Eestlasele kombeks, auto peab olema naabrist parem on täiesti päevakorras.

Päevakorda on tõusnud tegelikult põhjenduseta tähelepanuta jäänud teema: automaks ja kütuseaktsiis. Tänased valitsuserakonnad on mitme juhtivpoliitiku poolt välja öelduna rääkinud autoomanike kaitsest,  kiusamisest ja kõigest muust selle sarnast. Seda siis CO2 baasil oleva võimaliku uue maksu vastu. Eesti Päevaleht kirjutas sellest pikalt oma esilehel mõned päevad tagasi. Heaks eeskujuks toodi Soome, kus asi olevat andnud märgatavaid tulemusi, mida sellega sooviti. Ehk siis muutus väiksema CO2 kuluga - väiksema võimsuse ja kütuse kuluga autode eelistus suuremaks.

Täna on Eestis olukord, kus meie tänavapilti kaunistavad aina suuremad ja suurema  mootoriga masinad. Eestlasele kombeks, auto peab olema naabrist parem on täiesti päevakorras. Võtku kütust või sama palju kui aastaid tagasi poole väiksema võimsusega auto, aga minekut peab sellel asjal olema. Keskkonnast ei hooli keegi ja sellise masina olemasolul linnas ei tule mõtte raasugi kasutada ühistransporti- see läbib kõik ja tõmbab teisedki välja, kellel nii võimast pole. Näe kui rumalad, ostsid väikse auto.
Imelik on väide, et pered kellel on liikmeid enam kui kaks ja maal elavatel inimestel polegi muid valikuid teede olukorra tõttu, ainult võimas masin. Tegelikult on asi siiski nii peaministri kui majandusministri poolt aetud populistlikuks. Kui muude näitajate põhjal kõlbab meid Põhjamaade ja eriti Soomega võrrelda, siis sellel teemal kohe kindlasti mitte. Toon aga ühe aspekti teemale juurde.

Vaatame siiski endale eestlastena ausalt peeglisse, see on meil täna probleem. Meie autod on keskmisest võimsamad ja naabrist parim on ikka veel millegipärast oluline. Kui me tahame maainimesi aidata, kuna tõesti maapiirkonnas ühistransport ei ole täna veel rahuldav, ehk hoopis alandame kütuseaktsiisi ja kehtestame selle CO2 põhise maksu alates mingist näidust üle. Seda nii, et tavalise keskmise ja alla selle võimsusega auto omanik ei pea seda maksma. Maks kehtiks ainult registris olevate sõiduautode kohta. Kes jõuab selle võimsama ja kütusekulukama masina endale soetada, jõuab seda mõeldud lisamaksu ka maksta. Nii kergendame me perede ja maal elavate inimeste kulu maalt linna saamisel, ökonoomse auto omamisel. Üldjuhul ei kaota palju ka nn maasturiomanik, kuna ka tema võidab kütuseaktsiisi vähenamisest, tema kütusele kuluv summa väheneb.

Kütuseaktsiisi alandamisest või siis selle tõstmiste külmutamisest võidab aga kogu ühiskond ja Eesti majanduskeskkond. Väga suurelt mõjutab kütuse hind kõikide kaupade hindu. Seega eeldatavalt hoiame me ära hinnatõusu või parimal juhul saavutame kaupade odavnemise. Maal elavate inimeste kulud transpordile vähenevad, ehk maal elamine muutub odavamaks. Kui ettevõtete toote omahind tänu sellele väheneb, loob see võimalusi hoopis palgakasvuks. Kuna omahind langeb võib ettevõtetel jääda vabasid vahendeid, mida võidakse kasutada palgakasvuks või uuteks investeeringuteks. Kasvab eestlaste ostujõud. Samuti ei ole põhjust ega alust arvata, et sellest tingitult hakatakse rohkem sõitma. Ei ole vist väga reaalne, et ennem töölt Tartu linnast Elvasse koju sõitev inimene läheks odavama kütuse tõttu Elvasse Jõgeva kaudu. Seega ei ole alust arvata olulist kütusetarbimise kasvu.

See on teema mida peaks arutama ja kaaluma, mitte selle kohe kõigi autoomanike kiusamise või karistamise maksuks nimetama. Samuti on kütuseaktsiisi  tõus täna väga oluline indikaator olnud hindade tõusule ja eestlase ostujõu vähenemisele.

Üksikkandidaatidel on võimalus!

Palju on nüüd meedias räägitud, et 6. märtsi valimistel on üksikkandidaatidel väga väiksed võimalused valituks osutuda. Vastavalt ringkonnale on vaja 4500-7000 häält. Ühtegi sellist populaarset kandidaati polevat näha.

Mina nii ei arva. Kui võtame näiteks Jõgeva- ja Tartumaa siis siin on antud tulemust korjanud erakondlikult mõni üksik. Seda aga just tänu erakonnas olekule. Eesti poliitikas on ikka nii, et erakonnal on toetajad ja vastased. Nagu me teame, et valid Reformi, saad Keskerakonna või muud sellised omaaja loosungid. Seetõttu nii mõnigi ei andnud mingi hinna eest häält mõnele erakonnale, kuigi sealne kandidaat oli valijale sobilik.

Üksikkandidaat esindab enda seisukohti, tal ei ole vastandumist mitte kellegi muu, kui kõigi erakondadega. Siin tekibki hoopis teistsugune olukord. Nagu ka mina, kuulub nii mõnigi tänane üksikkandidaat mõnda erakonda. Mina näiteks IRL-i ja seda ainsal põhjusel, et mulle sobib kõige enam nende maailmavaade. Ma ei räägi isikutest, vaid maailmavaatest. Niikaua, kui valijatele ei paku erakonnad diskussiooni oma tegevuskavade üle, vaid loosungeid ja suuri nägudest tehtud pilte, on erakonnad kõik ühesugused.

Pole vahet mis erakonnaga on tegu, otsused toimuvad ikka tagatubades ja nagu ka Anvar Samost on öelnud, erakonna sisest arutelu ei toimu. See on tõsi mis tõsi. On kaks arvamust, otsustajate oma ja vale arvamus. Enim kardetakse neid, kellel on oma arvamus ja nad julgevad seda ka välja öelda. See on märk, et antud iskust ei saa erakonna lojaalset kaasa noogutajat. Kas sellist poliitkat me tahamegi? Arvamusvabadus on meil siiski lubatud minu teada kõikjal, vähemalt nii räägitakse.

Üksikkandidaadil on väga reaalne saada vajalik häälte kogus, kui valijad seda soovivad. Esmalt ei tohi valija minna hääletama mõttega, et annan hääle sellele kandidaadile kes kindlalt sisse saab. Näiteks mõne erakonna esinumbrile. Muidu õiglane soov, et hääl ikka loeks. Samas aga tegevus, mis saadab otsustajaks ikka ja jälle selle vana kaadriväe. Kust tulevad siis uued suunad, noorte kaasamine, laiem arvamuste ring?

Teiseks ei tohiks valija minna valima mõttega, et üksikkandidaat nagunii sisse ei saa, mis ma talle ikka oma häält raiskan. Huvitaval kombel nagu ette otsustatud surnud ring. Kui nii mõtleb iga kaheksas valija ja jätab hääle üksikkandidaadile andmata, ei saagi ta vajaliku hulga hääli. Kui aga iga nii mõtleja siiski sellega oma meelsust näitab ja oma hääle üksikkandidaadile annab, on vajalik hulk hääli koos. Mõelge vaid, ainult pea iga kaheksas hääl on vajalik, et üksikkandidaat valituks osutuks. Uurides oma tutvusringkonnas, kui paljud oleks valmis tegelikult üksikkandidaadile hääle andma, usun et saate suuremagi numbri. Ei tundugi nii utoopiline enam!?

Oletame, et keskmises ringkonnas on jagada 8 mandaati. Arvestatavaid erakondi on meil täna 4-5. Seega lihtsa matemaatika abil on täitsa reaalne vajalik mandaat täis korjata. Kui isegi mõni erakond on populaarsem, kui ühe mandaadi jagu, peaks see vajalik üks mandaat täitsa reaalselt siiski saavutatav olema. Kokkuvõttes näitaks üksikkandidaatide hea tulemus erakondadele, et valijad ei ole rumalad ja ootavad suuremat avalikku debatti meie tuleviku üle. Enam ei lepita mõne loosungi ja mõne töödeldud näolapiga linnatänavatel.

Nendel valimistel on reaalne võimalus üksikkandidaatidel midagi saavutada. Üle riigi kuni 5 vajalike häälte kogujat oleks Eesti tulevikuks hea ja reaalne saavutus. Ärme lase seda unikaalset võimalust käest!