Ettevõtja: süvariigi kriitikust sai selle kaitseingel, parteipoliitika rikub kriisiabi

Ettevõtja: süvariigi kriitikust sai selle kaitseingel, parteipoliitika rikub kriisiabi

Eriolukord on kestunud üle kuu. Kui tervishoiu valdkonnas võime jääda seniste otsustega suuremalt osalt rahule, siis majandusliku kriisi hoovamisega peaaegu et mitte üldse, kirjutab väikeettevõtja Märt Meesak.

Otsustajad pole suutnud tegutseda kolmel rindel korraga ning nende võhm või teadmsed on piirdunud poole tehtega. Kas on õige praeguses olukorras nii arvata, ilma ett lõpptulemust pole teada ja töö eriolukorras on keeruline ja alles käib? Jah on, kuna iga otsus mis täna langetatakse on ikkagi poliitiline ja poliitika tähendab valikuid.

Ilmselge on tänaseks see, et sõnu on rohkem kui tegusid. See hakaks silma juba eriolukorra esimestel päevadel. Rahandusminister lubas kiireid, sihituid ja šokist läbi aitavaid meetmeid. Siseminister lausa soovitas alguses sooje sokke kuid hiljem võttis rahulikult ja läks eriolukorra kolmandal päeval puid raiuma. Tänasest seisust vaadates on kuu möödas ja ega hoiakud ja suhtumine ei ole endiselt muutunud.

Märt Meesak: “Kui sul kukub viie päevaga kogu sinu sissetulek, siis on ilmselge, et sul tekivad likviidsusprobleemid.”

Poolikud lahendused

Avaliku sektori kokkutõmbamise kaitseingliks on osutunud endine suurim ametnike riigi vastane minister ning ministrivahetusega aetakse ikkagi ainult parteipoliitikat. Jah, kui energia kulub kriisis parteipoliitikaks, kus inimeste sissetulekud on drastiliselt vähenenud, ettevõtted seisavad kuristiku äärel ning tulevik on segane. Siis on ju selge, et fookust pole ning ju siis ka plaani või teadmisi mitte. Tegeletakse sellega, millest justnagu mõistus jagu saab.

Majanduseksperdid on palju nõu andnud ja soovitusi. Eelkõige on see olnud seotud tööjõu hoidmisega ettevõtetes. Et ei toimuks massilist koondamist ning inimestel säiliks töökoht. See on igati loogiline hoiak, kuna sellisel juhul on kriisist väljumiseks olemas stardiks vajalik personal.

Me ei jääks pikalt vinduma, kus on vaja juhendada ja koolitada uusi inimesi, käivitada juba suletud ettevõtteid ning teha uusi investeeringuid suletud ettevõtete asemele uute tekkimisel. On ilmselge, et riigi tuge oli vaja eelkõige töökohtade säilitamise ja likviidsus probleemide lahendamisele.

Kui töökohtade säilitamisega on saadud hakkama pooliku lahendusega siis likviidsuse tagamisega on päris ummikusse mindud. Tänane meede 70% palgast ja omaosalus 150 eurot oli abiks neile ettevõtetele, kellele ei toonud kriis kaasa kohest likviidsusprobleemi. Neile, kellele jäi alles kasvõi 20-30% sissetulek.

Või siis suurettevõjale, kelle rahavood olidki summa summaarsel suuremad ning käibe kukkudes oli kontol vabasid vahendeid. Väikeettevõtjad kuni 10 töötajaga või turismisektor, kelle sissetulek sõltub kliendi füüsilisest kohaolekust, selliseid likviidseid vahendeid ei omanud.

Kui sul kukub viie päevaga kogu sinu sissetulek, siis on ilmselge, et sul tekivad likviidsusprobleemid. Arved tarnjatele, kommunaalmaksed, rent, tööjõukulud, riigimaksud. Need kõik on sellised kohustused, mis kuuluvad enamuselt maksmiseks tagant järele väikese viivitusega. Ehk et kui saad tarnjalt kauba, siis maksetähtajaga 7-14 päeva.

Müüd kauba maha ja saadki tähtajaliselt tasuda arve. Rent ja kommunaalid tasutakse ju ka üldjuhul eelmise kuu näitajate alusel. Maksud deklareeritakse järgmisel kuul, tööjõumaksud ülejärgmisel kuul. Ehk et kohustused tekivad hiljem. Kui sul aga sissetulekud kukuvad nulli, siis sa neid kohustusi täita ei suuda. Ole nii edukas ja tubli ettevõtja kui tahes. Maksuvõlg aga tekib ikka sellel kes makse deklareerib ja on aus ettevõtja. Seega on see osutunud ausale ettevõtjale praegu lisakaristuseks.

Hädavajalikku sammud

Abimeetmetest niipalju, et seni ei ole tegelikult veel ühtegi meedet likviiduse tagamiseks olemas. Olukorras kus eriolukord on kestnud üle kuu ja kestab kindlasti veel pea kuu kui mitte rohkem. Iga päev on ettevõtjale ja töövõtjale pingeline ja kriitiline, sest teadmatus tuleviku suhtes on suur. Riigi roll, anda inimestele kindlustunnet, ei ole realiseerunud.

Avalikkuses käib diskusioon majandusteemadel aga kolmes valdkonnas. Kas võõrtööjõudu on täna vaja või mitte, kas Tallink peaks võtma laenu riigilt või LHV-lt, kas ettevõtlusminister sai tööga hakkama või mitte. Nagu näha, siis teemadel mis enamuses tavainimesi mitte kuidagi ei kõneta.

Lahendused olid laual kuid need pühiti sahtlisse. Ütlus, et mitu korda mõõda, ükskord lõika on tavaolukorras hea. Kriisiolukorras aga ei pruugi kasuks tulla sest kui ükskord lõikama asuda, võib ilmneda et polegi mida lõigata. Mõõtmisele kulunud aja jooksul on saak kadunud. Just praegu kipub minema samamoodi. Otsustajate venitamine ja püüd teha õigeid otsuseid viib selleni, et hiljem ongi hea ja lihtne öelda. Näe, hea et me ei kiirustanud ja ei toetanud, läksidki ju pankotti. Samas on ikkagi riigil töötute armee keda üleval hoida ja olematu stardivalmisolek kriisi lõppedes taas majandus käima saada.

Esimene mida peaks tegema on see, et püüaks ära hoida vastandumise väikesed vs suured. Täna kisub see aina enam just sinna, kus eelmistama kiputakse suuri. Majandus on tervik siis, kui sektrotite kaupa on olemas mõlemad. Suured vajavad väikeseid, et sektor püsti seisaks ning mõlemas sektoris on märkimisväärne tööjõuosakaal, mida tasub päästa. Kriisiabimeetmed olenemata suurusest võrdseks, Tallinki näitel. Kui väikeettevõtjale öeldakse, et küsige ennem kodupangast ja riik vaatab hiljem, siis sama peab kehtima ka suurettevõtjate puhul.

Teiseks ei saaks juttugi olla sellest, et eriolukorra ajal tekkinud maksuvõlgadelt riik intressi küsib. Riik ei saa ega tohi teenida kasumit ausa makse maksva ettevõtja raskest olukorrast mida pole ettevõtja ise tekitanud. Eriolukorra ajal tekkinud maksuvõlgade ajatamine intressivabalt peaks olema elementaarne.

Kolmandaks vajab ettevõtlus likviidsusabi. Muidugi mitte üle kõikide sektorite, kuna praegune eriolukord pole tabanud kõiki. Küll aga on tekkinud juba ring võlgnevus ehk doominoeffekt ja et sellest ettevõtlus päästa on vaja likviidsus abi. Kriisist enim kannatada saanud ettevõtjale otsetoetus veebruaris tasutud maksuraha tagastus ühekordses (käibe ja tööjõumaksud) ulatuses. Nii ei ole vaja digiriigis jooksutada ettevõtjat bürokraatiaga, abi saaksid ausad maksumaksjad ning ära jääks ka pettuste võimalus. See raha süst enim kannatada saanud sektrorile aitaks raha liikuma ning hoiaks hullemast kõik kõigile võlgu tekkiva kaose.

Märt Meesak: “Kui ehitame oma majanduse ja riigi eelarvepoliitika üles avaliku sektori palkadele ja kulutustele, siis mõne aasta pärast oleme suuremas kriisis kui see tänane, mis silmapiiril on.”

Avalik sektor koomale!

Avaliku sektori kulude kokkutõmbamine esimesel võimalusel. Esmalt eelarveliste asutuste kulud seoses eriolukorra pikkusega, kus jääb üle igapevaste kontorite, sõitmiste jms kulu. Teiselt avaliku sektori tööjõukulude kokkuhoid ametnike ja omavalitsuste juures. Muidugi ei saa me rääkida eesliinil olevate ametkondade kulude vähendamisest (meditsiin, pääste, turvalisus). Rahandusministri jutt sellest, et sellega tekib veelgi suurem löök majandusele on pooltõde. Koondamishüvitised on ametnikele päris suured, seda nende pikaajalise tööstaaži tõttu.

Seega lastaks just praegu kriisi ajal majandusse tarbimiseks mitme kuu jagu töötasusid avalikust sektorist koondamiste teostumisel. Lisaks annaks see uue eelarve 2021 koostamiseks parema stardipositsiooni, kus 2020 on koondamiskulud kantud selle aasta teise poole planeeritud eelarve arvelt. Vabanev tööjõud saab minna siseministri soovitatult võõrtööjõu viisade lõppemisel augustis appi tööstusesse ja põllumajandusse.

Kulude kokkuhoiu nõue on vajalik ka omavalitsustes. On ju teada, et kui tööjõumaksude laekumine teisel poolaastal väheneb ning see kandub ka 2021 aastasse, siis omavalitsuste tulud vähenevad märgatavalt. Et aga omavalitsused ja keskvalitsus saaksid tagada vajalike investeeringute omaosaluse eelarvetest, on vaja 2021 aastaks vähendada tegevuskulusid. Ilmselge on see, et samas mahus keskvalitsuse ja omavalitsuste tegevuskulud ei saa olla samades piirides kriisi järgselt, kui nad olid kriisi eelselt.

Märt Meesak: “Praegune ajajärk ühiskonnas vajab otsustajaid, tegutsejad ja autoriteete oma valdkondadest.”

Majanduse hoiab töös ettevõtlus, mitte avaliku sektori palgad. Kui ehitame oma majanduse ja riigi eelarvepoliitika üles avaliku sektori palkadele ja kulutustele, siis mõne aasta pärast oleme suuremas kriisis kui see tänane, mis silmapiiril on.

Aeg tiksub halastamatult

Eelnevalt tõin välja ühe osa eriolukorra tegevustest ettevõtluse toetamiseks. On loomulik, et see pilt on aga suurem kui siin kirjeldatu. Ainus mis saab olla halb on otsustamatus. Täna on aga iga päev otsustamatust oluline ettevõtjale, töövõtjale ja riigi rahakotile tulevikus. Minevikust on juba teada, et paigalseis ja peenhäälestus on halvim mida ükski areneda sooviv ühiskond endale lubada tohiks. Täna ei ole aeg ajada parteipoliitikat või püüda vastutusest mitte otsustamise ja seega ka mitte eksimisega kõrvale põigelda.

Praegune ajajärk ühiskonnas vajab otsustajaid, tegutsejad ja autoriteete oma valdkondadest. Otsustamatus ja parteipoliitika kriisiajal on ajakahjulik ühiskonnale, arengule kui ka hiljem indiviididele kes seda viljelevad. Seda küll pikema viitega. Mis siis, et hetkel võib tunduda punktivõite rohkem.

Ajalugu kirjutatakse ürikutesse pikema vaatega ning hiljem on seda juba raske ümber jutustada. Tänane olukord annab Eestile aga võimaluse minna ajalukku targa, eduka ning tugevamana. Rumal oleks seda parteipoliitika või argusega ära rikkuda.

Ilmunud Äripäevas 26.04.2020

Oravad purevad pahatahtlikult madalapalgaliste pähkleid.

Reformierakond on teinud teatavaks oma seekordsed valimislubadused. Näiteks tööjõumaksude alandamine keskmist palka teenivale inimesele 756 eurot aastas. Seda plaanitakse saavutada tulumaksuvaba miinimumi kahekordistamise, sotsiaalmaksu 2% alandamise ja töötuskindlustusmaksu 0,45% alandamisega. Põhiliseks katteallikaks on pakutud tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõusu.

Kahjuks ei tundu ülejäänud katteallikad nagu kulude kokkuhoid ja majanduskasv valitsuspartei senise tegevuse taustal kuigi tõsiseltvõetavad. Seda enam, et peaministripartei seekordsed valimislubadused pigem koormavad riigieelarvet ning ideid majanduse elavdamiseks või Eesti arengule jõulise tõuke andmiseks ei pakuta.

Kutsutakse kuhugi edasi, kuid kuhu kutsutakse, ei ole mõistetav. Kas läheme peaministriga edasi väljarände suurenemise ja majanduse paigalseisu suunas? Või kuhu? Ja kuidas siis Eesti sellest suuremaks, jõukamaks ja avatumaks saab?

Pakutav katteallikas aktsiisitõusu näol on suhteliselt jabur. Seda veel seltskonna poolt, kes on alati nõudnud oponentidelt katteallikaid väga resoluutselt ja negatiivse hoiakuga. Aktsiise on oravad ikka ja jälle augutäiteks pakkunud. Kui majandustõus ehitatakse üles aktsiiside tõusule, siis tundub, et majanduse toimimisest sellel kõrgelt lennata plaanival noorel seltskonnal ikkagi täit arusaamist pole. Ehk peab lõpuks seekord paika ütlus, et see valitsus, kes tõstab õlle hinda, kaua võimul ei jätka.

Täna on meie alkoholi- ja tubakaaktsiisid jõudnud juba päris kõrgele. Aktsiise on tõstetud pea igal aastal, suuremad tõusud on olnud aastail 2008-2009, mil kange alkoholi aktsiis tõusis ühel aastal isegi 30%. Juba siis nähti ohtu selles, et see suurendab nõndanimetatud musta turu osakaalu.

On lühinägelik, et me tõstame aktsiise ja kiusame sellega ettevõtjaid, kuid samaaegselt ei tegele musta turuga. Viimase jaoks puudub Reformierakonna valimislubadustes plaan. Pigem saame kuulda, et Politsei- ja piirivalveamet ei tööta rahapuuduse tõttu täisvõimsusel ning selle tõttu on piir võssa kasvanud ja uurimistegevused poolikud. Põhimõtteliselt must turg õitseb ja saab aktsiisitõusuga veelgi tarbijaid juurde.

Lisaks mustale turule mõjutab pidev alkoholiaktsiisi tõus ka antud valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid ja seeläbi ka töötajaskonda. Seega kaudselt ka maksulaekumist. Eriti turismi- ja toitlustusvaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid. Selliste muudatuste puhul oleks hea, kui kogu turg oleks eelnevalt läbi uuritud ja tagajärjed läbi analüüsitud. Praegune käik tundub aga olevat pigem läbimõtlemata ja lihtne katteallikas valimislubadustele.

Maapiirkondades on väga suur osa töötajaskonnast seotud turismivaldkonnaga. Nende palk on tugevalt alla Eesti keskmise. Majutus- ja toitlustusvaldkonnas on töötajate keskmine palk 600 eurot, mis on Eesti kesmisest pea 400 eurot väiksem. Antud valdkonnaga on seotud ka hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad töötajad, kelle keskmine on samuti Eesti keskmisest väiksem.

Toitlustusettevõtted aga on väga tugevalt sõltuvuses alkoholi müügist, eriti turistidele. Antud aktsiisi tõus mõjutab Eesti kui turismisihtkoha atraktiivsust, teenuse kvaliteeti ja konkurentsivõimet ning pärsib oluliselt toitlustusettevõtete jätkusuutlikku arengut. Samuti mõjutab see negatiivselt antud valdkonnas töötavate inimeste sissetulekut. Halvemal juhul võib see kaasa tuua nende valdkondade töötajatele töökaotuse ettevõtete sissetulekute vähenemise ja kulude kokkuhoiu tõttu.

Juba praegu on Lätis aktsiis madalam ja nii Venemaa turistid kui Eesti enda elanikud käivad naaberriigis alkoholi ostmas. Ebamõistlikult kõrgem aktsiis soosib piiriülest musta äritegevust idast ja vähendab Soomest tulevate turistide arvu. See kõik ei ole kuidagi kooskõlas jõukama Eesti loosungiga, pigem vastupidi.

Täna on Eesti olukorras, kus vaja oleks majandust elavdada, et tekiks uusi tasuvaid töökohti ning elanikkonna ostujõud kasvaks. Mis kasu on keskmist palka teeniva inimese 700-eurosest aastasest võidust, kui selle tõttu võivad tuhanded inimesed üldse oma töötasust ilma jääda? Ostujõuline tarbijaskond väheneb ning kaotajaid on juba rohkem kui võitjaid.

Meie eesmärk peaks olema keskklassi arvukuse tõstmine, millega koos tõuseb kogu ühiskonna ostujõud. Selleks on vajalik madalapalgaliste järk-järguline lähendamine keskklassile, jõuliste, mitte kosmeetiliste maksusoodustuste ja miinimumtasu kasvu näol. Üks on kindel: majanduskasvu ja uut arenguhüpet ei saavutata ainult aktsiiside pideva tõusuga.

Avaldatud Delfi Rahva Hääles 25.11.2014 

Käesolev aasta hakkab lõpule jõudma

Head kongutalased. Soe sügis hakkab mööda saama ja talve aeg on kätte jõudnud. Kaugel pole ka enam aastavahetus ning enne seda Jõuluõhtu. Taaskord saab üks aasta läbi, seda siis 2014. aasta.

Aasta lõpp on Konguta vallale olnud tegus. Uuendasime valla arengukava aastani 2020. Tänan kõiki vallakodanike ja volikogu komisjone muudatusettepanekute eest. Alati saab arutelu olla veelgi aktiivsema osalusega, kuid kahel avalikul arutelul 29.08 ja 09.10 oli põhiline valla aktiiv siiski kohal. Suured tänud ka eestvedaja arengu- ja keskkonnanõunik Riina Savisaarele.

Suuremad teemad ja muudatused olid seotud Annikoru puhkepargi, Kentsi paisjärve ja Kavilda ürgoru ühendamine üheks projektiks kuhu lisanus veel ka Mäeotsa suusakeskus. Samuti avalikuks kasutuseks olevate ruumide vajadus Annikorus, piirkonna konkurentsivõime tõstmiseks. Need kaks ja Annikoru kergliiklustee saavad arvatavalt olema meie suurprojektid järgmistel aastatel. Hoiame Teid nende arengutega kindlasti kursis.

Sügis on toonud meile ka uut hingamist Konguta algkool- lasteaiale, kus on üles seatud moodullasteaia osa. Hetkel käib laste ja süsteemi harjutamine ning uuest aastast peaks kõik kenasti täiemahuliselt tööle minema. Oleme Tartumaal teine omavalitsus, kus lasteaia järjekord kiiresti moodullasteaia rentimisega lahendati. Ruumid on igati kaasaegsed ja puhtad ning soojad. Saab ainult edu soovida personalile ja lusti lastele.

Oleme ka sellel sügisel edasi arendanud Konguta valla külade valgustuse projekti. Kui varem on saanud valgustuse täienduse juba viis erinevat küla siis seekord jõudis kord kätte Karijärvele ja Suure-Konguta bussipeatuseni. Leiame endiselt, et turvalisus ja heakord on need märksõnad mis elanikele omavalitsuses korda lähevad. Elanike juurdekasv on selle väite õigsust loodetavalt ka kinnitanud. Prognooside järgi saab 2014. aasta olema juba viies järjestikune aasta kus Konguta valla elanike arv on kasvanud. Tänan kõiki selle eest!

Valmis sai ka Metsalaane küla keskse tee viimine mustkatte alla just nii nagu eelmises ülevaates kirjutasin. Hetkel on veel Elva linnale kuuluvale lõigule mustkate panemata, kuid seda ei saagi ennem teha, kui Elva linnavolikogu antud lõigu Konguta vallale annab. Meie valmisolek see vastu võtta on olemas ja Elva linna valmisolek antud teelõik meile anda samuti. Meil jääb üle ainult oodata sellekohast Elva linnavolikogu otsust.

Oktoobrikuu volikogus muutsime ka valitsemise veelgi avalikumaks. Selleks kinnitas volikogu eelarve- ja arengukomisjoni ettepaneku teha volikogu istungitel hääletamine nimeliseks. See tähendab täpsustatult seda, et nii volikogu istungite salvestises kui protokollis hakkab olema otsuste ja määruste hääletamine kajastatud nimeliselt. Seda ka Konguta valla teatajas ilmuvates volikogu ülevaadetes. Sellega on igal valijal võimalus näha volinike meelsust otsuste vastuvõtmisel ja tulemused ei ole anonüümsed poolt ja vastu hääled vaid seotud volinikega.

Tahaksin veel eraldi tänada Konguta Kooli personali ning seekord eelkõige Kaie Tali-t, kes sai kuu alguses tunnustatud kui Tartumaa aasta terviseedendaja. Suured tänud aktiivse panuse eest Kaie-le ning edaspidiseks palju jõudu ja jaksu. On meeldiv näha ja kuulda selliseid tunnustusi antamas just meie valla aktiivsetele inimestele. See näitab veelgi, et Konguta vald on tegijate vald.

On küll novembrikuu lõpp, kuid juba praegu soovin Teile kõigile lumerohket ning rahuliku detsembrikuud ja Jõuluaaega. Kaugel see aastavahetuski enam on, kus saame teha kokkuvõtteid käesoleva aasta tegemisest ja seada sihte uueks 2015. aastaks. Olge terved ja positiivsed!

Märt Meesak

volikogu esimees

Avaldatud "Konguta valla teataja" 2014. aasta novembri numbris