Oleme Eestis
jõudnud olukorda, kus lihtne inimene meie seast on lihtsalt üks
miljonist. Nagu ka kunagi Eesti menubändi laul «Ühega miljonist» võiks
kõlada täna Eestis elava inimese hüüe, kui nad lõpuks teineteist sellest
massist üles leiavad. Sellega aga ilus muinasjutt ka lõpeb, nii nagu
selle laulu sõnadki.
Olukord on murettekitav. Me kõik, kes me siin igapäevaselt oma leiba
teenime, makse maksame ja teenuseid kasutame, oleme vaid üks tühine ühik
statistikas. Lisaks sellele, et just meie, need keskmised
eestimaalased, teenime statistika järgsest kesmisest palgast alla,
maksame keskmiselt kõige enam makse suhtarvuna oma teenitud rahast ja
peame oma igapäevase korraliku kodaniku kohusena ka riigile hea kodanik
olema. Selleks me tegeleme omajagu heategevuse või vabatahtlikusega.
Olgu selleks siis kaitseliitlaseks olek, vabatahtlik pritsumees või
Teeme Ära talguline.
Mida me aga riigilt vastu saame. Täna, olukorras kus igaüks võitleb
siin ilmas ise oma eksistentsi eest, selles rahamaailmas. Saame kõrged
aktsiisid, et me ometi midagi paha ei tarvitaks üleliia. Saame kopsakad
riigilõivud, kuna kuskilt peab riigieelarvet ühiselt täitma. Saame palju
uusi reguleerivaid seadusi ja seaduse ning reguleerimise muutmise
seadusi, et me ometi täpselt mööda nööri käiksime. Ikka selleks, et me
oma riigile head ja õiged kodanikud oleksime, sõnakuulekad ja juhitud.
Saame lehest lugeda ja telekast kuulda, kuidas riiki maailmas
kiidetakse. Riigi juhid on teinud uskumatult head tööd ning valitsused
on viinud meid edukuse joonele. Kuuleme arvamusi, kus valitud tee on
seniajani olnud õige ning riigi juhid on ilmeksimatud. Näeme ja kogeme
hoiakut, kus Euroopa Liit on kõiges halvas, mis Eesti riigis vaja läbi viia, süüdi. Ometi riigi kõrged juhid on ise seal ELi
juhtfiguuride seas ja aina enam nad sinna minna tahavad. Esindama on
nad läinud ja lähevad küll riiki, aga kuna teised riigid on seal kõik
pahad ja tahavad halbu seadusi ja muudatusi, siis ega muutusi loota
pole.
Teame, et riigieelarve ei ole põhjatu auk, kust kogu aeg priskeid
jäneseid välja tõmmata. Ja meie, lihtrahvas, ei saagi kunagi aru saama,
kui raske on sinna põhjaga auku seda rasket raha riigiisadel teenida.
Veel aga raskem on seda kõigile võrdselt jagada, kuna no pole nagu mida
jagada. Selle teadmise on rahandusminister juba ammu kõigile pealuu
sisse tagunud. Miks aga pole mida jagada ja mis alustel ühed saavad
katuserahasid ja riigierakonnad surmkindlalt alati riigieelarvelist
toetust samas suurusjärgus, see ei ole meie, lihtsate inimeste arutada.
Ametnikke ja uhkeid suuri uusi riigiasutuste hooneid on vaja selleks,
et riiki teenivad ja rasket tööd tegevad teenistujad saaksid veelgi
paremad tingimused uute seaduste ja bürokraatiate rakendamiseks. Oma
riik ongi kallis. Seda oleme ka palju kuulnud, et meil ometi ei tekiks
lisaküsimusi. Me ju ei taha omariiklusest loobuda. Lihne ja dialoogi
tappev vastuväide, summutamaks vähimgi lisaküsimus või hüüe.
Neid on loomulikult vaja juurde palgata, sest riigil on vaja meid
kõiki kontrollida, juhtida ning veel kord kontrollida ja üle
kontrollida. Et ei juhtuks seda, et me ometi ettevõtlikeks hakkaks ja
midagi ise tavalise inimesena julgeks ära teha või otsustada. Kindlasti
on seal suur kahtlus pettusteks ja seda riik peab kontrollima ja ka
kontrolli kontrollima. Parem karta kui kahetseda. Kes see rumal ikka
sellistes tingimustes veel ettevõtjaks hakkab ja siis veel ausaks
ettevõtjaks. Kõik on ju tehtud selliselt, et see pole võimalik.
Meie, nii sina kui mina aga oleme ju tegelikult ka olemas. Me ei ole
üks suur hall mass. Jah, oleme küll üks miljonist, kuid mitte kauaks.
Varsti meid pole enam niipaljugi, sellises hangunud keskkonnas. Meil
kõigil on omad arvamused, rõõmud ja mured. Meil kõigil on omad
teadmised, kogemused ja unistused. Meie ju olemegi tegelikult see riik!
See sama riik, mida meie poolt valitud või lubatud juhid täna
juhivad. Juhivad selliselt, kus meid ei kuulata ja meid peetakse
tülikaks massiks. Meie aga olemegi ju see riik, kes meid vägisi
pisendada püüab ja meile endale rumalaid seadusi kehtestab. Meie ise
laseme ennast riigiks pidavatel juhtidel seda kõike endaga teha! Juhivad
ja juhivad, kuid ise nad ka päris täpselt pole veel teadmiseni jõudnud,
kuhu nad siis riigi juhivad. Ainus teadmine on see, et neil on õige
tee. Kuhu tee viib, sinna pole põhjust hetkel kellelgi vaadata. Küll
siis vaatab, kui kohal oleme.
Poliitikat
saab teha mitmeti: kuulates, kaasates ja dialoogi pidades. Või
vastupidi: käskides, dikteerides ja monoloogi pidades. Üks on siin
kindel. Tänane poliitiline süsteem on halvaks läinud nende tänaste
mugavustsooni jäänud valitsejate käeall. Laseme meie ise sellest
süsteemist selle seisva õhu välja. Seal sees olijatel on soe ja mõnus
olla ning nad on selle seisva õhuga harjunud. Nemad ise seda tegema ei
hakka, aitame neid. Poliitika vajab värsket õhku!
Avaldatud Postimehe Arvamusportaalis 22.10.2014