate eest, kes aga vägevat oskust iga hinna eest pirukat jagada, unustades väärtused ja põhimõtted.

Eriti paneb õhku ahmima see nelja kartellipartei vaheline jooksmine. No milleks üldse seal joosta või rapsida? Suurt erinevust neil ju tegelikult ei ole. Otsused ja jutt on täpselt selline, milline sellel päeval soodsam on. Kes on sots ja kes liberaal? Sellest ei saa enam ammu eriti aru. Vabalt võiks nende ühine nimetaja olla juba Eesti Riigipartei, koos erinevate huvigruppidega selle sees.

Kui Eestis peaks ületama üks erakond parlamendi valimistel 50 mandaadi piiri, muutuvad asjad päris nukraks. Ühe partei võimu oleme Tallinnas juba omajagu näinud ning teame, kuhu see viia võib. Ei tooks selline tulem ka Toompeal paremat tulevikku. Juba täna on võimukoridorides tunda liigset ühesuunalist tegevust. Sellist Ühtse Venemaa laadset süsteemi, nagu on kujunenud Venemaal, me Eestis lubada ei tohi.

Surve säilitada nelja erakonna süsteemi või kehvemal juhul saavutada kahe ning kõige halvema stsenaariumi järgi ühe erakonna võim on täiesti tuntav. Metsikuks rabistamiseks on läinud ka ministrite tasandil. Paistab, et nimekirjade kokkupanek on valusam kui välja paistab.

Praegune "kõik ühiselt võimupartei ridadesse!" suund on murettekitav. Riigierakondade vahel jooksmine samuti. See näitab, et meie poliitiline süsteem on liikunud suletuse poole. Nagu muid valikuvõimalusi ei olekski ning Eestis kehtiks nelja partei süsteem. Üleöö minnakse juttude järgi täiesti erineva maailmavaatega erakonnast teise niivõrd kergelt ja niivõrd populistlike põhjendustega.

On aeg hakata hindama poliitikuid tegude, mitte sõnade järgi. Seekord on vaja vaadata reaalselt enda ümber, et mida need kaua võimul püsinud võimurid meie kõigi heaks tegelikult teinud on. 

Tõmbame Ühtse Venemaa süsteemi poole liikumisele pidurit ning anname võimaluse kogukondadele – rahvale endale – neile, kes on meiesugused – headele ja tavalistele Eesti inimestele meie kõrval, erinevatelt elualadelt ja erinevates valdkondades pädevate teadmistega kogukonna liikmetele.

Avaldatud 06.11.14 Delfi Rahva Hääles:  http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/mart-meesak-ei-taha-uhtse-venemaa-susteemi-tanan.d?id=70102063

Viimase valitsusvangerduse teemal

Täna teatavaks tulnud uudis, et valitsuses tuleb taas vangerdus ei olnud sisu mõistes üllatus. Reformierakonna uus põlvkond on tegemas enne valimisi vangerdusi enda semude kasuks. Pikaaegse välisministri ärev olek juba saateid tagasi Foorumis reetis tema närvilisuse. Viimastel päevadel loobumise ja lõpuks mitte loobumisega on näha alla andmist erakonna sisesele survele. 

Pentus-Rosimannuse liigutamine välisministriks on selge märk oravate tegelikust nõrkusest. Keskkonnaministeerium ei olnud viimasele just väljapaistvaim koht ning just enne valimisi on antud ministeeriumis oodata ka probleemseid teemasid, eesotsas maavarade teema. Sellega päästeti oma jope jamadest, Eesti riigi huvide arvelt.

Mati Raidma saamine keskkonnaministriks oli aga loomulik jätk, kuna Tabivere vallavanem Lain oli juba kohvrid pakkinud ja Riigikokku pileti ära ostund. Nüüd saabki ta asendusliikmeks mitte varem Gräzini Euroopa parlamenti minekuga, vaid Raidma liikumisega valitsusse. See on selge märk, et omade eest seistakse Reformierakonnast päris nutikalt. Üllatavalt on kaotajaks jäetud Gräzin.

Sellised vangerdused aga on valijale selge märk, et antud vangerduste põhiline eesmärk ei ole mitte Eesti riigi, vaid oravate enda huvid. Sotside vaikiv nõusolek aga annab kinnitust, et ka nendes pole tegelikult ei midagi enamat kui soov võimul püsida.

Kuna enamus asendusi Reformierakonnas puudutab just Jõgeva- ja Tartumaa ringkonda on selleks 1.märtsil meil kõigil võimalus oma arvamust väljendada selliselt, et anda hääl Eesti Vabaerakonnale. Aitab küll sellest omakasupüüdlikust sahkerdamisest meie riigis!

Avaldatud Vabaerakona Jõgeva- ja Tartumaa Facebook-i lehel.

Eesti poliitika vajab värsket õhku

Oleme Eestis jõudnud olukorda, kus lihtne inimene meie seast on lihtsalt üks miljonist. Nagu ka kunagi Eesti menubändi laul «Ühega miljonist» võiks kõlada täna Eestis elava inimese hüüe, kui nad lõpuks teineteist sellest massist üles leiavad. Sellega aga ilus muinasjutt ka lõpeb, nii nagu selle laulu sõnadki.

Olukord on murettekitav. Me kõik, kes me siin igapäevaselt oma leiba teenime, makse maksame ja teenuseid kasutame, oleme vaid üks tühine ühik statistikas. Lisaks sellele, et just meie, need keskmised eestimaalased, teenime statistika järgsest kesmisest palgast alla, maksame keskmiselt kõige enam makse suhtarvuna  oma teenitud rahast ja peame oma igapäevase korraliku kodaniku kohusena ka riigile hea kodanik olema. Selleks me tegeleme omajagu heategevuse või vabatahtlikusega. Olgu selleks siis kaitseliitlaseks olek, vabatahtlik pritsumees või Teeme Ära talguline.

Mida me aga riigilt vastu saame. Täna, olukorras kus igaüks võitleb siin ilmas ise oma eksistentsi eest, selles rahamaailmas. Saame kõrged aktsiisid, et me ometi midagi paha ei tarvitaks üleliia. Saame kopsakad riigilõivud, kuna kuskilt peab riigieelarvet ühiselt täitma. Saame palju uusi reguleerivaid seadusi ja seaduse ning reguleerimise muutmise seadusi, et me ometi täpselt mööda nööri käiksime. Ikka selleks, et me oma riigile head ja õiged kodanikud oleksime, sõnakuulekad ja juhitud.

Saame lehest lugeda ja telekast kuulda, kuidas  riiki maailmas kiidetakse. Riigi juhid on teinud uskumatult head tööd ning valitsused on viinud meid edukuse joonele. Kuuleme arvamusi, kus valitud tee on seniajani olnud õige ning riigi juhid on ilmeksimatud. Näeme ja kogeme hoiakut, kus Euroopa Liit on kõiges halvas, mis Eesti riigis vaja läbi viia, süüdi. Ometi riigi kõrged juhid on ise seal ELi juhtfiguuride seas ja aina enam nad sinna minna tahavad. Esindama on nad läinud ja lähevad küll riiki, aga kuna teised riigid on seal kõik pahad ja tahavad halbu seadusi ja muudatusi, siis ega muutusi loota pole.

Teame, et riigieelarve ei ole põhjatu auk, kust kogu aeg priskeid jäneseid välja tõmmata. Ja meie, lihtrahvas, ei saagi kunagi aru saama, kui raske on sinna põhjaga auku seda rasket raha riigiisadel teenida. Veel aga raskem on seda kõigile võrdselt jagada, kuna no pole nagu mida jagada. Selle teadmise on rahandusminister juba ammu kõigile pealuu sisse tagunud. Miks aga pole mida jagada ja mis alustel ühed saavad katuserahasid ja riigierakonnad surmkindlalt alati riigieelarvelist toetust samas suurusjärgus, see ei ole meie, lihtsate inimeste arutada.

Ametnikke ja uhkeid suuri uusi riigiasutuste hooneid on vaja selleks, et riiki teenivad ja rasket tööd tegevad teenistujad saaksid veelgi paremad tingimused uute seaduste ja bürokraatiate rakendamiseks. Oma riik ongi kallis. Seda oleme ka palju kuulnud, et meil ometi ei tekiks lisaküsimusi. Me ju ei taha omariiklusest loobuda. Lihne ja dialoogi tappev vastuväide, summutamaks vähimgi lisaküsimus või hüüe.

Neid on loomulikult vaja juurde palgata, sest riigil on vaja meid kõiki kontrollida, juhtida ning veel kord kontrollida ja üle kontrollida. Et ei juhtuks seda, et me ometi ettevõtlikeks hakkaks ja midagi ise tavalise inimesena julgeks ära teha või otsustada. Kindlasti on seal suur kahtlus pettusteks ja seda riik peab kontrollima ja ka kontrolli kontrollima. Parem karta kui kahetseda. Kes see rumal ikka sellistes tingimustes veel ettevõtjaks hakkab ja siis veel ausaks ettevõtjaks. Kõik on ju tehtud selliselt, et see pole võimalik.

Meie, nii sina kui mina aga oleme ju tegelikult ka olemas. Me ei ole üks suur hall mass. Jah, oleme küll üks miljonist, kuid mitte kauaks. Varsti meid pole enam niipaljugi, sellises hangunud keskkonnas. Meil kõigil on omad arvamused, rõõmud ja mured. Meil kõigil on omad teadmised, kogemused ja unistused. Meie ju olemegi tegelikult see riik!

See sama riik, mida meie poolt valitud või lubatud juhid täna juhivad. Juhivad selliselt, kus meid ei kuulata ja meid peetakse tülikaks massiks. Meie aga olemegi ju see riik, kes meid vägisi pisendada püüab ja meile endale rumalaid seadusi kehtestab. Meie ise laseme ennast riigiks pidavatel juhtidel seda kõike endaga teha! Juhivad ja juhivad, kuid ise nad ka päris täpselt pole veel teadmiseni jõudnud, kuhu nad siis riigi juhivad. Ainus teadmine on see, et neil on õige tee. Kuhu tee viib, sinna pole põhjust hetkel kellelgi vaadata. Küll siis vaatab, kui kohal oleme.

Poliitikat saab teha mitmeti: kuulates, kaasates ja dialoogi pidades. Või vastupidi: käskides, dikteerides ja monoloogi pidades. Üks on siin kindel. Tänane poliitiline süsteem on halvaks läinud nende tänaste mugavustsooni jäänud valitsejate käeall. Laseme meie ise sellest süsteemist selle seisva õhu välja. Seal sees olijatel on soe ja mõnus olla ning nad on selle seisva õhuga harjunud. Nemad ise seda tegema ei hakka, aitame neid. Poliitika vajab värsket õhku!

Avaldatud Postimehe Arvamusportaalis 22.10.2014

Signaal valijale!

Selle nädala valitsustasemel poliitikute sõnavahetus ja sotsiaalmeedia postitused näitavad selgelt seda, et tegelikult pole valitsejate mõtlemine sugugi muutunud. See on selge märk, et viimasest korrast pole midagi õpitud ega muutunud. Suhtekorraldajate abiga suudeti küll näidata välja uudset lähenemist poliitilises kultuuris, kuid kahjuks sisu ikkagi väliste muutustega ei muuda.

See on selge, et tänane võimuerakond on valitsusvastutusest väsinud, eesotsas aseesimehe ja rahandusministriga. Kui sisulised argumendid saavad mõttevahetustes otsa, siis isiklikud solvangud on kindel tee dialoogi teekonna lõppu. Eesti vajab aga täna dialoogi, kogukondade kaasamist ja iga inimese olulisuse rõhutamist. Jättes kõrvale etnilised, rahvuslikud, soolised või vanuselised erisused. Kindel lisa märk sellest, et Eesti poliitika vajab värsket õhku.

Kas keegi tagasi astub või mitte, see ei olegi ehk põhiline küsimus. Tuleb nõustuda Indrek Tarandiga, et hullemaks saab alati selle rahandusministri valikuga minna. Pigem on siin signaal valijale, et kas peale märtsi valimisi on sellisel käitumisel Eesti poliitikas kohta või mitte.

Avaldatud Vabaerakond Jõgeva- ja Tartumaa Facebooki lehel.

Vaata peeglisse, lodevuskogulased!

Niimoodi soovitan täna käituda just neil meie esindajail Riigikogus, kel puudub oma arvamus – neil, kes istuvad kõrge palga eest soojal kohal, olgu siis paremas reas või vasakus või olude sunnil akna all. Miks jätsite täitmata oma kohustuse teenida välja palk, mida maksab teile rahvas?

Liigutuseks oli ainult see väike nupuvajutus. Need kümme rahvasaadikut, kes ei omanud seisukohta või kelle näpud sellel ajal ei töötanud, ei ole oma palka korrektselt välja teeninud. Olete mugavuskogulased!

Ega paremad pole needki, kes ei julenud istungi ajaks üldse kohale tulla. Ka teie peaks vaatama peeglisse! Mille eest te seda maksumaksja poolt teenitud tasu vastu võtate? Kas tõesti on raske olla täiskogu istungitel kohal? Neid ei ole ju ülemäära palju.

Komisjonides osalemine ja täiskogus arvamuse avaldamine on riigikogulase töökohustus. Selle eest seal istuvatele saadikutele palka makstaksegi. Ei ole eraelulised käimised, puhkused ja põhjuseta puudumised need, mille eest Eesti maksumaksja teile heldelt tasub. Meil ei ole vaja otsustusvõimetuid ega arvamust mitte omavaid rahvaesindajaid. Teile on usaldatud mandaat. Te saate selle eest tasu.

Arusaadavalt andsite oma käitumisega märku sellest, et rahavaesindajad ja otsustajad te enam olla ei suuda ega taha. Kuna arvamust ei ole ja otsustada ei julge, ei tasu kindlasti ka kevadistel valimistel kandideerida. Anname võimaluse neile, kel on oma arvamus ja kes julgevad seda ka välja öelda. Olgu see siis milline tahes. Tahta valimiste ootuses kõigile meeldida, et tagantjärele saaks kampaania ajal vastavalt vajadusele poole valida, on argpükslik.

Tegelikult võiksime üleüldse kõik peeglisse vaadata. Olgugi et meie tööülesanne ei ole valida poolt ja langetada parlamendi täiskogul otsuseid. Meie ülesanne peaks olema rohkem sallivust ja arvestamist kaaskondlastega, vähem labasust ja lahmivat populismi. Seda igas eluvaldkonnas. Õnneks on ka neid, kes omavad kindlat seisukohta, kuid ei muutu seetõttu emotsionaalseks ning vastutustundetuks.

Täiesti arusaamatult on kogu selle virr-varri varju jäänud meie enda kalli Eesti muud mured ja rõõmud. Kuhu on jäänud sama kirglik teemakäsitlus juba pikalt menetluses oleva töövõimereformi teemal? Kas puuetega inimeste heaolu ja olukord ei lähegi meile niivõrd korda? Nemad on ka kõik inimesed meie kõrval. Ka nende olukord muudab ja puudutab meid kõiki, ka meie ühiskonna alustalasid.

Meil elab Eestis suhtelises vaesuses 17 protsenti ja absoluutses vaesuses 9,5 protsenti lastest. Ka see on kogu ühiskonna väärtuste mõjutaja. Ka nende olukord mõjutab otseselt või kaudselt meid kõiki. Kus on siin õiguslased poolt- ja vastuargumentidega? Loogiline oleks, et neid vastuolijaid ei olegi. Ometi pole me suutnud oma ühiskonnas sellele probleemile piisavalt palju tähelepanu osutada, et sellest saaks Riigikogus tulise debati teema. Neid valukohti on meie ühiskonnas ju veelgi, kus vajaksime sarnast debatti, meediakajastust ja argumente.

Vaata peeglisse! Jah, sina seal! Oled sa siis Riigikogu liige või muidu tore ja kena inimene. Vaata kevadel hoolega, keda sa ennast esindama valid. Tuulutame neid koridore värske õhuga ja saadame lodevuskogulased päris maailma kogema!

Avaldatud Delfi RahvaHääles 17.10.2014

Piiri valvatakse piiril

Kõndisin Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiril mööda maismaad läbi soode ja metsade, palava päikese ja 30-kraadise külma, silmad jälgimas liivariba või teerada: ega ometi võõraid jälgi näha pole? Iga krõps metsas pani võpatama: kas nüüd?!

Enam-vähem selliselt olin ajateenijast piirivalvur aastal 2001 Piusa kordonis. Läbinud enne seda väljaõppe Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses, olin oluline osa meie kodumaa piiri valvamisel. Seda koos kutseliste piirivalvuritega, kes meid, ajateenijaid, juhendama pidid ja koos meiega mööda soid ja metsi kõndisid. Selline oli piirivalvurist ajateenija elu koos oma eriala üle uhkust tundvate kutselistega enne Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga. Üks oli kindel – piir pidi pidama. Olgu kasvõi jõgi üle ujutanud ja jalad sellest märjad või väljas nii külm, et kulmud läksid härma. Meie olime alati piiril ja valmis.

Tänane olukord on teistsugune. Piirivalveamet kui selline on kaotatud, Narva-Jõesuu õppekeskus samuti. Piirivalvurite pealekasv on olematu ning palgatase mannetu. Olukorras, kus tegelikult pole midagi Eesti riigi piiri valvamise vajaduse mõistes muutunud. Eesti riigi piir peab pidama 24/7 ja 365 päeva aastas ning on omariikluse üks alustalasid. Muutunud on aga valvamise tingimused ja võimalused.

Pikaajaliselt valitsustele ja riigieelarvetele kuluallikaks olnud riigipiiri valvamine on olnud pigem üks tülikas eelarverida, kui Eesti Vabariigi piiri valvamine või seda tööd tegevate inimeste panuse väärtustamine. Eelarve on olnud alati kriitiline ja statistikas kinni, see eelarverida pole olnud prioriteet. Sellega ei tõuseks me viie rikkama riigi hulka mitte kuidagi. Valitsused panustavad meil pigem statistikasse kui inimestesse. Selline on tänane olukord, rääkigu endised või praegused ministrid mida tahes. Mitte kellelgi neisst pole olnud kaugemat sihti ja hoolimist. Seda nii piirivalves kui mujal. Tähtis on eelarve tasakaal ja kulude-tulude ridade vaheline seos. Kõik on ainult ühed numbrid Exceli tabelis.

Valitsejate tegematus on vaja kiiresti maandada. Selleks on vaja luua eraldi piirivalveamet, lahutades see mammutsüsteemist politsei- ja piirivalvemetist. Viia piirivalve üksuseks, kus oleks ühistel alustel sõjaväestatud koolitus, täiendus ning väljaõpe ohvitseridele ja allohvitseridele koostöös kaitseväega. Piirivalveks tuleb varuda kordonitesse varuga inimjõudu ning varustada üksused relvastusega, mis on sobilik piiri kaitsmiseks. Taastada on vaja piirivalve sõjaaja ülesannetega, kuna tegemist on siiski mitte siseturvalisuse tagamise, vaid ikka riigi piiril oleva tegevusega.

Kui tänases olukorras on 5 protsenti piirivalvurite palgatõusuks vajalik riigieelarvest 7 miljonit eurot, siis täna oleks vaja seda tõsta otsekohe 15 protsenti. Summaks teeb see 21 miljonit eurot aastas. Võttes arvesse, et ida- ja kagupiiri täielikuks väljaehitamiseks on vaja umbkaudselt 30 miljonit eurot, siis rahastamise allikas on ka tänases eelarve eelnõus olemas.

Siia tuleks kiireloomuliselt lisada ka piirivalveameti taastamine eraldiseisvana ja väljaõppekeskuse taastamine Narva-Jõesuus, kus saaks koolitusi nii piirivalveametnikud, allohvitserid kui ka allohvitserid. Samuti järelkasvule mõeldes näiteks riigikaitse gümnaasiumi piirivalve eriala abiturendid. Väljaõpe peaks toimuma ikkagi piiril ja selle läheduses, mitte Pirita metsade vahel. Läbi vajab veel kaalumist ka ajateenistuse taastamine piirivalves, olgugi, et see on mingis mõttes raskendatud ja lepingutega seotud. Lahendusi on vaja leida.

Kokku oleks pakutud muudatuste kulu 2015. aasta eelarvest kuni 70 miljonit eurot. Jättes ära tulumaksu langetamise ühe protsendi võrra, oleks raha eelarves ülegi. Kui võrrelda ainult sõnades kõigile raha rohkelt kätte jätvat tulumaksu langetamist piirivalvamise tõhustamise otstarbekusega, siis valik on selge kõigile. Tavaline keskmist palka teeniv tööline ei saaks juurde seitset eurot ja miinimumpalka teeniv kahte eurot. Seda enam, et tänase tulumaksu protsendiga seda neil hetkel ei ole nagunii. Samas kui selle eest oleks riigipiir valvatud ja seal töötavad väljaõppinud piirivalvurid teeniksid kuus töötasu keskmiselt 15 protsenti rohkem, mis oleks lähedal Eesti keskmisele palgale.

Endine siseminister on öelnud, et piirivalve vajab täna ettepanekuid, mitte kriitikat. Olen sellega täielikult nõus. Ainsana tekitab eksministri üleskutses küsitavusi ajastus. Kus olid lahendused varem, võimul olles? Kus olid lahendused varem, enne kui Eston Kohver piirivalvele tahtmatult tähelepanu juhtis? Miks meie riigis alatasa valitsused tulekahju kustutavad? Miks meil Eestis tegematajätjatel tagantjärgi õigustust alati ülegi jääb? See jäägu meie kõigi enda vastata ja järelduste tegemiseks  analüüsida. Lõpuks tekib aga siiski õigustatud küsimus: oleme me ikka õigel teel?

Õnneks, olles ajateenija meie kodumaa kagupiiril, sellist küsimust tekkida ei saanud. Oleksime muidu sattunud, nagu seenelised tihti meie valvatud piirilõigul, kas Vene Föderatsiooni alale või oleksime eksinud. Seda aga meie ametikoht ning teadmised ei lubanud. Meie valitsejatel aga on see vist lubatud.

Avaldatud Postimehe Arvamusportaalis 02.10.2014

Narva-Jõesuu, Jõgeva ning Elva. Riigikaitse alustalad tulevikus.

Riigikaitse on olnud koguaeg üks tätsamaid omariikluse teemasid. Tuleb tõdeda osaliselt kurbust, et see teema taas oluliseks on tõusnud alles siis, kui olukord on maailmas just selline, nagu ta praegu “tänu” Ukraina sündmustele on. Varem on Eesti juhtiverakonnad ikka seda teemat pisendada ja vältida püüdnud. Nüüd aga käib võidu üksteise üle trumpamine.

See, et peaministripartei küsib ekspertidelt arvamust oma riigikogu valimiste riigikaitseprogrammi osale, on isegi hea. Hea selles mõttes, et ometi küsitakse seda ekspertidelt, mitte poliitikutelt. Halb on aga see, et kahjuks ei ole väga mõistetav protsess, kuidas seda küsitakse. Tegevväelane võib ikka ja alati oma arvamust ja kogemust jagada, kuid eetiline ei ole seda teha poliitilisel teemal erakonnale, kes valmistub valimisteks. Samas tahaks väga loota, et küsimisega on tõsi taga ja ekspertide arvamusi ka kuulda võetakse ning seda ka oma poliitikutele teadvustatakse.

Kaitsepalga idee on hea

Selle idee eest peaks Reformierakonda kiitma. Selline idee oleks võinud rakenduda juba üle kümne aasta tagasi, ehk mis iganes ajal kui Reformierakond valitsuses on olnud. Teema, et päris tihti on aega teenima minejate üks suuremaid muresid finantsiline olukord ajateenistuse jooksul, on olnud pikaajaline. Täiesti mõistetav on, et kahekümnendates meesterahvas on jõudnud võtta eluasemelaenu, et kusagil elada. Pank nõuab oma ning ajateenistuse jooksul 100-200 eurose tasuga antud laenu ei tagasta. Alguseks seegi, kui reservõpekogunemistel tasustatakse reaalselt ka varem teenitud plaga järgi. Suurem ja kaugem eesmärk aga peaks olema ajateenistuse aegne tasustamise tõstmine normaalsele tasemele.

Selle mõtte rakendamine ei koorma just väga riigi eelavet ning tuleb loota, et pärast kevadisi valimisi antud mõte ka teoks saab ning ainult lubaduseks ei jää. See annaks olulise tõuke sadadele kui mitte tuhandetele noortele meestele ja naistele minna kindlasti aega teenima teadmisega, et nende majanduslik olukord selle aja jooksul ei halvene ning nad ei ole teenistust lõpetades võlgades ja laostunud.

Ajateenistusega seoses on aga oluline teema ka selle pikkus ning just eriti allohvitseride väljaõpe ning valik. Praegune kaheksakuuline süsteem seab teatud piirid. Õpe on küllalt intensiivne ning just allohvitseride valik algstaadiumis mitte just kõige efektiivsem. Ajateenistus tuleks viia taas 12kuuliseks, kus saaks rotatsiooni korras kuus ja kuus kuud ka allohvitseride koolitust läbi viia.

Selleks ei valita sobivat allohvitseri mitte kusagil komisjonis ja meest/naist reaalses olukorras mitte näinuna. Kui noorteaeg on lõpetatud, tuleks kõigil eriala valik. Nii selgitatakse ka välja lisaks sidemeestele ja autojuhtidele ka võimalikud jaopealikud. Ei tohi ära unustada, et hea pealik ei ole mitte tundides hästi õppinud, vaid see, kellel teatud eeldused antud ning oskus võitlejaid endasse uskuma panna. Sama on heade juhtidega ka tavaelus. Selleks peab sündima ja end täiendama, mitte omama lihtsalt teadmisi. Peab oskama meeskonda ka tegelikult juhtida.

Ajateenistus piirivalves tuleks taastada

Kui piirivalve ja politseiamet liideti üheks, oli see viimane tegevus likvideerimaks tõelist piirivalvet ning seal teeninud motiveeritud mehi. Sellele eelnes pikalt rahva usaldusküsitlustes populaarsema riigiameti sunnitud allakäiguna ka Narva- Jõesuu Piirivalve Õppekeskuse sulgemine ja ajateenistuse kaotamine piirivalves. Need sammud olid ühed halvemad, mida antud valdkonnas teha sai. Praegu oleme küll nii NATO kui Euroopa Liidu välispiir, kuid puudub perspektiiv ning järelkasv. Vahenditega on ka nii nagu ta just viimaseid uudiseid kuulates on. Siseminister lubab küll vahendeid juurde, kuid pigem tekib küsimus, miks seda varem pole tehtud.

Oleks loogiline, kui ajateenistus piirivalves taastatakse. Õppekeskus Narva-Jõesuus samuti. Mingil määral on see raskendatud, kuna endine NJPVÕK peamaja on lammutatud ja osa selle territooriumist ärimeestele maha müüdud, kuid kasarmuhooned ja paar lisahoonet on veel alles. Seda enam on mõistatus, kus kaks kasarmuhoonet renoveeriti, kuid õppekeskus otsustati sulgeda juba mõned aastad pärast remonti. Kuidagi väga rapsimise ja pikemaajalise plaanita tundub see riigi tegevus antud valdkonnas. Lisaks veel raha, mis tuulde lasti.

Täiesti loogiline oleks õppekeskuse taastamine ja seda just Ida-Virumaal Narva-Jõesuus. Kuna sisekaitseakadeemia Virumaale ei tule, oleks piirivalvekooli olemasolu seal vajalik. Väljaõpe peaks keskenduma juba varasemale sissiõppele ning järelkasvule ja täiendõppele piirivalvekordonites. Täiesti vajalik oleks lahutada politsei ja piirivalve ka ametite tasandil, ning viia viimane taas kaitseministeeriumi alluvusse ning kaitseväega ühistesse väljaõppestandarditesse.

Sisekaitseakadeemia tuua Jõgevale

Et Eesti regionaalne areng on väga oluline ka kaitsevaldkonnas, tuleks ka teisi ideid ja õppekeskusi lisaks Narva-Jõesuule just nii vaadata ja plaanida. Kus pole kohalikku rahvast, seda kergem on vastasel ka see maa-ala hõivata. Selleks tuleks sisekaitseakadeemia viia Virumaa ja Tallinna läheduse asemel Jõgevale. Linna, mis asub Peipsi järve äärses maakonnas ehk strateergiliselt olulisel kohal. Sealne kool annaks Jõgeva linnale olulise võimaluse jääda tõmbekeskuseks, pakkuda head väljaõpet tänu maastikule ja järve lähedusele ning ei oleks nii vastuvõetamatu Ida-Virumaaga võrreldes õppejõududele/ tudengitele. Samas ollakse ikkagi küllalt lähedal Ida-Virumaale ja Tartule.

Kuna peaministripartei on pakkunud välja ka riigikaitsealase gümaasiumi idee, siis sellega ka seekord mõtted lõpetaks. Kui endine Elva linnapea ja hilisem Tartu linnapea ning nüüdne minister on pakkunud sobivaks kohaks Tartu linna, siis oponeeriks. Leian, et parim koht riigikaitsealasele gümnaasiumile oleks Elva linn. Seda mitmes mõttes.

Elva linn on väga lähedal Tartule, kus asub Kaitsekolledž ja on tihedalt seotud ühe juhtmaleva Kaitseliidu Tartu malevaga. Elvas on olemas sobiv kinnistu kenas kohas, endine kultuurimaja Arbi järve kaldal. Elvas omab kinnistut endine Kaitseväe ülem Ants Laaneots ning Elva taastatud malevkond on üks esimesi vabariigis. Lisaks on Elva juba osaliselt planeerinud oma gümnaasiumiastmes antud valdkonna spetsaliseerumist ning pikalt on Elva gümnaasiumis juba edukalt õpetatud ka riigikaitseõpetust Elva Üksikkompanii pealiku ja meeskonna toel.

Poleks paremat kohta pakutud gümnaasiumile kui Elva linn, millega lisaks juba eelnevalt juhitud ajaoludele taastatakse ka Elva linna tõmbekeskuse võimekus. Seda ikka selleks, et ka väljaspoolt Tallinna, Tartu ja Harjumaad säiliks elu. Meie vastastel on lihtne hõivata maa-alad, kus neile ei osuta keegi vastupanu ja kõik on põgenenud või kolinud Tallinna. Järkusuutliku kaitsevõime ning tarkade otsuste Eestini!

Riigikaitse on olnud koguaeg üks tähtsamaid omariikluse teemasid. Tuleb tõdeda osaliselt kurbust, et see teema taas oluliseks on tõusnud alles siis, kui olukord on maailmas just selline, nagu ta hetkel tänu Ukraina sündmustele on. Varem on Eesti juhtiverakonnad ikka seda teemat pisendada ja vältida püüdnud. Hetkel aga käib võidu üksteise üle trumpamine.

Avaldatud Elva Postipoisis 13.09.2014 , 15.09.2014 Ajalehes Vooremaa :http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1028044 ning 25.09.2014 ajalehes Tartu Postimees

Sügisele vastu minnes

Hea vallarahvas. Kui kevad kippus isegi veel juunikuus mitte alla andma ning ilmad olid päris külmad, siis ülejäänud kaks kuud on uskumatult soojad suvepäevad olnud. Kindlasti on saanud kõik sellel aastal päikeseliste ilmade tõttu korralikult puhata ja valmis taas sügisele energiliselt ja positiivselt vastu minema. Tahaks seda väga loota.

Vallas aga tegemisi jätkus nii külma kevadesse kui ka juuliks, augustiks. Volikogu juulikuus istungit ei pidanud, kuid tegime ühise koosistumise Vapramäe forellis. Ajasime niisama juttu, nautisime kena looduskohta ja saime loodetavasti paremini omavahel tuttavaks. Kogu kulu läks volinike enda taskust. Tänan veelkord meie volinikke, kes kohale tulid.

Valla tegemisest aga väikese ülevaatena tasub ehk esmalt mainimist värske õuesõppemaja-laululava valmimine Annikoru männikus, juunikuus. Kogu uus maja läks maksma 45 000 eurot, millest 20 000 eurot saime projektitoetust ning valla omaosalus kujunes 25 000 eurot. See on kindlasti Konguta valla selle aasta üks suurim investeering. Toimus ka pidulik avamine 22 juunil koos Jaanipäeva tähistamisega. Lindi aitasid lahti lõigata meie enda valla lapsed ning kõigile oli kaetud ka tagumisse ruumi väike suupistelaud. Suured tänud lastele ja kõigile esinejatele. Õnneks ei rikkunud peotuju ka sajune ilm ning kohal oli arvestatav hulk toredaid inimesi.

Ka laulu- ning tantsupeol oli meie vald tubli osaleja. Meilt pääses esinema kolm kollektiivi, mis on väikese Konguta valla kohta igati tubli saavutus. Loodan väga, et kollektiividel on ka edaspidi jaksu nii südikalt üritustel esineda ja Kongutat maailmakaardil nähtaval hoida. Oleme volikogus meelsasti ka edaspidi nõus meie valla kultuuri igakülgselt toetama. Lisaks on vald toetanud mitmel korral spordiüritustel osalejaid ning loomulikult ka meie aktiivset Disc-golfi liikumist. Rahalist tuge on jagunud ka teistele MTÜ-dele nii korteriühistute kui külaseltside seas. Ka oli Konguta valla mõistes suurinvesteering Metsalaane küla veetrassi finantseerimine 36 253 euroga.

Teede hooldamine ning parendus on olnud alati oluline ja seda ka sellel aastal. Lisaks pikale veninud kevadele, saime ka lõpuks teid greiderdada ning plaanis oli veel tänavu Metsalaane külatee tolmuvabaks muutmine. Kogu selle ala tolmuvabaks tegemine ei sõltu aga ainult Konguta vallast, kuna osaliselt kuulub sealne teelõik nii Elva linnale kui ka riigile. Planeeritavalt peaks antud tolmuvaba kate maksma kuni 10 000 eurot. Seega palun kannatust ka selle viimase Elva linna registris oleva teelõigu teemal. Elva-Puhja maantee edaspidine remont on samuti seotud mitte Konguta valla otsustest, vaid Eesti riigi tegevusest/tegevusetusest. Plaanide järgi peaks antud teelõik saama lõplikult valmis järgmise aastanumbri sees. Tahaksime siiralt loota, et uue koalitsiooni tulekuga pole valitsuses varasemad kinnitatud plaanid muutunud.

Lõpule jõudis ka juba 2011. aasta suvest ehk eelmise volikogu koosseisu ajal Reino kinnistuga (Kulbilohu krossirada) seotud protsesside kogum. Kui suvel 2011. otsustas vallavalitsus mitte algatada detailplaneeringuga seoses keskkonnamõjude strateegilist hindamist, siis see arvamus jäi jõusse. On igati loomulik, et kohalik kogukond tunneb enda naabruses toimuva vastu huvi ning esitab ka arupärimised. Tahan igal juhul kohalikku kogukonda, Reino kinnistu naabritena, tunnustada. Ettepanekud laekusid volikogule ja nii nagu külaselts soovis, neid volikogus päevakorra kohaselt ka arutati. Küll aga polnud keskkonnamõjude hindamise uus algatamine volikogu pädevuses ja ega polnud põhjust ka vallavalitsuse 2011. aasta otsust muuta.

Kuna Tartu maavanem on kõikide omavalitsuste järelvaataja ning temalt tuli juunikuus detailplaneeringu kinnitamist soovitav ametlik kiri, siis ei olnud sellest tulenevalt ka volikogul põhjust Reino kinnistu planeeringut mitte kinnitada. Seda enam, kui maavanem kinnitas, et ühtegi õigusakti pole volikogu ega vallavalitsuse poolt rikutud. Lisaks said paljud külaelanike poolt üles tõstatatud kitsaskohad antud planeeringuga ka arendajalt lahenduse.

Käisin ka ise viimasel rallikrossil, et olukorda ja lahendusi analüüsida ning pakkuda. Nii eelmisel õhtul, kui rallikossi päeval, olid teed kastetud ja seega tolmu, mis algselt üks võimalik probleem olla oleks võinud, oli likvideeritud ja lahendus leitud. Samuti sõitsin ma ise tipptunnil just nn vastassuunas, ehk krossiraja suunalt välja, kui pikk autode järjekord ootas krossile pääsemist. Võttis küll rohkem aega kui tavaliselt, kuid ma pääsesin vastassuunas liikuma ja ka autode kolonnist mööda. Kitsaskohaks võib kujuneda tõesti vanade põlispuude vaheline ala, kuhu tegin ka ettepaneku valla poolt peatumist ja parkimist keelavad märgid paigaldada. 

Lisaks olid ettepanekus ka kahesuunalise tee märgis, kust krossiraja poolt tulejatel oleks eesõigus. See lahendaks ka niisama tavalisel ajal sealse kitsaskoha ja liiklusmärkidega reguleeritaksegi teedel liikluskorraldust. Tahan väga loota, et arendaja ja naabrid saavad edaspidi normaalselt läbi ning mõistavad, et ühises kogukonnas elades tulebki külg-külje kõrval elada ja ka üksteise tegemisi aktsepteerida. Tunnustan siinkohal ka arendajat, kes Konguta vallas sellise üritusega tegeleb ning oma energiat ja ressurssi Konguta valla tuntusele panustab. Kindlasti saab selliseid asju veelgi paremini ajada ning planeerida, kuid pikalt vinduv tüli ei tee kellelegi lõpuks kasu.

Sügise suurimaks investeeringuks tõotab kujuneda lasteaia neljanda rühma loomine. Vallavalitsus kuulutas moodullasteaia rajamiseks välja riigihanke, mille tulemus tuli planeeritust oluliselt kallim ning seetõttu vallavalitsus tühistas riigihanke tulemuse. Järgnevalt asuti ainsa pakkujaga otseläbirääkimistesse hinna alandamise osas, antud protsess hetkel kestab. Igati rõõmsaks läheb meel, kui meil on lasteaeda palju tahtjaid, tähendab meie Konguta Algkool-lasteaed on piirkonnas heas kirjas ja positiivse mainega. See kõik on pikaajalise töö vili nii koolis kui vallas tervikuna.

Kellega me 20.augustil Konguta valla külade päeval ei kohtunud, neile head Taasiseseisvuspäeva ning kindlat meelt meie enda kodumaa südames hoidmisel. Lisaks kutsun endiselt kõiki vallakodanike üksteisest rohkem hoolima, kuulama ja ühistele tegudele meie kõigi parema tuleviku nimel. Kõigile kooli minejatele aga ilusat kooliaasta algust!

Märt Meesak

volikogu esimees

Avaldatud Konguta Valla Teataja augustikuu numbris

Eesti regionaalpoliitika vajab sisu! Teistsugune reformiplaan.

Eestis on aastaid joonistatud erinevaid halduskaarte ning arutatud valdade sundliitmist. Pakun välja mudeli, mis välistab reformi-vastaste hirmu ning annab hoogu kogukondlikule arengule.

Selleks on vaja muuta nii valitsemiskorraldust ja -tasandeid, rahastamismudelit kui ka vastutuse jagamist.
Alustada tuleks praegusest omavalitsuskorralduslikust ülesehitusest, kus on olemas vald/linn koos oma volikogu ja valitsusega. Samuti ei ole uue idee valguses vajalik maakondlik omavalitsusliit ega juba praegugi marginaliseerunud maavalitsus. Kogu süsteem tuleks üles ehitada uutel alustel, kusjuures nii, et kohapeale antakse võimu juurde. Samas jagatakse ülesanded võrdsemalt kahe tasandi vahel, et sellega kaasneb ka rahaline tugi.

Sisulist teenäitajat pole

Praegu on suur probleem see, et omavalitsustel pole sisuliselt ei otsustusõigust oma vahendite hankimisel ega ka võimalust pakkuda igas Eestimaa nurgas kvaliteetset teenust, mis vastaks enam-vähemgi ühele standardile. Puudu jääb volikogude ja kohapealsete valitsuste arusaamadest, kes mille eest tegelikult vastutab ja kuhu ulatuvad otsustamise piirid.
Kohalikes omavalitsustes töötavad inimesed palga eest, volikogudes aga tegutsetakse suuresti tasuta või väikese tasu eest. Kaheksa tundi oma põhitööd teises valdkonnas tegev nn vabatahtlik volikogulane ei suudagi olla vallavalitsusele teenäitaja. Nii jääb vallavalitsuse roll volikogu omast tugevamaks ja pahatihti on volikogu ainult seadusest tulenevalt otsuste kinnitaja, mitte sisuline teenäitaja.
Pääsetee olukorrast on olemas. Võiksime võtta eeskuju nn Saksamaa mudelist, seda küll Eestile kohendades. Põhimõte oleks kahetasandiline omavalitsussüsteem. Selleks tuleks Eestis ellu viia viimati pakutud tõmbekeskuste plaan. Mitte täpselt selline, nagu välja pakutud, kuid põhimõttelt sarnane.
Selle tulemusena moodustuks kuni 50 omavalitsusüksust. Ehk siis tõmbekeskustesse tekiks kompetents koos pädeva täidesaatva võimuga. Nimetame neid valdade direktoriteks koos oma meeskonnaga. Tegu oleks apoliitiliste ametikohtadega, kelle ülesanne on viia ellu kohalike volikogude püstitatud eesmärke.
Kohalikud volikogud jääksid praeguste omavalitsuste piiridesse, kusjuures neil ei keela keegi vabatahtlikult liituda. Kokku oleks ühel direktoril viis kuni kümme volikogu. Volikogude valimise kord oleks sarnane praegu kehtivaga.
Samuti valitakse volikogu esimees, kes oleks täiskohaga palgaline ametnik. Tema juhtida ja koordineerida oleks kohapealne tegevus. Kaoks ära kohatine dubleeriv süsteem, kus on volikogu esimees ja vallajuht ning linnapea. Peale selle oleks tagatud kogukondlik harjumus ja ühtehoid juba väljakujunenud kogukondades.

Omavalitsuse direktor

Omavalitsus koosneks seega viiest kuni kümnest kohalikust volikogust, mis omakorda moodustaks esimeestest nõukogu. Nõukogu planeerib kogu piirkonna tööd ja paneb kohalike volikogude abiga paika ühised arengusuunad ja plaanid. Kokku lepitud plaanid peavad saama heakskiidu kõikides volikogudes ning neid hakkab ellu viima konkursiga palgatud ühine omavalitsuse direktor koos meeskonnaga.
Direktorile antakse nõukogult tööülesanded vähemalt neljaks aastaks ehk siis valimistsükliks. Kui direktor pole ülesannetega hakkama saanud, võib nõukogu ta tagasi kutsuda.
Kui aga direktor on püstitatud eesmärgid korralikult ellu viinud, võib ta ametis jätkata. Ehk siis direktorit ei vahetata iga valimiste järel, kui vahetub kohalik volikogu või selle esimees, vaid ikka lähtuvalt ülesannete täitmisest või mittetäitmisest. Peale selle on riigitasandil planeeritud igas kobarvolikogude keskuses ehk tõmbekeskuses nii maal kui ka linnas eluks vajalikud teenused. Teenustele on kehtestatud ühtsed miinimumstandardid ja keskuses on tagatud nende kättesaadavus.
Selline ülesehitus sunniks ka kohalikku kogukonda rohkem ühiselt oma piirkonnale mõtlema. Ja väldiks kümne kilomeetri raadiuses sarnaste investeeringute vajaduse ja annaks kohapealsele volikogule suurema otsustusõiguse.
Täiskohaga palgaline volikogu esimees ei tohiks sel ajal sarnaselt praeguste vallajuhtide ja linnapeadega kuuluda äriühingutesse ega olla tööl teises ametis.
Maakonnad kui sellised kaovad ning vaheastmeks tuleb luua viis ringkonda. Nendeks oleks Lõuna-Eesti (Tartu), Lääne-Eesti (Pärnu), Ida-Eesti (Rakvere või Jõhvi), Põhja-Eesti (Tallinn) ja Kesk-Eesti (Viljandi või Paide).
Tallinna linnaosadel oleks samuti ühine direktor, kuid volikogud linnaosade kaupa.
Ringkonna tasandi vastutada jääksid üle omavalitsuspiiri käivad ülesanded, mis vajaksid ühist planeerimist, nagu näiteks transpordi ja koolivõrgu korraldamine.
Kohalikule volikogule ja kobarvolikogude direktorile jääksid kohapealsed planeeringud ja tegevused. See tagaks pädevuse mõlemale tasandile ning annaks paremad võimalused planeerida Eestit kui tervikut.
Peale eri tasandite vastutuse on vajalik ka uus rahastamismudel. Seda selliselt, et kohalik tasand saab ise teatud maksude üle otsustada ning neid üles- või allapoole liigutada.
Oluline on ka, et mitte riigitasand ei jagaks raha omavalitsustele, vaid omavalitsused korjavad teatud maksud kokku ning jagavad seda teatud osas riigiga. Praegu on see vastupidi. Eriti, mis puudutab tööjõumakse.

Kas oleme stagneerunud?

Kui kohalik tasand saaks ise tööjõumakse muuta ja neil oleks õigus maksustada ka ettevõtlust, motiveeriks see omavalitsusi rohkem töökohti ja ettevõtlust soosima.
Praegune olukord on jabur, kus ettevõte võib küll juriidiliselt asuda omavalitsuse territooriumil, kuid kohalik kassa täieneb ainult töötajate maksust, kusjuures ettevõttes ei pruugi ühtegi kohalikku inimest tööl olla.
Nii ei saa omavalitsus sellest ettevõttest piirkonnale sentigi, kuid infrastruktuuri ja kogukonda see ettevõte koormab.
Tööjõumaksude maksubaas tuleb maapiirkonnas ja linnas erinevale astmele viia. Riik kehtestaks miinimum- ja maksimumtaseme, kus linnas oleksid tööjõumaksud kõrgemad kui maal. Täpse taseme otsustaks kohalik omavalitsus. Samuti jaguneks tööjõumaksude osa senisest võrdsemalt riigikassa ja omavalitsuskassa vahel. See tooks rohkem ülesandeid kohalikule (nii volikogu, kobarvolikogu direktori kui ringkonna) tasandile, kuid vähendaks omavalitsuste sõltuvust riigist.
Peale kogukonnale antava suurema otsustusõiguse, eneseuhkuse ja kohustuste ning võimaluste rohkuse vähendaks see ka politiseeritust Eesti valitsemissüsteemis.
Nii ei oleks kohalikud omavalitsused riigis võimulolevate erakondade vaeslapsed ehk ei sõltuks keskvõimust ja nende katuserahadest.
Eesti vajab julgemaid ideid ja uuemat ettekujutust meie ühisest tulevikust. Üks lihtne valdade piiride nihutamine, ühe maksu alandamine või tõstmine ei ole ammugi enam lahendus.
Me peame vaatama Eesti elukorraldust selliselt, et mida meil on oma riigi toimimiseks vaja, panema need paberile kirja ning alles siis hakkama otsima vahendeid.
Kui aga iga uus algatus põrkub vastuseisule põhjendusega, et milliselt eelarverealt selleks kõigeks raha leida, siis oleme järelikult stagneerunud.

Avaldatud Maalehes 16.08.2014 "Teistmoodi reformiplaan"

Vabaerakonnal vabad kombed

Kui me Vabaerakonna nime välja mõtlesime, siis jäi valik ennekõike märksõnale “vaba”. Miks? Eeskätt sellepärast, et suur osa Eesti poliitikast on oma kunagise vabaks oleku minetanud, asendades selle poliittehnoloogiate, sõnumidistsipliinide ja muu ülalt alla korraldamisega.

Kogukonnapõhised algatused

Vabaerakond tahab öelda, et poliitika ei pea olema nõnda kramplik ja programmilistesse kinnisideedesse takerdunud, nagu me seda kõigi kartellierakondade puhul näeme. Liikmetel on vabadus ja lausa kutsung kaitsta erinevaid seisukohti, aktsepteerides samas lõpptulemust, milleni ühiste arutelude ja protseduuriliselt selge otsustusmehhanismiga jõutakse.

Me eristume kartellierakondadest kasvõi sellega, et näeme kogukonnapõhistes algatustes kohaliku poliitika tasandil edasiviivat alget. Sestap otsime terve mõistusega inimesi ja oleme valmis liituma mitmesuguste kooslustega üle Eesti, kes sarnaselt meie inimestega Eesti ühiskonnas toimuva vastu huvi tunnevad. Kohalik valimisliit võib olla omavalitsuses palju mõistlikum lahendus kui erakonna keskkontori mahitusel kokku pandud parteinimekiri. Tavaliselt ta seda ongi, kuna see annab ka Vabaerakonna mõistes sõnale “vaba” kohaliku tasandi. 

Väljendavad oma vabu mõtteid

Peale selle ei suple me riigieelarvest eraldatud rahas. Vabaerakonna üritused ja mitmesugused tegevused on tagasihoidliku eelarvega, kuid sisulised. Meie tegevused toimuvad vabatahtlike panusest nii aja kui nende enda rahaga. Kui suvel mõnel üritusel meie arvamustelki märkate, siis võite kindlad olla, et seal sehkendavad ja seletusi jagavad inimesed panustavad oma aega puhtast entusiasmist, nad ei kuulu mingisse parteilisse toiduahelasse. Nad väljendavadki kõik oma vabu mõtteid ilma keskkontori poolsete juhtnöörideta. Võin seda oma kogemusest kinnitada. Nimelt olen kandideerinud Konguta vallas Tartumaal juba kolmandat korda sama valimisliidu esinumbrina ja meie tegevused on olnud kõik parteide keskkontorite suunistest vabad.

Kui Eugen Veges käis ühel Vabaerakonna visioonikonverentsil, mis tema arust oli liiga monoloogne (vt. Vooremaa/Põhjarannik/Severnoje Poberežje, 2. aug), siis jätab ta tähelepanuta väga lihtsa asjaolu. Nimelt selle, et tol märtsi lõpus toimunud üritusel esitasid programmitoimkondade vedurid kokkuvõtteid varem aruteludes koorunud seisukohtadest. Ehk ettekanded põhinesid kümnete koosolekute tulistel vaidlustel. Sel üritusel ei olnud võimalik ega vajalik neid täiel määral reprodutseerida.

Väita, et Vabaerakond pakub sarnaselt vanadele erakondadele oma valminud programmi ja inimesed ei saa olulistes küsimustes kaasa rääkida, on täiesti põhjendamatu. Keda võiks siis Vegese poolt nendeks kaasa rääkida soovivateks inimesteks pidada, kas seda pole mitte ka kõik need tänased Vabaerakonna  Algatusrühma liikmed, kes on programmi loomisse on oma tunde, päevi ja öid panustanud. Neid ei ole ju mitte kolm inimest ega Herkel üksinda, vaid Vabaerakonnal on  juba kuid aktiivselt töös kuus erinevat teematoimkonda.

Kõigil huvilistel on võimalus selles ka veel täna kaasa rääkida. Seega ei saa rääkida mingist enda poolt koostatud parteilise dokumendi kiitmisele kutsumisest.  

Teiste sõnadega: keegi pole  Vegesel ega kellelgi teisel takistanud tulla ja oma arvamust avaldada, anda oma panus Vabaerakonna programmiloomesse. Ja paljud inimesed on seda erinevate toimkondade kaudu teinud. Tuleb möönda, et selline programmiloome mehhanism on aeganõudev ning eeldab pikka meelt, et lõpuks tulemusteni jõuda. Ja siis pole ka kindel, et kõik on rahul. Nagu Veges oma artikliga tõestab, võib keegi isegi pool aastat pärast esimese vahekokkuvõtte tegemist ärgata ja hüüda, et miks polnud diskussiooni ja miks te minu käest ei küsinud. 

Erakonna programm on sadade inimeste otsingute tulemus

Me oleme Vabaerakonna tegemisel kokku puutunud mitmekesiste mõttekaridega. Üks on see, et programm peab algusest peale valmis olema, muidu pole võimalik aru saada, mis seltskond see Vabaerakond on. Justkui ei usuta, et erakonna programm saab olla ja peabki olema kümnete, võib-olla sadade inimeste töö ja otsingute vili. Ja lõppude lõpuks ei ole ükski programm kunagi valmis, vaid seda tuleb aja jooksul  kogu aeg täiustada.

Teine probleem on aga see, et kui midagi välja öeldakse, siis on see kindlasti ebatäiuslik ja poolik. See on muuseas mingi piirini täiesti õige, aga see arusaam ei tohi olla nii kaugeleminev, et üldse pole võimalik midagi selgepiirilist sõnadesse panna.

Arvan, et Vabaerakonna üks tugevus on see, et siin leidub nii erineva poliitikakogemusega inimesi kui ka radikaalseid idealiste. Nende dialoogis on võimalik jõuda värskete, kuid samas realistlike tulemusteni. Eeloleval nädalavahetusel, 15. ja 16. augustil korraldab Vabaerakond Paide arvamusfestivalil mitu avatud programmiseminari, kus Veges ja kõik teised huvilised vabalt kaasa võivad lüüa.

Avaldatud ajalehes Vooremaa 14.08.2014 Link:  http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1027886

Härrased Toompeal! Riiki ei juhita nagu erakonda.

Koalitsioonivalitsuse tööle asumisest on möödas neli kuud ning sellega on läbi saanud ka kriitikavaba esimese saja päeva periood. Pikaaegne valitsusjuht Ansip ja vana koalitsioonipartner IRL on valitsusest lahkunud ning uus peaminister koos uue koalitsioonipartneriga Stenbocki majja kolinud.

Reformierakond on taaskord teinud uskumatu kübaratriki: vahetanud iseenda languse perioodil partneri ning sellega taaskord populaarsuse tippu tõusnud. Ühesõnaga on aetud vesi sogaseks ning selle kiiluvees ennast taaskord üles upitatud. Seda juba mitmendat korda, kusjuures valijad nagu ei mäletakski mineviku tegusid. Hämmastav oskus!

Kahjuks on see aga ainus Reformierakonna poliitika positiivne omadus. Riigi pikaajalist planeerimist või järgmisest riigikogu valimisest kaugemale vaatamist see koalitsioon ei oska. Nende tegevuse eesmärk on hambad ristis kevadeni vastu pidada, sel ajal mitte ühegi valusa otsuse vastu võtmine ja siis taaskord endale neljaks pikaks aastaks valitsusse kuulumise tagamine. Võimul ollakse võimu, mitte Eesti paremaks tegemise pärast.

Täna on igavene valitsuspartei muutunud halenaljakaks koosluseks. Erakonda on juba pikki aastaid juhitud meetodil „kellele ei meeldi, võib ära minna". Sellele lisandub ülbus, valed ja varjamine. Kuna Reformierakonna uus põlvkond ongi ainult sellist juhtimisstiili näinud, siis on see nende meelest reaalne elu ja igati õigustatud käitumine.

Kurvaks ei tee asja mitte see, et kartellierakonnad on Eestis muutunud suletud süsteemiga ja reaalsest elust kaugel olevateks grupeeringuteks. Meele teeb mõruks hoopis asjaolu, et täna juhitakse meie ühist riiki sarnaselt erakonnaga. Seda teevad needsamad noorpoliitikud, kes on tõusnud plakatikleepijast ministriks ja kellele partei andis teadmised, maailmapildi ning ministriportfelli.

Erakonnas õpitud käitumismustrid jätkuvad ka riiki juhtides. Nii nagu erakonnast, võib nende meelest ka riigist ära minna, kui ei meeldi. Paraku on esimesel juhul tegemist oma poliitiliste veendumuste väljendamisega, teisel juhul seatakse küsimärgi alla ühiskonna jätkusuutlikkus.

Jätkusuutlikkusest rääkides - Eesti pole enam Baltikumi edukaim, sest Leedu läks meist jõukuselt ja ostujõult mööda. Narkosurmade poolest oleme Euroopa esirinnas, iive on negatiivne, aga vähemalt seisab paigal meie ettevõtete konkurentsivõime ja tootlikkus. Mida teevad sellises olukorras valitsejad? Õige vastus: mitte midagi.

Olgu, päris tõsi see viimane väide muidugi ei ole. Vaieldakse ju selle üle, kas alandada üks protsent tulumaksu või millist nime peaks kandma üks Saaremaa omavalitsus. Need on aga siiski väikesed probleemid ning „suur narratiiv" on jäänud unarusse. Sellist jõuetust pole suutnud murda ka (korduvalt proovitud) partneri vahetamine. Reformierakond on alati jäänud endaks ning uut hingamist pole tulnud.  

Ilmselt on selle põhjuseks ka pikaajalised probleemid kuulmisega. Kui varem ei kuulnud Reformierakond ühest kõrvast, siis nüüd hakkab ka see teine kurdistuma. Kummalisel kombel on ka sotsid sarnaseks muutumas, mis omakorda näitab ainult seda, et riigipiruka juurde saades on kõik erakonnad ühte nägu. Opositsioonis ollakse väga targad ja avatud, aga võimul olles tuleb õppida ühes rütmis ja õigel viisil kaagutama. Halva muusikalise kuulmisega kodanikele tehakse sealjuures kiire kõrvapuhastus, halvemal juhul peapesu.

Kõigil, kes hoolivad meie ühisest kodumaast ning oma lähedastest, tasuks seda hoolimist ka selgelt väljendama hakata. Kuna poliitikut ei saa muuta, aga poliitikat küll, siis tuleks meil kõigil ühiskonnas aktiivsem olla, oma sõna sekka öelda ja oma arvamust avaldada. Seda aga nii kõvasti, et ka kurdistuvad kõrvad kuuleksid ja kuulama jääks.

Parim viis on aga lüüa kaasa Vabaerakonna algatusrühmas ja muuta selle kaudu meie kõigi elu ning tulevikku. Mida rohkem meid on, seda suurem on tõenäosus, et ka meid, tavalisi inimesi, hakatakse lõpuks taas märkama. Anname siis üheskoos riigi rahvale tagasi!

Avaldatud Delfis 28.07.2014:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/mart-meesak-harrased-toompeal-riiki-ei-juhita-nagu-erakonda.d?id=69436625