Piiri valvatakse piiril

Kõndisin Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiril mööda maismaad läbi soode ja metsade, palava päikese ja 30-kraadise külma, silmad jälgimas liivariba või teerada: ega ometi võõraid jälgi näha pole? Iga krõps metsas pani võpatama: kas nüüd?!

Enam-vähem selliselt olin ajateenijast piirivalvur aastal 2001 Piusa kordonis. Läbinud enne seda väljaõppe Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses, olin oluline osa meie kodumaa piiri valvamisel. Seda koos kutseliste piirivalvuritega, kes meid, ajateenijaid, juhendama pidid ja koos meiega mööda soid ja metsi kõndisid. Selline oli piirivalvurist ajateenija elu koos oma eriala üle uhkust tundvate kutselistega enne Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga. Üks oli kindel – piir pidi pidama. Olgu kasvõi jõgi üle ujutanud ja jalad sellest märjad või väljas nii külm, et kulmud läksid härma. Meie olime alati piiril ja valmis.

Tänane olukord on teistsugune. Piirivalveamet kui selline on kaotatud, Narva-Jõesuu õppekeskus samuti. Piirivalvurite pealekasv on olematu ning palgatase mannetu. Olukorras, kus tegelikult pole midagi Eesti riigi piiri valvamise vajaduse mõistes muutunud. Eesti riigi piir peab pidama 24/7 ja 365 päeva aastas ning on omariikluse üks alustalasid. Muutunud on aga valvamise tingimused ja võimalused.

Pikaajaliselt valitsustele ja riigieelarvetele kuluallikaks olnud riigipiiri valvamine on olnud pigem üks tülikas eelarverida, kui Eesti Vabariigi piiri valvamine või seda tööd tegevate inimeste panuse väärtustamine. Eelarve on olnud alati kriitiline ja statistikas kinni, see eelarverida pole olnud prioriteet. Sellega ei tõuseks me viie rikkama riigi hulka mitte kuidagi. Valitsused panustavad meil pigem statistikasse kui inimestesse. Selline on tänane olukord, rääkigu endised või praegused ministrid mida tahes. Mitte kellelgi neisst pole olnud kaugemat sihti ja hoolimist. Seda nii piirivalves kui mujal. Tähtis on eelarve tasakaal ja kulude-tulude ridade vaheline seos. Kõik on ainult ühed numbrid Exceli tabelis.

Valitsejate tegematus on vaja kiiresti maandada. Selleks on vaja luua eraldi piirivalveamet, lahutades see mammutsüsteemist politsei- ja piirivalvemetist. Viia piirivalve üksuseks, kus oleks ühistel alustel sõjaväestatud koolitus, täiendus ning väljaõpe ohvitseridele ja allohvitseridele koostöös kaitseväega. Piirivalveks tuleb varuda kordonitesse varuga inimjõudu ning varustada üksused relvastusega, mis on sobilik piiri kaitsmiseks. Taastada on vaja piirivalve sõjaaja ülesannetega, kuna tegemist on siiski mitte siseturvalisuse tagamise, vaid ikka riigi piiril oleva tegevusega.

Kui tänases olukorras on 5 protsenti piirivalvurite palgatõusuks vajalik riigieelarvest 7 miljonit eurot, siis täna oleks vaja seda tõsta otsekohe 15 protsenti. Summaks teeb see 21 miljonit eurot aastas. Võttes arvesse, et ida- ja kagupiiri täielikuks väljaehitamiseks on vaja umbkaudselt 30 miljonit eurot, siis rahastamise allikas on ka tänases eelarve eelnõus olemas.

Siia tuleks kiireloomuliselt lisada ka piirivalveameti taastamine eraldiseisvana ja väljaõppekeskuse taastamine Narva-Jõesuus, kus saaks koolitusi nii piirivalveametnikud, allohvitserid kui ka allohvitserid. Samuti järelkasvule mõeldes näiteks riigikaitse gümnaasiumi piirivalve eriala abiturendid. Väljaõpe peaks toimuma ikkagi piiril ja selle läheduses, mitte Pirita metsade vahel. Läbi vajab veel kaalumist ka ajateenistuse taastamine piirivalves, olgugi, et see on mingis mõttes raskendatud ja lepingutega seotud. Lahendusi on vaja leida.

Kokku oleks pakutud muudatuste kulu 2015. aasta eelarvest kuni 70 miljonit eurot. Jättes ära tulumaksu langetamise ühe protsendi võrra, oleks raha eelarves ülegi. Kui võrrelda ainult sõnades kõigile raha rohkelt kätte jätvat tulumaksu langetamist piirivalvamise tõhustamise otstarbekusega, siis valik on selge kõigile. Tavaline keskmist palka teeniv tööline ei saaks juurde seitset eurot ja miinimumpalka teeniv kahte eurot. Seda enam, et tänase tulumaksu protsendiga seda neil hetkel ei ole nagunii. Samas kui selle eest oleks riigipiir valvatud ja seal töötavad väljaõppinud piirivalvurid teeniksid kuus töötasu keskmiselt 15 protsenti rohkem, mis oleks lähedal Eesti keskmisele palgale.

Endine siseminister on öelnud, et piirivalve vajab täna ettepanekuid, mitte kriitikat. Olen sellega täielikult nõus. Ainsana tekitab eksministri üleskutses küsitavusi ajastus. Kus olid lahendused varem, võimul olles? Kus olid lahendused varem, enne kui Eston Kohver piirivalvele tahtmatult tähelepanu juhtis? Miks meie riigis alatasa valitsused tulekahju kustutavad? Miks meil Eestis tegematajätjatel tagantjärgi õigustust alati ülegi jääb? See jäägu meie kõigi enda vastata ja järelduste tegemiseks  analüüsida. Lõpuks tekib aga siiski õigustatud küsimus: oleme me ikka õigel teel?

Õnneks, olles ajateenija meie kodumaa kagupiiril, sellist küsimust tekkida ei saanud. Oleksime muidu sattunud, nagu seenelised tihti meie valvatud piirilõigul, kas Vene Föderatsiooni alale või oleksime eksinud. Seda aga meie ametikoht ning teadmised ei lubanud. Meie valitsejatel aga on see vist lubatud.

Avaldatud Postimehe Arvamusportaalis 02.10.2014

Narva-Jõesuu, Jõgeva ning Elva. Riigikaitse alustalad tulevikus.

Riigikaitse on olnud koguaeg üks tätsamaid omariikluse teemasid. Tuleb tõdeda osaliselt kurbust, et see teema taas oluliseks on tõusnud alles siis, kui olukord on maailmas just selline, nagu ta praegu “tänu” Ukraina sündmustele on. Varem on Eesti juhtiverakonnad ikka seda teemat pisendada ja vältida püüdnud. Nüüd aga käib võidu üksteise üle trumpamine.

See, et peaministripartei küsib ekspertidelt arvamust oma riigikogu valimiste riigikaitseprogrammi osale, on isegi hea. Hea selles mõttes, et ometi küsitakse seda ekspertidelt, mitte poliitikutelt. Halb on aga see, et kahjuks ei ole väga mõistetav protsess, kuidas seda küsitakse. Tegevväelane võib ikka ja alati oma arvamust ja kogemust jagada, kuid eetiline ei ole seda teha poliitilisel teemal erakonnale, kes valmistub valimisteks. Samas tahaks väga loota, et küsimisega on tõsi taga ja ekspertide arvamusi ka kuulda võetakse ning seda ka oma poliitikutele teadvustatakse.

Kaitsepalga idee on hea

Selle idee eest peaks Reformierakonda kiitma. Selline idee oleks võinud rakenduda juba üle kümne aasta tagasi, ehk mis iganes ajal kui Reformierakond valitsuses on olnud. Teema, et päris tihti on aega teenima minejate üks suuremaid muresid finantsiline olukord ajateenistuse jooksul, on olnud pikaajaline. Täiesti mõistetav on, et kahekümnendates meesterahvas on jõudnud võtta eluasemelaenu, et kusagil elada. Pank nõuab oma ning ajateenistuse jooksul 100-200 eurose tasuga antud laenu ei tagasta. Alguseks seegi, kui reservõpekogunemistel tasustatakse reaalselt ka varem teenitud plaga järgi. Suurem ja kaugem eesmärk aga peaks olema ajateenistuse aegne tasustamise tõstmine normaalsele tasemele.

Selle mõtte rakendamine ei koorma just väga riigi eelavet ning tuleb loota, et pärast kevadisi valimisi antud mõte ka teoks saab ning ainult lubaduseks ei jää. See annaks olulise tõuke sadadele kui mitte tuhandetele noortele meestele ja naistele minna kindlasti aega teenima teadmisega, et nende majanduslik olukord selle aja jooksul ei halvene ning nad ei ole teenistust lõpetades võlgades ja laostunud.

Ajateenistusega seoses on aga oluline teema ka selle pikkus ning just eriti allohvitseride väljaõpe ning valik. Praegune kaheksakuuline süsteem seab teatud piirid. Õpe on küllalt intensiivne ning just allohvitseride valik algstaadiumis mitte just kõige efektiivsem. Ajateenistus tuleks viia taas 12kuuliseks, kus saaks rotatsiooni korras kuus ja kuus kuud ka allohvitseride koolitust läbi viia.

Selleks ei valita sobivat allohvitseri mitte kusagil komisjonis ja meest/naist reaalses olukorras mitte näinuna. Kui noorteaeg on lõpetatud, tuleks kõigil eriala valik. Nii selgitatakse ka välja lisaks sidemeestele ja autojuhtidele ka võimalikud jaopealikud. Ei tohi ära unustada, et hea pealik ei ole mitte tundides hästi õppinud, vaid see, kellel teatud eeldused antud ning oskus võitlejaid endasse uskuma panna. Sama on heade juhtidega ka tavaelus. Selleks peab sündima ja end täiendama, mitte omama lihtsalt teadmisi. Peab oskama meeskonda ka tegelikult juhtida.

Ajateenistus piirivalves tuleks taastada

Kui piirivalve ja politseiamet liideti üheks, oli see viimane tegevus likvideerimaks tõelist piirivalvet ning seal teeninud motiveeritud mehi. Sellele eelnes pikalt rahva usaldusküsitlustes populaarsema riigiameti sunnitud allakäiguna ka Narva- Jõesuu Piirivalve Õppekeskuse sulgemine ja ajateenistuse kaotamine piirivalves. Need sammud olid ühed halvemad, mida antud valdkonnas teha sai. Praegu oleme küll nii NATO kui Euroopa Liidu välispiir, kuid puudub perspektiiv ning järelkasv. Vahenditega on ka nii nagu ta just viimaseid uudiseid kuulates on. Siseminister lubab küll vahendeid juurde, kuid pigem tekib küsimus, miks seda varem pole tehtud.

Oleks loogiline, kui ajateenistus piirivalves taastatakse. Õppekeskus Narva-Jõesuus samuti. Mingil määral on see raskendatud, kuna endine NJPVÕK peamaja on lammutatud ja osa selle territooriumist ärimeestele maha müüdud, kuid kasarmuhooned ja paar lisahoonet on veel alles. Seda enam on mõistatus, kus kaks kasarmuhoonet renoveeriti, kuid õppekeskus otsustati sulgeda juba mõned aastad pärast remonti. Kuidagi väga rapsimise ja pikemaajalise plaanita tundub see riigi tegevus antud valdkonnas. Lisaks veel raha, mis tuulde lasti.

Täiesti loogiline oleks õppekeskuse taastamine ja seda just Ida-Virumaal Narva-Jõesuus. Kuna sisekaitseakadeemia Virumaale ei tule, oleks piirivalvekooli olemasolu seal vajalik. Väljaõpe peaks keskenduma juba varasemale sissiõppele ning järelkasvule ja täiendõppele piirivalvekordonites. Täiesti vajalik oleks lahutada politsei ja piirivalve ka ametite tasandil, ning viia viimane taas kaitseministeeriumi alluvusse ning kaitseväega ühistesse väljaõppestandarditesse.

Sisekaitseakadeemia tuua Jõgevale

Et Eesti regionaalne areng on väga oluline ka kaitsevaldkonnas, tuleks ka teisi ideid ja õppekeskusi lisaks Narva-Jõesuule just nii vaadata ja plaanida. Kus pole kohalikku rahvast, seda kergem on vastasel ka see maa-ala hõivata. Selleks tuleks sisekaitseakadeemia viia Virumaa ja Tallinna läheduse asemel Jõgevale. Linna, mis asub Peipsi järve äärses maakonnas ehk strateergiliselt olulisel kohal. Sealne kool annaks Jõgeva linnale olulise võimaluse jääda tõmbekeskuseks, pakkuda head väljaõpet tänu maastikule ja järve lähedusele ning ei oleks nii vastuvõetamatu Ida-Virumaaga võrreldes õppejõududele/ tudengitele. Samas ollakse ikkagi küllalt lähedal Ida-Virumaale ja Tartule.

Kuna peaministripartei on pakkunud välja ka riigikaitsealase gümaasiumi idee, siis sellega ka seekord mõtted lõpetaks. Kui endine Elva linnapea ja hilisem Tartu linnapea ning nüüdne minister on pakkunud sobivaks kohaks Tartu linna, siis oponeeriks. Leian, et parim koht riigikaitsealasele gümnaasiumile oleks Elva linn. Seda mitmes mõttes.

Elva linn on väga lähedal Tartule, kus asub Kaitsekolledž ja on tihedalt seotud ühe juhtmaleva Kaitseliidu Tartu malevaga. Elvas on olemas sobiv kinnistu kenas kohas, endine kultuurimaja Arbi järve kaldal. Elvas omab kinnistut endine Kaitseväe ülem Ants Laaneots ning Elva taastatud malevkond on üks esimesi vabariigis. Lisaks on Elva juba osaliselt planeerinud oma gümnaasiumiastmes antud valdkonna spetsaliseerumist ning pikalt on Elva gümnaasiumis juba edukalt õpetatud ka riigikaitseõpetust Elva Üksikkompanii pealiku ja meeskonna toel.

Poleks paremat kohta pakutud gümnaasiumile kui Elva linn, millega lisaks juba eelnevalt juhitud ajaoludele taastatakse ka Elva linna tõmbekeskuse võimekus. Seda ikka selleks, et ka väljaspoolt Tallinna, Tartu ja Harjumaad säiliks elu. Meie vastastel on lihtne hõivata maa-alad, kus neile ei osuta keegi vastupanu ja kõik on põgenenud või kolinud Tallinna. Järkusuutliku kaitsevõime ning tarkade otsuste Eestini!

Riigikaitse on olnud koguaeg üks tähtsamaid omariikluse teemasid. Tuleb tõdeda osaliselt kurbust, et see teema taas oluliseks on tõusnud alles siis, kui olukord on maailmas just selline, nagu ta hetkel tänu Ukraina sündmustele on. Varem on Eesti juhtiverakonnad ikka seda teemat pisendada ja vältida püüdnud. Hetkel aga käib võidu üksteise üle trumpamine.

Avaldatud Elva Postipoisis 13.09.2014 , 15.09.2014 Ajalehes Vooremaa :http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1028044 ning 25.09.2014 ajalehes Tartu Postimees