Tädi Maali kaubabuss on tähtsam kartellierakonna kandidaatide arvust!

Kohalike volikogude valimised on sügisel ees, kuid kas tulemused annavad tänastele võimul olijatele selge signaali, muutusi on vaja, pole väga kindel. Näiliselt on ehk volikogudesse kandideerimas erinevad erakonnad ja nende nimekirjad, kuid valitsemise ja võimu mentaliteet sellega ei muutu.

Valija võib isegi valmiskasti juures leida nelja või viie erakonna nimekirjad, kuid erinevust nimekirjade vahel tegelikult suurt ei ole. Tänased kartellierakonnad kes kuuluvad ka riigi esindusorganisse on täpselt ühte nägu ja tegu. Teemad millest räägitakse on valikulised ning kuigi valimised on juba mõne kuu pärast, on teemad ikkagi marginaalsed ja puudutavad enim kas riigielu korraldust või võimujagamise korraldusi. Parteikontorid loevad kokku nimekirjade arve ning lubavad üksteise võidu valimistel välja panna rekord hulgal kandidaate.

Kogu praegune aur kulub mitte kvaliteedi vaid kvantiteedi taga ajamisele ning kohalikud aktiivsemad liikmed on jäänud selle tõttu tahaplaanile. Tihti ei taha kartellierakonnad näha omi liikmeid ka valimisliitude nimistutes, kuna see ei pidavat korralikule erakondlasele ustav käitumine olema. Ustavust mõõdetakse parteile sõnakuulekuse mitte kohaliku elu ja kogukonna heaks tegutsemise järgi. Ka ametikohti jagatakse hiljem partei lojaalsuse, mitte pädevuse järgi. Kõik on tegelikult juba peakontoril ette määratud. Erakonna tavaliige on ainult mutrike, mida võimurid kartellierakondades oma äranägemise järgi liigutavad.

Kahjuks on kogu suure erakondade vahelise mängu suurimaks kannatajaks kohalik kogukond, kohalik elanik ja kohalik piirkond. Tegelikult seda juba aastaid. Erakonnad mängivad omi suuri mänge ja vastandumisi, kuigi nad on tänaseks juba kõik ühte nägu muutunud. Valijatele räägitakse teemadel, mis sobib kõigile osalistele, ehk omavahel on juba ammu paika pandud valitud teemad mida ei lahata. Kannatavad aga erakondade kohapealsed aktiivsed liikmed, kes tõesti kohapeal midagi erakonnast olenemata ära soovivad teha ning kannatajaks on ka tavakodanik.

Valla ja linnavalitsused on üle-politiseeritud juba ka kahe tuhande elanikuga omavalitsustes ning volikogu liikmed ei aja enam mitte kohaliku eluga seotud asju kohapealsest nägemusest vaid partei poliitika poolt suunatud rööbastes. Kogu asjaajamine on pööratud segamini nagu pudru ja kapsad ning naabrimehed ei räägi omavahel enam selle tõttu, kuna mõlema meelest kuulub teine valesse kartellierakonda. Nad vaesekesed ei saa aga aru, et põhimõtteliselt nad kuuluvad kõik ühte kartellierakondade kontorite loodud patta, mida neist olenemata juba ammu keedetakse ja segatakse.

Kogu aur kipub aina enam minema erakonna poliitika õigustamisesse, kui avalikusega dialoogi pidamisele. Teisiti arvajad tembeldatakse kohe vingujateks ning nende isikud tallatakse porisse. Ikka selleks, et mitte pidada avalikku arutelu ja ennem kuula, siis vasta, omavahelisele rääkimisele, vaid süüdlaste otsimisele. Kohalikust kümne pealisest volikogust on saanud tänaseks partei bosside kelgunöörid. Meeldida tahetakse oma tegudega mitte kohalikule kogukonnale vaid partei ladvikule. Seal on tänutäheks truuduse eest loota paremat ametikohta ja õlale patsutust. Kohalik kogukond saab ju sõna sekka alles iga nelja aasta tagant. Erakondades läheb aga ametkohti või tunnustusi jagamiseks igal aastal kui mitte tihemini.

Sellest tulenevalt on sügiseste valimiste võtmes võimalik nii kohalikel erakondlastel endal kui ka aktiivsel kohalikul kes sooviks oma kodukoha arengusse panustada kaks varianti. Kas minna kogu erakondade poolt määratud kartuselliga taaskord kaasa ja seista parteiladviku tulemuste eest või ajada selg sirgu ning olla kohaliku kogukonna huvide eest väljas. Viimast saab teha siiski ilma erakondadeta ja valimisliitudes. Kohalikud valimised võiksidki olla rohkem valimisliitude kesksed ning erakonna poliitika antud teemal üldse väheselt esindatud.

Kindlasti ei välista valimisliit seda, et naabrimehed volikogus ühiselt asjadest aru saaksid ja teineteist teretaksid, kuid looks kõvasti paremad tingimused kohalike teemadega tegelemiseks. Kindlasti on vahe ka valimisliidul ja valimisliidul, kuid kui see on loodud kohalikul tasandil, siis sellel puudub erakonna poolne surve. Erakond pole iseenesest tont, kuid tänased kartellierakonnad ei vääri enam usaldust. Nende nägu ja käitumismuster on sarnane ning oma tegemistes on esiplaanil ladviku heaolu ning hüved ehk võimuiha.

Kogu tegevus käib parema võimupositsiooni ja sellega kaasnevate hüvede püüdmise, mitte elukorralduse paremaks muutmiseks tavainimesele. Hästi tuleb see välja kartellierakondade viimaste meediasse jõudnud sündmustega omavahelistes heitlustes ka parteide sees ning lisatooni annab peasekretäride sõnavõtud nimekirjade ja kandidaatide või liikmete rohkusest. Mis on sellega pistmist tädi Maalil kuskil metsa vahel kes muretseb teede korrashoiu ja kaubabussi jätkumise pärast. Või täiesti tavalisel Toomasel ning Mannil, kes muretsevad kas lasteaia kohti nende võsukesele jagub.

Vaba Isamaaline Kodanik on nendel valimistel tugevalt valimisliitude seljataga. Kindlasti on kõik kohalikud aktiivsed ja kodukoha tegemistest huvitatud kandidaadid oodatud kandideerima ja kohaliku elu üle julgemalt sõna võtma. Vaba Isamaaline Kodanik on avatud kõigile huvilistele, kes jagavad meiega ühiseid väärtusi ja soovivad panustada just oma kodukoha arengusse ja tegemistesse. Et kaubabussid käiksid, teed oleks sõidetavad aastaringselt ning kõigile soovijatele jätkuks lasteaia koht, olenemata milline kartellierakond võimul on või teiste suunal süüdlast näitab.

Kuna nimekirju on üle Eesti tulemas meie toetusel ja hüval nõul omajagu, siis kindlasti ei ole veel hilja ka nendes kohtades algust nimekirjade moodustamiseks teha, kus selleni veel senimaani jõutud pole. Igat algatust, mis viiks kohalikul tasandil elu edasi ja tooks tegemistesse värskeid mõtteid, tuleb tervitada. Selleks tasub julgelt ka meiega ühendust võtta ning mitte unustada head ütlust: igast väikesest asjast võib saada suur asi.

Sellel sügisel tasuks teha suure asjana kartellierakondadele üheselt selgeks, et kohalikus elus pole neil enam asja kannuseid koguda parteile, vaid põhiteemadeks on kohalik kogukond ja sealne heaolu. Seda aga ilma kartellierakonna poliitika vaid valimisliitudes tegutsevate sädeinimeste toel.

Elagu vabad valimisliidud!

Võimuvõitluse tuhinas on erakonnad eemaldunud reaalsest maailmast

Valimised ei ole enam mägede taga ning uudistest kuuleb aina enam poliitikute lubadusi ja tegemisi. Kusagil peetakse poliitkaklust piirkonna esimehe koha või linnapeakandidaadi pärast, kuskil sõdib omade ringist välja heidetu mingite õiguste eest, kuskil tasutakse honorariga laene ning keegi räägib ennast juba pealinna koalitsiooni kaalukeele jõuks. 

 

Veelgi enam, mõni räägib üldse iga kord, kui meediaga suhtleb, ainult populistlikku juttu kaugetest teemadest, et ometi toetusprotsent valimisteni püsiks.

Eelnev on kõik erakonnapoliitika tavapärane elu. Käib võitlus oma koha pärast päikese all. Seda teemade ümber, mis pigem kinnistavad või loovad võimalused enda võimul olekuks ning tulekuks. Tänased Eesti erakonnad ja nende liikmed, eesotsas esimeestega, räägivad suuremal heameelel teemadel, mis ei kanna sisu – sellist sisu, mis räägiks valija elu korraldusest ning parendamisest, mitte valitsejate endi elust.

Kohalikul tasandil on olukord tihti veelgi hullem. Valdade ja linnade volikogud valitakse juba mõne kuu pärast, kuid debatid on sisuliselt tühjad. Seda eriti erakonnapoliitikat ajavates omavalitsustes. Nii juhtubki, et mõne linna või valla palgaline ametnik kirjutab arvamuskirjutises sallimisest ja positiivsusest, kuigi ise seda ei järgi.

Opositisoonile pannakse pahatihti ette ainult vinguvat hoiakut ja mitte ühegi lahenduse olemasolu, olgugi et võim ise oma ninaesisest kaugemale ei näe ning pikalt võimul olnuna ei osata ka terves konkurentsis positiivset näha. Kõik ei saagi ühesuguselt mõelda ning erinevate vaadete olemasolu on see jõud, mis peaks arengus edasi viima. Stagnatsioon ei ole areng.

Erinevust tuleb poliitiliselt sallida ja austada. Segamini ei tohi ajada poliitikat ja isikut. Tänases võimupoliitikas kiputakse kriitikale vastama isikute halvustamisega, mitte tõstatatud teemade sisule vastamisega. Valla- või linnavõim nii valitsuse kui volikogu tasandil on avalik ning nende tegemised kõigile analüüsimiseks või arvustusteks demokraatlikus ühiskonnas lubatud ning täiesti normaalne osa valitsemisest. See kipub meie valitsejatel ära ununema, sest sisuga ei osata debateerida. Lihtsam on vastane maha joosta tema isikuga seotud teemade mustamise teel.

Rünnakud isikute vastu, kes arvavad teistmoodi või julgevad valitsejate otsustes kahelda, ei saa olla normaalne poliitika osa, vaid vastama peaks lugupidavalt ning isiklikku laadi solvanguteta. Kui võimul ei oska tolerantne olla ning pigem lahendusi leida kui oma tegemisi õigustada, siis võiks mõneks ajaks ennast taandada ja raskest koormast jalga puhata.

Tänane kartellistunud erakonnapoliitika on jõudnud sinnamaale, kus valikut erakondadest ei oska teha juba pea pooled valijatest. Olukord on tegelikult päris nukker. Seda ei näe ega taha aga tunnistada erakonnad ise. Süüdlasteks on nende meelest keegi kolmas või hoopis üks nende seast. Enda silmas palki aga ei nähta. Arvamusuuringud aina vorbivad tegelikkusest valet pilti. Seda kahjuks just erakondadele endile.

Kontorid jälgivad suure tuhinaga populaarsusnäitajaid, kuigi need ei ole päris reaalsed ning loovad vildaka pildi olukorrast, kus ühe toetus tõuseb ja teise oma langeb, kuigi tegelikult kogu erakondade toetus kokku on langustrendis. Ei ole enam väga pädev rääkida tänaste erakondade põhjal mustast või valgest jõust, aatelisest või mitte aatelisest parteist. Ühed mustad on nad kõik ja pada sõimab katelt juba aastaid.

Olukord on päris traagiline, kuid kartellierakonnad ise ei taha seda tunnistada. Õigemini nad ei näe seda, sest ollakse võimuvõitluse tuhinas juba reaalsest maailmast mitu kukesammu eemale astutud. Ikka ja jälle aetakse partei kontoritest seda sama igavat monoloogi valijaga ning suletakse kohe kõrvad ja aknad ning uksed, kui sellele vastatakse. Kui isegi midagi läbi imbuks, siis poliittehnoloogia või statistikaga see ikkagi summutatakse.

Omas steriilses roosas mullis elamine on senikaua tänastele valitsejatele nii riigi kui kohalikul tasandil pidusöömaaeg, kuni see mull peaks pauguga lõhkema. Selleks peaksid kõik vabakondlased ja kaasa mõtlevad inimesed kindlasti juba sügisestel valimistel kandideerima ning kõik hääleõiguslikud valimiskastide juures oma hääle andma. Tänaste pidusöömaliste erakondade monoloog kusagilt kaugelt ja kõrgelt tuleks lõpetada ning seda saaks peatada tänaseid kartellierakondi mitte valides.

Artikkel on ilmunud 15.augustil 2013 veebiväljaandes Rahva hääl (Delfi)