Aeg on valijaid usaldama hakata.

Eesti on demokraatlik riik ning peaks omama demokraatlikku valimissüsteemi. Paarkümmend aastat tagasi valitud süsteem aga tänasel päeval enam valija ootusi ei täida ega õiglust jalule ei sea. Vali keda tahad, erakonna poolt järjestatud nimekiri on ikkagi olulisem. Rahva tahe ei pääse esile ning see paneb valijad pettuma. Kogu süsteemil on mitu tahku, mis tuleks ümber vaadata nii, et valijate tahe oleks rohkem esindatud. Pole vajalik karta valijate valikuid ning pidada neid rumalateks. Aeg on süsteemi uuendamiseks küps.

Valimiskünnis on üks olulisemaid selekteerivaid tegureid kogu süsteemis. See tekitab olukorra, kus osa hääli „sunnitakse“ valima neid, kes arvamusel kindlalt seatud künnise ületavad. Teadagi on inimloomuses omadus, et tahetakse võitjate poolt olla ja nii ei soovita oma häält anda neile, kes esinduskokku valituks ei osutu. Seda just erakonna/nimekirja mõistes. Kuna aga künnis on niigi piisavalt kõrge, röövib selle seadmine niigi väiksema toetusega nimekirjalt lisahääli ehk kõhklejaid. Valija on sunnitud valima mitte südametunnistuse vaid pragmaatilisuse järgi.

Miks on just see viis protsenti see kriitiline mass kes valituks peaks osutuma? Tegemist on ju päris suure hulga inimeste toetusega mis eemale lükatakse ja künnise ületanute vahel jagatakse. Kus on demokraatlik valik ja õiglus juhul kui valija hääl ei lähe valitule vaid kaudselt nimekirjale kellele ta häält ei andnud? Süsteem on igaljuhul vildakas ja valijaid narriv ning valitsejaid soosiv. Künnise alandamine on kindel tegur, mis tuleks järgmisteks Riigikogu valimisteks muuta. See oleks juba sellelgi korral andnud suurema nimekirjade arvu pääsemise parlamenti, kui ainult tänased neli. Arvamuste paljusus on demokraatia rikkus.

Oluline tegur tulemuste osalisele ettemääramisele on kautsjon. See on soosiv valitsejale endale, mitte valijale. Kuna täna jagatakse parlamendi erakondadele riigi eelarvest suured summad raha ja valituks mitte osutunud ei saa ka makstud kautsjoni tagasi, on ring juba varakult kitsaks kokku tõmmatud. Künnis ühelt poolt ja kõrge kautsjonitasu teiselt poolt ning pole lootustki. Valitseja võib ennast igavesena tunda ja valija rahade eest endale aina suuremaid toetusi maksta. Raha ei tohi teha tulemust juba enne valimisi osaliselt ette ning kautsjoni maksmine tuleks kaotada. Seda olukorras kus ainult erakond saab nimekirjana parlamendi valimistel kandideerida ning erakonna saab moodustada 1000. liikme olemasolul ja erakonnale on ette nähtud aruandlus ja järelvalve.

Kolmas ja ehk olulisemgi valija tahte arvestamise koht on nimekirjade koostamine ja kandidaatide järjestamine. Täna oleme olukorras kus erakond paneb järjestuse paika ja valijal ei jää valimistel muud kui kirjutada sedelile ühe sobiva erakonna kandidaadi number. Oluline osa valituks osutunuid on juba erakonna poolse nimekirja koostamisega ette määratud. Valija tahe on näiline ning valitavad on taaskord ennast targemaks ja kavalamaks pidanud. Otsus on sündinud osaliselt ära juba enne valimiste toimumist. Valimised ainult kinnistavad varasemad partei otsused. Süsteem on täielikult vildakas ja oleks vaja ära muuta.

Selleks tuleks hakata valimistel järjestama kandidaate saadud häälte alusel. Valituks osutuvad need, kes koguvad enim hääli. Kuna meil on tegemist valimisringkondadega, siis tuleks seal arvesse võtta valijate suhtarvu valitavate saadud häältesse. See annaks olukorra, kus antud ringkonnas populaarne kandidaat osutub ikka valituks, mitte tema hääled ei kandu üle kellelegi teisele. Ehk siis erakond ise ei määra valituid vaid valijad.

Samuti tuleks siduda kandidaadid rohkem ringkonnaga kus kandideeritakse. Tänane olukord on jällegi valitseja enda poolt ette määratud mängureeglitega ette kinnitatud. Tõstes kandidaate ringkonnast ringkonda ,kus viimane lubab iga kord uuele ringkonnale parimat elu, ei saa olla õige. Valijal peab olema võimalus anda hinnang eelmisel korral tema ringkonnast valitud saadiku tööle. Selleks tuleks siduda valitud saadik ringkonnaga.

Süsteem peaks valitud saadiku panema kahe valiku ette. Esmalt kas peale saadikuks olekut kandideerib ta samas ringkonnas või jätab valimised vahele. Viimane annaks talle õiguse järgmistel valimistel kandideerida uues ringkonnas. Esimene variant aga annaks valijale võimaluse anda hinnang tema tehtud tööle valitud saadikuna. See seoks valituid rohkem valijatega ning paneks neid ka rohkem aruandlust ning tagasisidet ringkonnaga jagama.

Taas kord valituks osutudes on saadik teinud varasemalt head tööd ja valija annab talle uue mandaadi. Kui valijate meelest pole töö olnud piisav siis ta tagasi valitud ei saa. Nii võib ta proovida järgmisel korral juba uut ringkonda. Selline piirand ei kehtiks aga neile, kes valituks ei ole osutunud. Neil peaks olema ringkonna valimise vabadus. Selline süsteem välistab erakondade mängu, kus kandidaate tõstetakse ühest ringkonnast teise ilma, et valijatele saadikud oma tegemistest aru annaks ja neid millekski üldse valijate ees valitud ringkonnas kohustaks.

Tegemist on ainult mõnede teguritega mis oluliselt juba muudaks meie valimissüsteemi ausamaks valijate suhtes. Olukorras kus iga päev on jutuks rahva võõrandumine poliitikast ja riigi kaugenemine kodanikest on muutuste aeg küps. Lõpetame valitavate enda poolt ette määratud valimistulemuse tegemise ja anname täieliku õiguse valijale endale. Loome kõikidele nimekirjadele enne valimisi võrdse stardipositsiooni, mitte ei rakenda juba enne valimispäeva võrdselt valituks osutamist kitsendavaid tegureid. Olgem ausad enda ja valijate suhtes.

Avaldatud lühendatud kujul Postimehes 30.11.2012 "Kandideeri samas kohas või jäta valimised vahele" ja täies mahus 19.01.2013 Elva Postipoisis

Meie reliikvia on vabadus! Ka valikuvabadus.

„Meie reliikvia on vabadus!“ Üks lugu sai sellise loosungiga läbi tuntud mängufilmis, mida me kõik teame ja mitmeid kordi näinud oleme. Hea oli selles see, et tegemist oli ainult filmiga ja tegelikult pole kaugeltki kõik veel läbi peale selle filmi enda. Vabadus meil on, kuid kas me oleme seda hästi hoidnud ja meile kõigile vajalikul määral, et vabadust ka tänini kõik reliikviaks peavad? Viimasel ajal on mitmeidki märke, et asi kipub käest minema või me pole kõiki meid vabaduse maitsel ning tundel võrdselt kohelnud. Asi on aina enam kiskunud sinna JOKK suunda. Riik meil on, kuid kellele seda vaja on. See küsimus on tõstatunud aina suuremal määral paljude huulile.

Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses lõid meie maa pojad ja tütred ühiselt käed külge oma armsa Eestimaa ülesehitamisele. Aeg oli selline, kus aega ei olnud suurt vaidlemisele vaid tegude tegemisele ning osaliselt maitseme me nende otsuste vilju tänagi. Suurem osa neist sihtidest mis said toona paika pandud olid igati õiged ja nagu viimasel ajal ka tegijatelt endalt kuulda on olnud, on neist täna ka Eestil kasu. Tegijal ikka juhtub ning regionaalne areng ja ehk ka 2007. aasta pronksist mehe teema on need, mis tegemise tuhinas ehk märkamatuks jäid ning otsustavat tegevust ei leidnud.

Oleme vabaduse vilju maitsnud napilt üle 20. aasta. Kogu selle aja jooksul on meie poliitmaastik teinud tohutu arengu. Väidetavalt on nüüdseks välja kujunenud maailmavaatelised erakonnad, mida on täna neli suurt parlamendierakonda ja kogu maailmavaateline pilt ongi sellega kaetud. Antud neli kartelliparteid ise omakeskis on nii leidnud ning arvanud lausa, et maailmavaate tutvustamiseks ei piisa mitte erakonna enda panusest ja vahenditest vaid neid nelja vaadet peaks riigieelarvest toetama. Põhimõtteliselt on kartelliparteid leppinud vaikimisi kokku, et maailmapilt on jagatud ja riigieelarveliste vahenditega saaks see neile ka tsementeeritud. Nagu teada, kui sul pole tänases ühiskonnas raha, ei suuda sa ka raha omajatega võrdväärselt pildil olekuks panustada.

Kogu see kartelliparteide poliitika on jõudnud oma tegemistes lausa niikaugele, et iga külaseltsi tegevusring on politiseeritud ning omavalitsuste katuserahadest ei tasu selles raames enam mitte pikalt peatudagi. Nagu maffia, on täna meie kartelliparteide olemus ja tegevus. Kõik peab olema kontrollitav ning nende vaikival kokkuleppel omavahel jagatud. Meediastki on läbi käinud, et Eesti parlamendis on opositsiooni tegevus Euroopa mõistes üks kõige nõrgahäälelisem. On teatud asjad, millest ei räägita ja nii on need neli erakondlikku „perekonda“ ka vastavates teemades vaikimisi kokku leppinud. Hea näitena nelja kartellipartei silmakirjalikkusest on viimased umbusalduse teemad ministrite vastu. Justiitsminister, kes sattus eetika probleemi, ei leidnud umbusaldamiseks toetust. Kui aga sai populistlikult elektri hinnast trummi taguda, siis majandus- ja kommunikatsiooniminister sai oma umbusaldushääletuse Riigikogus kätte.

See viimane näide aga paljastab kogu tänase Eesti poliitika olemuse. Oluline on mammona mitte väärtused. Oleme jõudnud ka oma erakonna maastikul olukorda, kus väärtusi müüakse mammona vastu. Seda ikka selleks, et parteikassa vajab raha ja raha teeb valimistel parteile taas tulemuse, et taas oleks koht ja võimalus raha endale jagada. Olukord on erakondades niikaugel, et heal vabal eesti kodanikul ei ole kedagi valida. Kõik neli kartelliparteid on iga päevaga aina enam ühte nägu ning ilmvõimatu näib neid erinevateks erakondadeks eetiline nimetada. Vabalt võiks Reformierakonna, Keskerakonna, IRL ja SDE nimetada ühiselt Parlamendi parteid. Maailmavaade, see mille levitamiseks riigieelarvest raha sooviti, on kadunud. Ainus siht mis neil vaateks ees paistab olevat on järgmised valimised ja küsimus- kuidas me küll pukis püsiks?

Et raha on määrav ja pimestav, tõestab Reformierakonna rahastamise ümber viimati keerelnud olukord. Manipuleerida on see erakond juba aastaid osanud ja selle parim näide oli süüdistatavate tänud eesti rahvale, kes neid raskel ajal toetasid. Kust selline mõte avalduses? Kas on olnud nende kasutada mingisugune uuring, kus see on faktiliselt tõestatud, et rahvas neile kaasa elas? Kui jah, siis tasuks seda uuringu tulemust ka avalikkusega jagada. Kui ei, siis mitte palun manipuleerida ühiskonnaga.

Kõik see kartellisüsteem ja erakondlikud perekonnad on viinud olulise osa vabadust nautiva rahva poliitikast võõrandumiseni. Täna on üle 1/3 neid, kes ei tea poliitilist jõudu, kellele nad hääle annaks. Lisaks on valik tehtud kartellikokkuleppel minimaalseks ning poliitiliselt aktiivne inimene on sunnitud minema valima neid, kes rahakoti najal kõvemini või suuremalt end välja upitavad. Lämmatades sellega teiste ideed ja väärused, mis kartellierakondadele alternatiivi pakuks. Kogu tegevus toimub aga selle suuremast valikuvabadusest ilmajäetud valija rahakotil. Põhimõtteliselt pimestatakse meid endeid meie endi rahaga ja me oleme sellega pärid.

Euroopa ees lömitamisega ning oma enese upitamisega oleme jõudnud niikaugele, et meie muidu rahulik eesti rahvast on haaranud streikimiste laine. Kõige selleni on viinud aga aastate pikkune tegemata töö. Oleme suurelt investeerinud betooni kuid inimesed unustanud. Riigikogu on oma palgatõusu sidunud keskmise palgaga riigis, kuid juba aastaid ei ole mingit loogilist süsteemi ega ka tahet muude huvigruppide palkade kontrolli alla saamiseks. Aina enam võim taob rusikaga rinnale ja raporteerib meie saavutustest välisilma tabelites. Oma rahvas on aga vaikima sunnitud rahandusministeeriumi jäiga seisukohaga- raha ei ole, vaadake mis maailmas toimub. Ja see tegevusetus on kestnud kõigi Parlamendi parteide ajal. Keegi pole neist puhas ning strateegilist tegevust pikemaks ajaks pole suudetud välja mõelda.

Sihid olid NATO ja EL ning EURO kuid sellega kogu meie strateegia lõppes. Et selle kõrval aga väärtustada pidevalt oma rahvast, ununes. Valitsejatel oli tegemistega nii kiire, et polnud aga koosolekust ja omade seltskonnast kuuldud juttudest kaugemale vaadata. Riigiettevõtete juhtide palgad aina tõusid. Õpetajad, päästeametnikud, kaitseväelased ja meedikud seisid aina paigal ning ootasid vaikuses- lootuses et kui ükskord riik saab valmis ja tõuseb ka nende tasu. Riik aga ei saa kunagi valmis ja selle loogika järgi valitsejad teadsid, et ei tõuse ka ootajate palk. Streigid on pikaajalise tegemata töö tulemus. Ühe aastaga kümnekonna aasta mahajäämust kompenseerida täna tõesti rahandusministeerium ei suuda. Ehk peaks valitsejad peeglisse vaatama ja mitte seal oma naba imetlema vaid endale silma vaatama.

Tulemas on kohalikud valimised. Omavalitsus kui selline on aga pikaajalise kartelliparteide tegevuses oma näo ja mõtte kaotanud. Kui tahta kohalikku elu arendada ja täita väärikalt ka antud nime- kohalik omavalitsus- siis selleks peaks viimastest saama võrdväärsed partnerid keskvalitsusele. Seda pole aga juhtunud ning kogu süsteem on ülesehitatud pigem sellele, et olukord ei muutuks. Tänasele võimule ei ole vaja isepäiseid ja vahendeid omavaid tugevaid omavalitsusi, vaid nõrgukesi satelliite, kes kartelli otsustest sõltuksid. Siin ei ole määrav ei elanike arv ega maa-ala suurus mida antud omavalitsus hõlmab. Kui antud üksusel ei ole oma maksubaasi ja selle muutmise võimalust, on tegemist ainult keskvõimu rahajagamise ehk laiali löömise kohaga. Kogu see süsteem aga sõltub rahajagajast, ehk erakondlikust perekonnast. Tahan, annan – tahan, ei anna, ja nii lihtne see ongi. Nagu isa oma lastele taskuraha jagamisel. Head lapsed saavad, pahad mitte.

Täna on veel kohalikel valimistel säilinud kodaniku ehk rahva kaasatuse reaalne võimalus. Seda tänu kodaniku valimisliitude olemusele. Parlamendi parteid on juba aastaid teinud kohalikul tasandil tööd, et toredaid ja vähegi aktiivseid inimesi enda nimekirja saada. Ikka selleks, et suuremat osa aktiivi enda küljes hoida ja vajadusel niite tõmmata. Oht kontroll kaotada on suur. Nii on mõnedki varem rahvaliitu taevani kiitnud seekord hoopis sotsid, liberaalid või konservatiivid. Seda muidugi ainult sõnades ehk antud uue Parlamendi partei värvides. Need mehed ja naised on ju ikka samad ning nende varasem tegevus ja hoiak samuti. Ei tasu lasta ennast värvivahetusel pimestada. Jänes vahetab ka ellujäämise tarvis kevadel ja suvel värvi, ega siis tema tahe rohtu süüa ja järglasi ilmale tuua imetaja kombel ei kao ning ta ei hakka selle tõttu rotte järama ja kala kombel kudema.

Meie reliikvia ehk vabadus on veel alles. Olgugi et paljud meist kolivad välismaale ning paljudel on tekkinud küsimus, kellele see riik. Ohu märk on juba seegi, kui kaitseliitlane ei leia tahet haarata relv mitte meie ühise kodumaa kaitseks, vaid ainult enda kodu kaitseks. Kas me suudame nii indiviidi keskse ühiskonnana veel aastasadu ja tuhandeid meie reliikviat hoida? Ehk vajame me ühist uhkust ja tahet kodanikena omada meie isamaad ning vabadust. Selleks tuleb liikuda poliitikas mammona kummardamiselt väärtuste suunas ning selle järgi ka rahvast võõranduv poliitiline süsteem üles ehitada.

Me oleme väikerahvas ning me peame rohkem hoolima üksteisest. Selleks tuleb oma tegemistes juhinduda järgnevatest väärtustest: vabadus, avatus, ausus, vastutustunne, rahvuslus, hoolivus ja usaldavus. Tahaks loota, et pole veel hilja ning meie käest ei pudene laegas, mida nii kindlalt oleme läbi põlvede hoidnud ja armsaks pidanud. Et ei lõpeks meie vabaduse lugu, käärime käised ülesse ning asume seda üheskoos hoidma ning sellest rõõmu tundma. Alustades seda kodanike valimisliitude asutamistega kohalikel valmistel tuleva aasta sügisel. Me kõik oleme selle ära teeninud ning vabaduse viljad ei ole maitsmiseks ainult neile, kes end poti külge meie enda rahaga kinni kleepinud on.

Eesti regionaalpoliitika teeb jätkuvalt vähikäiku

Omavalitsused on liiga nõrgad või väikeste rahaliste võimalustega, kuid riik tõmbab ennast maal osutatavate teenustega aina enam koomale, aidates nii linnastumisele tugevalt kaasa. See loob ohuolukorra, kus varsti kaotame oma eripära, kultuuri ja maaläheduse ning enda maasaadustest elatamise kogemuse.

Muutume tavaliseks Euroopa linnarahvaks, kes pole lehma näinud, kes ei tea, kust tuleb kanamuna ning kellel pole õrna aimugi, miks üldse põlde haritakse ja miks peaks elama maal.

Eesti omavalitsuste olukord on nukker. Maaomavalitsuste tulubaas kahaneb rahvastiku vananemise ja vähenemise tõttu, omavalitsusjuhid ei suuda haldusreformis kokku leppida ning niigi pisikese tulubaasi suurem osa läheb valitsemiskulude katteks. Juba aastaid on rahvas liikunud maalt linna, sest maaomavalitsus ei suuda võimaldada teenuseid, mida vajaks tänapäeva perekond.

Kaks nääklejat

Riik on asunud suruma omaenda kohustusi vabatahtlikkuse sildi all kodaniku kohustuseks, mis ajendab küsima: milleks meile riik?

Riigiks saab nimetada nii omavalitsust kui ka riigivalitsuse tasandit. Tegelikult ei ole ju vahet, sest maksumaksja raha jagatakse mõlema vahel.

Kodanikku ei huvita kahe tasandi omavahelised nääklemised, kes mis ülesande eest vastutab. Kui nii on juhtunud, tuleb leida lahendus. Ei saa jääda kestma olukord, kus reformierakondliku valitsuse ajal on eestlaste maksukoormus aetud suureks, kuid teenuseid jääb aina vähemaks.

Kaks kodaniku maksudest laekuva rahaga ülal peetavat tasandit ei suuda ülesandeid nii ära jagada, et mõeldaks kodaniku, mitte enda peale. Kord tahab valitsus suunata halvemate asjade korraldamise omavalitsusele ja kord leiab omavalitsus, et asjad on tegemata riigivalitsuse süül.

Omavalitsustes on hulganisti ametnikke, kes tahavad küll töötasu, kuid töö tulemused on keskpärased, hullemal juhul kehvad. Tulemust saab hinnata ikka selle järgi, kas omavalitsus leiab lahenduse kodaniku huvides või oma mugavusest lähtudes.

Paraku kaasnevad kulud ka omavalitsusametnike töölt lahkumise ja vahetumisega. On kummaline, et niigi vaestel omavalitsustel jätkub näiteks raha töölt lahkuvale vallavanemale mitme kuu palga suuruse lahkumishüvitise andmiseks. Seda ka juhul, kui valijad on omavalitsusjuhi töö nõrgaks hinnanud ja ta ei ole pärast valimisi enam senisele ametipostile pääsenud.

Riik üha taandub

Valitsus on aga üha selgemalt võtnud seisukoha, et elu peabki koonduma suuremate asunduste ümber. Jutt ei ole ühe valla või linnavalitsuse hoone asukohast, sest tänapäeval on asjaajamine võimalik kui tahes kaugelt, asugu vallamaja kümne, kahekümne või kolmekümne kilomeetri kaugusel. Jutt on eluks vajalikest teenustest.

Kurb on päästekomandode olukord. Vabatahtlikkus on ju iseenesest kena, kuid seda ei saa sunniga tekitada, eriti veel sellises valdkonnas, kus tuleb päästa inimeste elusid sageli ka ennast ohtu seades. Vabatahtlik töötaja teenib päevasel ajal mingi teise tööga leiba lauale – kes siis sel ajal päästeteenust osutab?

Politsei on meil juba osaliselt vabatahtlikul alusel, loodetavasti pole plaanis muuta ka kohtud vabatahtlikuks.

Politsei- ja piirivalveameti kokkupanekul unustati sõna «piir» peaaegu ära. Ka see on osaliselt regionaalpoliitika, kui piirivalvur on olemas ning silmaga näha. Kordonid on olulised äärealadel, kus riik peab kohal olema ja piirkonnas elu alal hoidma.

Veelgi enam, ajateenistuse taastamine piirivalves annaks pealekasvu ja tihendaks konkurentsi. Kogemus ajateenijana looks aga noorele uue võimaluse omandada elukutse väljaspool ärimaailma ja linna ning miks mitte anda ka tõuke perega maale kolida.

Gümnaasiumivõrgu korrastamine on teine teema. Oleme juba pea kümme aastat koolitanud omale haritud töötuid, kuid Eestis ja põhjamaalastest lähinaabritel on ikka spetsialistidest puudus. Oleme loonud küll keskharidusvõrgu, kuid unustanud, et see ei anna noorele tööjõuturul eelist.

Kutsekoolid vaevlevad õppurite puuduses, sest gümnaasiumid on need ellujäämise nimel endale tõmmanud.

Kutsekool ja erialase hariduse kodu lähedal saamine on maaelanikule tähtis. Viimane vale valik oli Helme kutsekooli sulgemine ja nüüd planeeritav Vana-Antsla lõpp. Taas tõmbab riik end maalt välja ja kodanikust eemale.

Koole, komandosid ja postiasutusi liidetakse ning kaotatakse, kuid omavalitsusi Reformierakond liita ei taha. Mis on maarahvale tähtsam, kas haridusasutus kodukohas, päästevõimekus või vallaametnik?

Elamisväärne elukeskkond ei tähenda jõuetut vallamaja ühes külas ja teises külas samasugust, kusjuures kumbki ei suuda midagi korda saata, kuna tulubaas on napp. Maaelanikule meeldiks pigem kaugemal asuv vallamaja, kui muud eluks vajalikud asutused on lähemal. Ja mõistagi on vaja töökohta.

Ega maale mindagi elama selleks, et tunda ennast nagu linnas. Et aga maal ennast hästi tunda, on vaja inimväärset ja elamiseks sobilikku keskkonda. Selle keskkonna peab looma riik – omavalitsuse või riigivalitsuse kaudu. See ongi ju kogu valitsemise mõte.

Avaldatud Tartu Postimehes 08.05.2012