„Meie
reliikvia on vabadus!“ Üks lugu sai sellise loosungiga läbi
tuntud mängufilmis, mida me kõik teame ja mitmeid kordi
näinud oleme. Hea oli selles see, et tegemist oli ainult filmiga
ja tegelikult pole kaugeltki kõik veel läbi peale selle
filmi enda. Vabadus meil on, kuid kas me oleme seda hästi
hoidnud ja meile kõigile vajalikul määral, et
vabadust ka tänini kõik reliikviaks peavad? Viimasel ajal
on mitmeidki märke, et asi kipub käest minema või me
pole kõiki meid vabaduse maitsel ning tundel võrdselt
kohelnud. Asi on aina enam kiskunud sinna JOKK suunda. Riik meil on,
kuid kellele seda vaja on. See küsimus on tõstatunud aina
suuremal määral paljude huulile.
Kaheksakümnendate
lõpus ja üheksakümnendate alguses lõid meie
maa pojad ja tütred ühiselt käed külge oma armsa
Eestimaa ülesehitamisele. Aeg oli selline, kus aega ei olnud
suurt vaidlemisele vaid tegude tegemisele ning osaliselt maitseme me
nende otsuste vilju tänagi. Suurem osa neist sihtidest mis said
toona paika pandud olid igati õiged ja nagu viimasel ajal ka
tegijatelt endalt kuulda on olnud, on neist täna ka Eestil kasu.
Tegijal ikka juhtub ning regionaalne areng ja ehk ka 2007. aasta
pronksist mehe teema on need, mis tegemise tuhinas ehk märkamatuks
jäid ning otsustavat tegevust ei leidnud.
Oleme
vabaduse vilju maitsnud napilt üle 20. aasta. Kogu selle aja
jooksul on meie poliitmaastik teinud tohutu arengu. Väidetavalt
on nüüdseks välja kujunenud maailmavaatelised
erakonnad, mida on täna neli suurt parlamendierakonda ja kogu
maailmavaateline pilt ongi sellega kaetud. Antud neli kartelliparteid
ise omakeskis on nii leidnud ning arvanud lausa, et maailmavaate
tutvustamiseks ei piisa mitte erakonna enda panusest ja vahenditest
vaid neid nelja vaadet peaks riigieelarvest toetama. Põhimõtteliselt
on kartelliparteid leppinud vaikimisi kokku, et maailmapilt on
jagatud ja riigieelarveliste vahenditega saaks see neile ka
tsementeeritud. Nagu teada, kui sul pole tänases ühiskonnas
raha, ei suuda sa ka raha omajatega võrdväärselt
pildil olekuks panustada.
Kogu
see kartelliparteide poliitika on jõudnud oma tegemistes lausa
niikaugele, et iga külaseltsi tegevusring on politiseeritud ning
omavalitsuste katuserahadest ei tasu selles raames enam mitte pikalt
peatudagi. Nagu maffia, on täna meie kartelliparteide olemus ja
tegevus. Kõik peab olema kontrollitav ning nende vaikival
kokkuleppel omavahel jagatud. Meediastki on läbi käinud, et
Eesti parlamendis on opositsiooni tegevus Euroopa mõistes üks
kõige nõrgahäälelisem. On teatud asjad,
millest ei räägita ja nii on need neli erakondlikku
„perekonda“ ka vastavates teemades vaikimisi kokku leppinud. Hea
näitena nelja kartellipartei silmakirjalikkusest on viimased
umbusalduse teemad ministrite vastu. Justiitsminister, kes sattus
eetika probleemi, ei leidnud umbusaldamiseks toetust. Kui aga sai
populistlikult elektri hinnast trummi taguda, siis majandus- ja
kommunikatsiooniminister sai oma umbusaldushääletuse
Riigikogus kätte.
See
viimane näide aga paljastab kogu tänase Eesti poliitika
olemuse. Oluline on mammona mitte väärtused. Oleme jõudnud
ka oma erakonna maastikul olukorda, kus väärtusi müüakse
mammona vastu. Seda ikka selleks, et parteikassa vajab raha ja raha
teeb valimistel parteile taas tulemuse, et taas oleks koht ja
võimalus raha endale jagada. Olukord on erakondades niikaugel,
et heal vabal eesti kodanikul ei ole kedagi valida. Kõik neli
kartelliparteid on iga päevaga aina enam ühte nägu
ning ilmvõimatu näib neid erinevateks erakondadeks
eetiline nimetada. Vabalt võiks Reformierakonna, Keskerakonna,
IRL ja SDE nimetada ühiselt Parlamendi parteid. Maailmavaade,
see mille levitamiseks riigieelarvest raha sooviti, on kadunud. Ainus
siht mis neil vaateks ees paistab olevat on järgmised valimised
ja küsimus- kuidas me küll pukis püsiks?
Et
raha on määrav ja pimestav, tõestab Reformierakonna
rahastamise ümber viimati keerelnud olukord. Manipuleerida on
see erakond juba aastaid osanud ja selle parim näide oli
süüdistatavate tänud eesti rahvale, kes neid raskel
ajal toetasid. Kust selline mõte avalduses? Kas on olnud nende
kasutada mingisugune uuring, kus see on faktiliselt tõestatud,
et rahvas neile kaasa elas? Kui jah, siis tasuks seda uuringu
tulemust ka avalikkusega jagada. Kui ei, siis mitte palun
manipuleerida ühiskonnaga.
Kõik
see kartellisüsteem ja erakondlikud perekonnad on viinud olulise
osa vabadust nautiva rahva poliitikast võõrandumiseni.
Täna on üle 1/3 neid, kes ei tea poliitilist jõudu,
kellele nad hääle annaks. Lisaks on valik tehtud
kartellikokkuleppel minimaalseks ning poliitiliselt aktiivne inimene
on sunnitud minema valima neid, kes rahakoti najal kõvemini
või suuremalt end välja upitavad. Lämmatades sellega
teiste ideed ja väärused, mis kartellierakondadele
alternatiivi pakuks. Kogu tegevus toimub aga selle suuremast
valikuvabadusest ilmajäetud valija rahakotil. Põhimõtteliselt
pimestatakse meid endeid meie endi rahaga ja me oleme sellega pärid.
Euroopa
ees lömitamisega ning oma enese upitamisega oleme jõudnud
niikaugele, et meie muidu rahulik eesti rahvast on haaranud
streikimiste laine. Kõige selleni on viinud aga aastate
pikkune tegemata töö. Oleme suurelt investeerinud betooni
kuid inimesed unustanud. Riigikogu on oma palgatõusu sidunud
keskmise palgaga riigis, kuid juba aastaid ei ole mingit loogilist
süsteemi ega ka tahet muude huvigruppide palkade kontrolli alla
saamiseks. Aina enam võim taob rusikaga rinnale ja raporteerib
meie saavutustest välisilma tabelites. Oma rahvas on aga vaikima
sunnitud rahandusministeeriumi jäiga seisukohaga- raha ei ole,
vaadake mis maailmas toimub. Ja see tegevusetus on kestnud kõigi
Parlamendi parteide ajal. Keegi pole neist puhas ning strateegilist
tegevust pikemaks ajaks pole suudetud välja mõelda.
Sihid
olid NATO ja EL ning EURO kuid sellega kogu meie strateegia lõppes.
Et selle kõrval aga väärtustada pidevalt oma
rahvast, ununes. Valitsejatel oli tegemistega nii kiire, et polnud
aga koosolekust ja omade seltskonnast kuuldud juttudest kaugemale
vaadata. Riigiettevõtete juhtide palgad aina tõusid.
Õpetajad, päästeametnikud, kaitseväelased ja
meedikud seisid aina paigal ning ootasid vaikuses- lootuses et kui
ükskord riik saab valmis ja tõuseb ka nende tasu. Riik
aga ei saa kunagi valmis ja selle loogika järgi valitsejad
teadsid, et ei tõuse ka ootajate palk. Streigid on pikaajalise
tegemata töö tulemus. Ühe aastaga kümnekonna
aasta mahajäämust kompenseerida täna tõesti
rahandusministeerium ei suuda. Ehk peaks valitsejad peeglisse vaatama
ja mitte seal oma naba imetlema vaid endale silma vaatama.
Tulemas
on kohalikud valimised. Omavalitsus kui selline on aga pikaajalise
kartelliparteide tegevuses oma näo ja mõtte kaotanud. Kui
tahta kohalikku elu arendada ja täita väärikalt ka
antud nime- kohalik omavalitsus- siis selleks peaks viimastest saama
võrdväärsed partnerid keskvalitsusele. Seda pole aga
juhtunud ning kogu süsteem on ülesehitatud pigem sellele,
et olukord ei muutuks. Tänasele võimule ei ole vaja
isepäiseid ja vahendeid omavaid tugevaid omavalitsusi, vaid
nõrgukesi satelliite, kes kartelli otsustest sõltuksid.
Siin ei ole määrav ei elanike arv ega maa-ala suurus mida
antud omavalitsus hõlmab. Kui antud üksusel ei ole oma
maksubaasi ja selle muutmise võimalust, on tegemist ainult
keskvõimu rahajagamise ehk laiali löömise kohaga.
Kogu see süsteem aga sõltub rahajagajast, ehk
erakondlikust perekonnast. Tahan, annan – tahan, ei anna, ja nii
lihtne see ongi. Nagu isa oma lastele taskuraha jagamisel. Head
lapsed saavad, pahad mitte.
Täna
on veel kohalikel valimistel säilinud kodaniku ehk rahva
kaasatuse reaalne võimalus. Seda tänu kodaniku
valimisliitude olemusele. Parlamendi parteid on juba aastaid teinud
kohalikul tasandil tööd, et toredaid ja vähegi
aktiivseid inimesi enda nimekirja saada. Ikka selleks, et suuremat
osa aktiivi enda küljes hoida ja vajadusel niite tõmmata.
Oht kontroll kaotada on suur. Nii on mõnedki varem rahvaliitu
taevani kiitnud seekord hoopis sotsid, liberaalid või
konservatiivid. Seda muidugi ainult sõnades ehk antud uue
Parlamendi partei värvides. Need mehed ja naised on ju ikka
samad ning nende varasem tegevus ja hoiak samuti. Ei tasu lasta
ennast värvivahetusel pimestada. Jänes vahetab ka
ellujäämise tarvis kevadel ja suvel värvi, ega siis
tema tahe rohtu süüa ja järglasi ilmale tuua imetaja
kombel ei kao ning ta ei hakka selle tõttu rotte järama
ja kala kombel kudema.
Meie
reliikvia ehk vabadus on veel alles. Olgugi et paljud meist kolivad
välismaale ning paljudel on tekkinud küsimus, kellele see
riik. Ohu märk on juba seegi, kui kaitseliitlane ei leia tahet
haarata relv mitte meie ühise kodumaa kaitseks, vaid ainult enda
kodu kaitseks. Kas me suudame nii indiviidi keskse ühiskonnana
veel aastasadu ja tuhandeid meie reliikviat hoida? Ehk vajame me
ühist uhkust ja tahet kodanikena omada meie isamaad ning
vabadust. Selleks tuleb liikuda poliitikas mammona kummardamiselt
väärtuste suunas ning selle järgi ka rahvast võõranduv
poliitiline süsteem üles ehitada.
Me
oleme väikerahvas ning me peame rohkem hoolima üksteisest.
Selleks tuleb oma tegemistes juhinduda järgnevatest väärtustest:
vabadus, avatus, ausus, vastutustunne, rahvuslus, hoolivus ja
usaldavus. Tahaks loota, et pole veel hilja ning meie käest ei
pudene laegas, mida nii kindlalt oleme läbi põlvede
hoidnud ja armsaks pidanud. Et ei lõpeks meie vabaduse lugu,
käärime käised ülesse ning asume seda üheskoos
hoidma ning sellest rõõmu tundma. Alustades seda
kodanike valimisliitude asutamistega kohalikel valmistel tuleva aasta
sügisel. Me kõik oleme selle ära teeninud ning
vabaduse viljad ei ole maitsmiseks ainult neile, kes end poti külge
meie enda rahaga kinni kleepinud on.