Ette heidetakse just negatiivsena kampaania liigse varasust esitlust kui ka teemade valikut. Ära on unustatud aga olulisem,et poliitilises valitsemises käib kampaania ju tegelikult koguaeg, mitte ainult enne valimisi. Enne valimisi antud lubadused ja tegevused on populistlikud ning elanikud ootavad tegevust ja otsuseid ka valimiste vahelisel perioodil. Täna on valimisteni jäänud pea pool aastat.
Antud teemal ei saa mitte jätta puudutamata asjaolu, et valimisaastate vähendamine, nagu on seda tänane peaministripartei soovinud, ei ole kindlasti mitte hea lahendus. Nii on oht näha võimu teostajate tegevust veelgi väiksema intervalliga, kui seda täna tehakse. Lubada kokku pudrumäed iga kahe aasta tagant ja vahepeal tegevusetult valitseda ei ole demokraatlikule valitsemiskorrale sobilik. Päris palju on sellist tegevust näha kohalikul tasandil. Väikestes omavalitsustes on pikaaegsed võimu teostajad just täpselt nii käitunud. Veelgi kurvem on aga asjaolu siis, kui pikaaegne vallajuht on kaotanud valimistega oma koha. Tüüpiliselt unustatakse antud valla heaolu ja areng ning prioriteediks saab uute valitsejate vastu suunatud igakülgne negatiivne kampaania. Kõigi ühine eesmärk peaks ju olemaaga olema omavalitsuse hea käekäik. Riigi tasandil tähendaks valimisaastate vähendamine aga sama. Nii riik kui omavalitsus peavad olema tegusad ja arenguvõimelised pidevalt, mitte vastavalt valimisaastatele.
Pidev probleem on olnud aruka valimisõigusliku elaniku passiivne suhtumine valimistesse. Nii saavad populistlikud parteid ja kandidaadid omad hääled valijatelt kätte, aruka valija hääl jääb aga passiivsuse tõttu andmata. Nii ongi Eestis juba pikemat aega olnud valimistulemuste esirinnas kaks suuremat populistlikku erakonda. Kampaaniat tehes veel vastandumisega õli tulle valades ja teiste erakondade pealt sellega tähelepanu ära juhtides on valijate hääled jaotatud. Mõtleva ja aruka inimese hääl ei kosta kahjuks sealt aga palju välja ja jääb vähem märgatavaks. Kaotab aga kogu ühiskond. Kindlasti on just see nende valimiste oluline arutelu teema.
Töötus on Eestis täna tõsine probleem. Kõigile on teada, et leiva toob lauale töökoht ja sealt saadav palk. Paljudel ka eraettevõtlus ning selle kaudu saadav tulu. Täna oleme olukorras, kus riigi tasandil üritatakse poliitikute poolt vastandada töötajat ja tööandjat. See on eriti tobe olukorras, kus mõlemad osapooled sõltuvad üksteisest. Kindlasti ei too uusi töökohti juurde tööandjatele peale surutud uued maksud või töötajatele peale surutud uued kohustused ja halvemad tingimused. Igaüks meist on valinud elukutse või enda tee, kuidas leib lauale tuua. Hästi toimivaks ühiskonnaks on vaja nii töötajat kui tööandjat ja kõik ühtede liistudega tegeleda ei saakski. Nii läheks ühiskond ju kreeni.
Uued töökohad tekivad läbi reaalsete investeeringute või siis ettevõtluskeskkonna paranemise. See võib tähendada hinnatõusu, kui uusi töökohti. Rääkida hinnatõusust ainult läbi EURO tuleku on läbinähtvalt populistlik. Hinnad on tõusnud Eestis pidevalt ning tõusevad veelgi, olenemate sellest, kas meil on käibel EURO või kroon. Tänane maailma majandus on nii üles ehitatud, et kogu edu seisneb ainult tõusudel. Kui hinnad langeks, langeksid ka palgad ja töökohtade arv samuti. Õnneks on nende tõusudega kaanenud ka elu kvaliteedi tõus. Võrrelgem kasvõi olukorda täna ja 15 aastat tagasi. Kindlasti on peresid, kelle olukord on kahjuks halvem kui toona, kuid üldiselt on eestlaste elujärg tunduvalt euroopalikum. Pikk tee on käidud ning pikk tee on veel käia. See on noore ühiskonna paratamatus.
Laenude peal ei ole kindlasti hea elada, seda tunnetavad omal nahal tuhanded Eesti pered ning kindlasti ei ole laenude toel tegevuskulude katmine ka riigile ega omavalitsusele lahendus pikajaliseks stabiilseks olukorraks. Tagasi peavad maksma selle meie lapsed ja lapselapsed. Milleks seda siis veel neile pärandada?
Eelarve tasakaal ja kulude vastavus tuludele on stabiilsuse saavutamisel ja hoidmisel esimene prioriteet. Ammust ajast on teada tõde, võõrast raha on hea kulutada, kuid hiljem raske tagastada. Järelikult tuleb kulutada niipalju kui tulud lubavad. Seda sama teevad ju paljud Eesti pered. Krediitkaardi tagasimakse on iga kuu valus löök perede rahakotile ning ikka ja jälle tekib mõte, et miks me selle endale soetama pidime.
Üheks oluliseks aruteluteemaks on tõusnud ka kõrgharidus. Tööandjad nõuavad tasulist kõrgharidust ja üliõpilased vastupidist. Tean, millest räägin, sest olen ka ise just kaugõppes lõpetanud ülikooli, kus tuli maksta iga aastast õppemaksu.
Tänane süsteem on tegelikult hästi toimiv. Miks hakata taas seda muutma või äärmusesse kallutama? Täna on meil kõigil siiski olemas võimalused kõrgharidust omandada. Saavutades head õpitulemused juba kesk- või kutsekoolis, on ka vaesemate perede lastel võimalus omandada tasuta kõrgharidus, mida finantseerib riik. Teistel on võimalus omandada teadmised kas töö kõrvalt või niisama ka päevases õppes, omaltpoolt rahaliselt panustades. Tean, et töö kõrvalt on raske haridust omandada, kuid kindlasti ei tohiks kõne alla tulla selle võimaluse äravõtmine. Samuti ei peaks olema kõrgharidus totaalselt kõigile tasuta. Selle saamiseks tuleb ka varasemas kooliastmes pingutada ja ennast tõestada.
On arvatud, et tasuline kõrgharidus tooks ehk juurde kutseõppureid. Kuid ehk peaks kutsekoole siiski võrdlema just keskkooli, mitte kõrgkooliga. Täna võiks olla pigem eesmärk kasvatada juba peale põhikooli minevate õppurite suundumist kutsekoolidesse. Esmalt annab see tööturule vähemate aastate arvuga (seega väiksemate kuludega)oma ala spetsialiste, vähendab keskkoolide koormust ning kutsekoolist hea hariduse saamisel ka kõrgkoolidesse tahtjaid. See oleks lahendus kõigile kolmele täna püstitatud murele.
Kohe kindlasti ei saa ühiskonda üles ehitada eesmärgiga,et kõigile kõrgharidus ja tingimusteta!. Samuti ei saa seda ka üles ehitada eesmärgiga- mida vähem seda parem, piirame! Tänase Eesti edu on suuresti saavutatud just hariduse heale kättesaadavusele ja õpihimulistele eestlastele. Ärme seda mõne rumala otsusega ära lõhu.
Isamaa ja Res Publica Liit on alustanud üleriigilist küsitlust, saamaks teada, mida täna rahvas oluliseks peab. Palju on räägitud, et poliitik ei suhtle valijaga ning erakondi ei huvita valijate arvamus. IRL-i huvitab valijate arvamus. Sellest tingitult on ka antud küsitlus ette võetud. Kui enamus erakondi koostab programmi oma äranägemise järgi, ehk siis partei tagatubades, siis IRL mitte. See on üks võimalus kaasata valijat erakonna valimisprogrammi koostamisse ning annab valijale ka võimaluse rääkida selle kaudu Eesti arengule lisaks mõne erakonna poolt hääletamisega ka teistmoodi kaasa. Tark valija kasutab seda võimalust ning IRL-i valija on olnud järjepidevalt alati just tark ning parim valija. Arukat Eestit kõigile!
Avaldatud "Elva Postipoisis" 02.10.2010 LK4 vaata siit!