Kas aatelised valijad suudavad selle alla neelata?

Nüüd juba mitu nädalat väldanud skandaal IRL-is on saanud erakonna volikogult otsuse. Kumbki minister tagasi ei pea astuma ning kaks skandaali keskmes olnud liiget astuvad erakonnast välja. Kas see rahuldab erakonna toetajaid ning kuidas selleni jõuti- ehk kas sellist IRL-i me tahtsimegi?

Kui Isamaaliit ja ResPublica viis aastat tagasi ühinemisest teatasid, olid paljud valijad segaduses. Seda nii mõlema erakonna poolelt. Isamaaliit on olnud läbi ajaloo erakond, kes on rõhutanud aatelisust, moraalsust, ausust ja läbipaistvust oma tegevustes poliitilistel ametikohtadel. ResPublica seevastu oli konservatiivset maailmavaadet esindav erakond, nagu Isamaaliit, kuid juba varasemalt mingil määral populismi kalduvustega. Samas oli mõlemas erakonnas väga tugevaid ja riigimehelikke mehi- naisi ja seda on õnneks ka praeguses IRL-is. Eesti parteimaastiku keskmist arvestades kõige enam. Seda näitab juba ka antud skandaali valguses osade liikmete avalik hukkamõist elamislubade äriga tegelenud poliitikute üle.

Uus konservatiivne jõud- IRL tegi 2007 aasta valimistel hea tulemuse ning erakonna populaarsus liikus vaikselt aga järjekindlalt ülesmäge. Enne erakondade liitumist oli Demokraadid- Eesti Demokraatlik Partei kongress kiitnud heaks ühinemise Isamaaliiduga. Oodata jäi veel Isamaa poolne otsus ja tegevuste edasine käik. Nimelt ei soovinud EDP ja Isamaa kõiki EDP liikmeid sunniviisiliselt nimekirjana üle kanda, vaid see pidi toimuma vabatahtlikult. Kuna aga Isamaaliit asus suuremat tükki alla neelama kui EDP, jäigi antud liitumine soiku. Nii aga sattusin ka mina juba uue IRL-i liikmeks, kuna EDP oli otsuse teinud ja enam ei olnud ka Isamaaliitu, vaid IRL. Seda tegid ka paljud teised EDP akiivsemad liikmed. Seega ei ole ma kummagi poole „kampsunid“ ega „äraostmatud“ esindaja, vaid IRL-i liige.

Kui skandaal ilmsiks tuli, oli loomulikult reaktsioon hulga erakonna liikmete poolt loomulik. Pöörduti avalikult erakonna juhtide poole, et sellega näidata oma meelsust. On ju erakonda kuulumise üks õigusi ka arvamust avaldada. Sellest tulenevalt valmis ka eetlisse kriisi sattunud poliitikute taandumist nõudev kiri. Olin ka üks neist, kes alla kirjutas ja hea meel on tõdeda, et Elva regioonist oli neid liikmeid veelgi.

Antud pöördumine aga leidis väga tugeva vastuseisu erakonna juhtkonnas, mis pani nii liikmed kui ka avalikkuse korraks ja sügavalt mõtlema. Kui IRL on rõhutanud alati demokraatiat, avatust, eetikat, moraali ja kõike muud sellist oma kodanikelt ja teistelt erakondadelt, siis mis nüüd enda erakonnas sellega valesti on? See ei olnud väga enam see IRL, mida mina teadsin ja toetasin ning kuhu arvasin kuuluvat.

Kui antud pöördumine ei saavutanud seda lõppeesmärki, et ka ministrid vastutuse võtaksid, siis saavutas see ehk hoopis rohkemgi. Ministrite vastutus oleks olnud muidugi IRL-i aatelise kuvandi hoidmiseks väga oluline, nagu Juhan Kivirähk ütles: „Oletagem, et siseminister tõepoolest ei teadnud oma erakonnakaaslaste äridest mitte midagi. Kuid seda äri aeti ikkagi tema valitsemisalas. Kui selline seik ei nõua poliitilise vastutuse võtmist, siis mis asi see poliitiline vastutus üldse on?“ Jätta veel ka antud teemaga seotud uurimine sama ministri kanda, meenutab küll juba Keskerakonna tõekomisjoni vormi. Samas on kõikide kodanike kriitliselt jälgiv pilk IRL-il ning uus vääratus selle tõttu loodetavalt välistatud. See ehk ongi vajalikum, kui teadmine, et ega kedagi suurt huvita.

Algselt ei tahtnud Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach vastutuse võtmisest vist kuuldagi. Pigem õigustati enda tegevust ja leiti see Eesti riigi huvides olevat. Hea seegi, et juba antud kirja mõjul tuli ka muid survemeetodeid ning härrased muutsid oma meelt. Nad astusid tagasi valitavatelt kohtadelt ning lisaks ka veel muudelt riiki esindavatelt kohtadelt. Ministrid tunnetasid seda, et erakonnas sees on moraal veel alles ja iga nende käiku vaadatakse kriitilise pilguga tulevikus veelgi enam. Lõpuks saavutati ka see, et kaks nüüd juba endist poliitikut ka erakonnast lahkuvad. Jääb vaid üle loota, et ametisse jäävad ministrid ka kogu tõe avalikkuse ette toovad, mitte seda vaikselt nurgas pusima ei hakka.

Poliitilise vastutuse võtmine on aga kindlasti Eesti poliitikas taas segasemaks aetud ja IRL on sellega valet suunda näidanud. Mäletame kõik Signe Kivi tagasiastumist, kuigi kindlasti ei teadnud ta Avo Viioli hasardist kasiinodes käia või ega IRL isegi on oma minitreid kergemate teemade tõttu tagasi kutsunud. Mäletame veel endise portfellita ministri Vallo Reimaa tagasikutsumist. Kusjuures viimasega ei kaasnenudki avalikku survet ega tema tegevusalas olevat skandaali. Veelgi ilmekam on kogu selle tagasiastumise juures see, et kui esimees viitab nagu ainuotsus saab olla Vaheri enda käes, siis Vaher lükkab vastutuse erakonnale. Ta nagu ise ei oskakski olukorda hinnata ja otsuseid teha. See pole ju tal ka esimene kord.

Erakond tegi mis tema juhid heaks arvasid, kõrgema moraali ja eetikatunnetusega liikmed samuti. Kas IRL valija suudab antud olukorraga mis välja kujunes ja otsustega mis eestseisus ja volikogu vastu võtsid ning millist suhtumist avalikkusele välja näitasid ka edaspidi alla neelata, seda näitavad valimistulemused. Tahaks loota, et IRL ei kaotaks oma ainulaadset nägu Eesti poliitmaastikul ja tema aatelised valijad oleks ikka erakonna toetajaskonnas. Populismiga on nii nagu on, täna on hääled, homme on hääled teistel. Isamaalise valija hääled on püsivad, kui ainult nende ootusi osatakse täita. Oleks rumal vahetada isamaalised hääled populistlike hääle vastu. Lühinägelik käik!

Ei tahaks, et IRL loob Eesti poliitikas olukorra kus veelgi enam valijaid ei tea kelle poolt valida ning erakondade ja poliitika vastu tuntakse veelgi vähem huvi ja usaldust. Kas IRL suudab olla sisemiselt demokraatlik ning jätkuvalt pakkuda valijatele seda ainust aatelist ja moraalse vastutusega erakonda, on tulevikus näha. Et see nii oleks, peavad kõik erakonna liikmed veel palju tööd tegema. Peame hakkama oskama näha ka rohkem, kui enda või sõpruskonna poliitiline huvi. Erakond on suur ja pink ju tegelikult väga pikk. Alla anda ja käega lüüa on see kõige kergem!

Avaldatud 16.12.2011 Elva Postipoisis

Eestlase hävitab oskamatus alkoholiga ümber käia

Pikemat aega on Eestis olnud üheks suuremaks mureks alkohol. Õigemini alkoholi tarbimine, selle kättesaadavus ning kogu alkoholi ümber käiv melu. Nimelt on viimase kümnendiga kujunenud välja olukord, kus alkoholi peetakse „tegijate“ joogiks. Alkohol peab käima kaasas kõikidel üritustel ja jääb mulje, et selle tarbimine muudab ka edutud edukaks. Eestlane ise on loonud endale müüdi, mis võib kogu meie ühiskonna hävitada.

Alkoholi tarvitamine, eriti noorte seas, on ületanud igasugused piirid. Alkoholi saab kätte kõikjalt ja seda müüakse suurtes kauplustes kõrvuti leiva, saia ja mahlaga. Pole siis ime, et noortel on arusaam alkoholist kui täiesti tavalisest kaubast poe riiulil. Kogu arvamus kujundatakse juba maast madalast. Hiljem on seda arvamust raskem muuta.

Oleme oma liberaalse alkoholipoliitikaga nii kaugele jõudnud, et see on hävitanud ühe meie põlvkonna ja võib hävitada terve Eesti rahvuse. On tekkinud olukord, kus Eesti meeste tervis on tänu alkoholile viidud katastroofilisele tasemele. Niigi räsib meeste tervist pinge - sisimas looduse poolt ette antud kohustus pere toitmise ees. Kuna elu on raske ja pingeline, kalduvad just mehed enim alkoholismile. See aga omakorda viib olukorrani, kus meeste seas on võimust võtnud väheharitud joodikmeeste lumpen (Eesti Haridusstrateegia 2020).

Selline jätkuv tendents viib langusesse esmalt eestlaste arengu ja mõttetegevuse võimekuse ning teiseks sureb kogu Eesti ühiskond välja. Samuti toob see kaasa kuritegevuse ja perevägivalla kasvu ning suured sotsiaalkulud riigile.

Mida teha, et eestimaalast päästa!

Olukord algab juba noortest. Ühiskonnas ja meie riigi eliidi eeskujul mööduvad kõik üritused alkoholiga. Tervitusteks vahuvein või šampanja, toitude kõrvale vein ja kohvi kõrvale pits brändit või konjakit. Enamjaolt on see kõik vastuvõetav ja tegelikult ei olegi normaalsetes kogustes alkoholi pruukimine midagi ebanormaalset, kuid kas seda just ka meedias propageerima peaks. See on koht, kust noor saab taaskord arvamuse, et alkohol on tavaline jook ja eeskujud kõrgematel positsioonidel olevatest inimestest on tal ees olemas. Kindlasti võiks ja peaks iga Eesti avaliku elu tegelane ennast kõrvalt jälgima ja vaatama, et kus ja kuidas ta avalikel üritustel alkoholi tarbib. Veelgi hullem on see kui avaliku elu tegelane istub alkoholijoobes autoroolis.

Samuti peetakse normaalseks klubi- ja pubiõhtuid, kus nii noored kui vanad ennast vabalt võivad tunda. Kuidagi on vaja ka nädala pingeid maandada ja kõigil tõesti pole vajalikku sporditegemise soont. Tänapäevane ühiskond on juba kord selline ja seda muuta oleks Eestis üksinda väga raske. Samas aga saame me kujundada arvamusi noortes juba varakult. Oluline oleks siin tähelepanu pöörata sellele, et mitte keeldude ja käskudega hulluks minna ja kohe kõike karmilt ära keelata, vaid luua ühiskond, kus eestlane mõistab alkoholi mõju, oskab piiri pidada ega pea oma kaasmaalase pärast häbi tundma.

Lisaks eeskujudele on oluline alkoholi levitamise korraldamine. Kindlasti ei tohiks jätkuda olukord, kus liitrised viinad on kõrvuti leivaga ning alaealised saavad ikka veel kauplustest väikese vaevaga alkoholi kätte. Selleks tuleb Eesti alkoholipoliitikas teha korrektuure. Alkoholi tarbimiseks väljaspool kodu ja peale kella 22:00 õhtul tuleks jätta toitlustus- ja meelelahutusettevõtted. See on üks suur osa nende teenistusest ja seal saab alkoholi müüki nii alaealistele kui ka juba üle joonud inimestele piirata. Mujal maailmas on levinud praktika näiteks ühe müügikorra alkoholi sentiliitrite piiramine. Antud juhul jätaks see ära olukorra, kus ühest joogist saab baarileti taga end maani täis juua.

Riiklikult peaks olema ka eraldi koolitus kõigile lahtist alkoholi müüvatele teenindajatele. Õpe peaks sisaldama vastutusrikast alkoholi serveerimist ja see looks olukorra, kus ka teenindajal lasub vastutus alkoholi liigtarbinud kliendile serveerimise ja alaealistele müügi ees. Selle reegli rikkumisel oleks karistuseks müügiõiguste kaotamine. Lisaks tõstaks see ka meie klienditeeninduse taset.

Alkoholi müügiga tegelevad kauplused tuleb eraldada tavalisest toidupoest. Kindlasti ei pea alkoholipood asuma teises linna otsas, vaid selleks oleks olemasolevas toidupoes eraldi ruum või osakond. Selles osakonnas on ka oma lett ja sinna ei saa tasuda muude kaupade eest. See looks olukorra, kus alkoholi tuleb osta muudest kaupadest eraldi, teisest kaupluse nurgast. Siinkohal saab juba oma noored kasvandikud koos juba ostetud kaupadega kas autosse saata või kaupluse pingile ootama jätta. Kaoks ära leiva ja saiaga ühes letis olev alkohol ja noore inimese arusaam, et alkohol on tavaline kaup. Samuti sunnib see tegema lisapingutusi ehk antud olukorras peab minema ekstra alkoholi ostma. Seal kassas on ka tõhusam kontroll alaealistele.

Iga idee ei ole alati lahenduseni viiv idee

Alkoholireklaami piiramisega ei paranda tänases olukorras enam midagi. Pigem jääb saamata oluline reklaamitulu sellega tegelevatel ettevõtjatel ja nende kaudu ka maksud riigil. Suurem osa läheks veelgi alkoholi tootja kasumiks või odavamaks väljamüügi hinnaks. Seda nimelt reklaamilt kokku hoitu arvelt. Samuti võib see kaasa tuua hinnasõja, mis mõjuks veelgi laastavamalt.

Samuti ei oleks mõistlik hakata alkoholile mingeid miinimumhindu kehtestama. See võib viia olukorrani, kus salaviin ja muu sarnane saavad endale suuremad võimalused taaskord levima hakata. Kokkuvõttes viib aga see alkoholi tootva ettevõtluse pankrotini ja see omakorda töötuseni, mis ringiga taaskord alkoholismini viib.

Väga tõsiselt tuleks aga suhtuda alkoholijoobes autojuhtimisse. Tänapäeval ei hooli kahjuks rahalisest trahvist enam keegi, eriti veel olukorras, kus nagunii trahviks raha maksta ei ole. See tekitab karistamatuse tunde ja viibki paljud alkoholi tarbinud noored ja vanad autorooli. Karistustena tuleks kaaluda karmimat lähenemist, kas juhilubade täielikku äravõtmist ja pideva eksimuse korral mitte üldsegi enam tagastamist. Kindlasti on mõjunud avaliku häbiposti panek, ehk nimede avaldamine.

Samuti võiks ehk kaaluda nii mõnegi muu riigipoolse hüve kaotamist, mis hakkaks alkoholijoobes rooli istunud inimese elukorraldust segama. Või rakendada igal korral kohest ühiskondlikku kasulikku tööd, ilma eranditeta. Kusjuures see töö oleks just avalikes kohtades ja eristavate tunnustega. Miks mitte ka muude hüvede ja võimaluste piiramine, olgu selleks siis riigiametnikuna töötamise keeld mingil ajaperioodil, õppelaenuga seotud soodustused või midagi sellesarnast, mis paneks inimest enne oma tegu korralikult järele mõtlema.

Aktsiisiga ei tohiks ka väga üle pingutada, mis võib taaskord levima panna salaalkoholi, see laastaks meie ühiskonda veelgi hullemalt. Kõigil on meeles Pärnu tragöödia, kümme aasta tagasi. Olukorra parendamise märksõnad on siiski alkoholi kättesaadavuse piiramine kauplustes, võimalike alaealiste suurem kontroll, vastutusrikas alkoholi serveerimine, joobes juhtimise karistuste karmistamine ja eeskujud. Olukord ei muutu nendest sammudest paremaks ei päeva ega nädalaga, kuid võib muutuda tunduvalt aastatega.

Ilmunud Delfis 21.11.2011 Vaata siit!

Päästke elu maal - tehkem haldusreform ükskord ära

Haldusreformi teema on taaskord laiemat kõlapinda leidnud. Seekord siis tänu viimasele Geomedia uuringule. Antud teema kerkib päevakajaliseks ikka ja jälle üle mõne kuu ja eriti just peale valimisi. Enne valimisi ei taha antud teemat aga eriti ükski poliitiline jõud puudutada. IRL on end küll selgelt haldusreformi toetajaks nimetanud samal ajal kui teised erakonnad pigem väldivad seda teemat. Kuigi ka IRL-is on see teema siiski vaid üksikute nimede poolt julget toetust leidnud. Seda siis nii erakonna esimehe enda kui ka regionaalministri suu läbi. Viimane neist tundubki olevat juba läbi mitme valitsuse siiski ainus kõrgemal kohal olev poliitik, kes sellest avalikult räägib ja toetust avaldab.

Viimane uuring, mis hiljaaegu avaldati, ei näita kohalike omavalitsuste olukorda roosilisena. See aga ei ole kindlasti mitte kellelegi uudiseks. Ei kõrgematel kohtadel olevatele poliitikutele ega ka omavalitsusjuhtidele endile. Kõik poliitilised jõud teavad, et elu maakohas pole kiita. Väikesed omavalitsused olid nii enne majanduslangust kui on ka praegu, halvas olukorras. Alati ei ole omavalitsuse väiksuse näitajaks siiski mitte selle elanike arv, vaid pigem eelarve võimalused ja maht.

Täna leidub omavalitsusjuhtide seas neid, kes kiruvad sellel teemal riiki. Mitte haldusreformi tegemata jätmise teemal, vaid rahastamise küsimustes. Riik peaks nende meelest maal asuvaid väikeseid omavalitsusi veelgi toetama, kuna kohustuste arv kasvab, rahalised võimalused aga mitte. On leitud, et kui soovitakse omavalitsusele panna lisaülesanne, peaks riik leidma selle ellu viimiseks ka lisaraha.

Ometi ei taha aga need omavalitsusjuhid tunnistada tõsiasja, et väike omavalitsus mida nad juhivad, ei ole haldussuutlik. Väikeste valdade aastane eelarve maht on heal juhul üks miljon eurot või natuke enam. Sellest tuleb üleval pidada kool, lasteaed, kultuurimaja ning suure osa valla rahast võtavad nii suvine kui talvine teehooldus. Palju kulub ka valitsemisele ehk siis ametnikele ja teenistujatele. Eelarverahast ei jää aga investeeringuteks suurt midagi.

Haldusreformile on kohalikul tasandil poogitud külge kolli märk. Omavalitsejad räägivad siin kohalikule kogukonnale jutte, et antud reform viib maalt elu ja identiteedi. Selle tõttu tembeldatakse haldusreformi pooldajad kohe kohaliku kogukonna ja maarahva vaenlasteks. Maal elavad inimesed on aga väga kogukonnatruud ja selle tõttu nad ka seda juttu usuvad ning tõepähe võtavad. Nii on aga kohalik poliitik loonud endale seljataguse, millega on säilitanud peaaegu et igavese leiva oma lauale. Ehk siis pisikese omavalitsuse valitsemine ja sealsete nende vähestegi rahaliste võimaluste ja teenuste juhtimise.

See aga omakorda kindlustab valitseja seljatagust veelgi. Kuna maapiirkonnas on niigi vähe tööd, siis omavalitsusest tellimuste saamine on kohalikule ärimehele väga oluline teenistus. Nii aga tekibki sõpruskond, kes üksteist ikka ja jälle toetab. Samas aga on vald halvasti juhitud. Seda siis nii hinnapoliitika kui ka kogukonnale pakutavate teenuste kättesaadavuse halva kvaliteedi mõttes.

Kui kohalik valitseja mängib kõik teenused ühele ja samale kohalikule ettevõtjale, ei võida sellest mitte keegi muu kui need kaks osapoolt. Võidab valitseja ehk tal on toetajad ja võidab see üks ettevõtja, sest tal on töö ja palk iga hinnaga olemas. Kaotajaks jäävad aga nii teised ettevõtjad piirkonnas, kogu omavalitsuse elanikkond kui ka tegelikult Eesti riik ning omavalitsus ise.

Teised kohalikud ettevõtjad ehk pakuksid veelgi paremat hinda ja teenust, kuid nad ei kuulu sinna nn omade ringkonda. Samuti ei ole neil siseinfot, millega ühtedele ja samadele ärimeestele hanked ja muud teenused kätte mängitakse. Tegelikult ei tohiks aga antud infot kellelgi neist olla. Konkurents peaks olema aus ja läbipaistev.

Kindlasti on kohaliku ettevõtja eelistamine mingis mõttes kogu vallale kasulik. Kui antud ettevõtja annab kohalikele tööd, siis tuleb see raha kogukonnale tagasi. Alati ei saagi vaadata ainult ühte paberil olevat hinda. Muidugi kui tegemist ei ole just hangete läbiviimist juhendavate seaduste vastuoluga. Kindlasti aga peab olema info kõigile asjast huvitatud ettevõtjatele võrdne. Kui piirkonnas saaks kohaliku omavalitsusele teenuseid osutada mitu ettevõtjat, oleks ka ettevõtjaid rohkem. Teadagi on just riigi või kohaliku omavalitsuse raha üks oluline hoob, mis ettevõtjaid rasketel aegadel töös suudab hoida.

Kaotavad pooled nagu riik ja omavalitsus aga jäävad tänu sellele ilma lisamaksudest ja võimalik et ka odavamast pakkumisest. Kui mõni teine ettevõtja piirkonnas pakuks odavamat hinda, säästaks omavalitsus kokkuvõttes sellega aastate jooksul hulga raha. Raha, mida väikestel omavalitsustel niigi napib olema. See rahanappus aga ongi üks põhjus, miks haldusreformi Eestis üldse vaja oleks.

Ühe miljoni eurose eelarvega omavalitsus aga on investeeringute omaosaluste maksmisel võimetu. Antud eelarvest võtab tavaliselt pool või enam haridusasutus. Suuremad osad lähevad veel kultuurimaja ülalpidamiseks ja sotsiaalseteks makseteks. Olgu selleks siis toetused, oma sotsiaalmaja või midagi sellesarnast. Heal juhul suudab antud omavalitsus ka teid hooldada. Viimased talved on aga väga lumerohked olnud ja see on ka kogu omavalitsuste teehoolduse võimekuse rahad ära söönud. Nii on aga paljudes väikestes ja ka suurtes omavalitsustes teehoolduse rahad otsas ja neid ei jätku suvisteks teehooldustöödeks ega muuks vajalikuks nagu näiteks kruusateede tasandamiseks.

Väga tihti räägitakse haldusreformi teemal ka rahalisest kokkuhoiust. See on samas saanud ka palju negatiivset vastukaja. Nimelt on taaskord kohalike valitsejate poolt loodud müüt, et valdu/linnu kokku liites rahaliselt ei võideta ja vallavalitsuse hoone hakkab asuma ei tea kui kaugel. Päris nii see aga siiski pole. Kindlasti ei saa aga vaadata antud reformi ainult rahaliselt ehk siis omavalitsuse ülalpidamise kallidust silmas pidades. Samas on see aga üks väga oluline nüanss, miks seda reformi vaja oleks.

Enamjaolt läheb miljonilise eelarvega omavalitsuse üldvalitsemise kuludeks 20-25%, mis on eelarve mahu väiksust arvestades päris suur osa. Ei tahaks uskuda, et kahe valla kokku liitmisel kaoks automaatselt ühe valla ülalpidamisele kuluvad summad ja jääks ainult varem ühele kulunud osa. Kindlasti see nii ei oleks, kuid kokkuhoid oleks märgatav. Kui varem oli mõlemal omavalitsusel näiteks 7-8 ametnikku ja kokku liites teeks see umbes 15, siis enam neid niipalju vaja poleks. Ei oleks vaja dubleerivat vallajuhti, sotsiaalnõunikku ega majandusnõunikku. Samuti võiks seada kahtluse alla kahe maanõuniku või sekretäri vajalikkuse. Kui juba kasvõi 4-5 ametniku palgaraha kokku hoitakse ja sealt veel osaliselt kompetentsi tõstmiseks alles jäävate ametnike tasusid tõstetakse, oleks võit rahaliselt ikka ligikaudu 100 000 eurot.

Antud summa on aga valdade niigi vähest omafinantseerimise võimekust silmas pidades oluline summa. Selle saaks vahetada Euroopa Liidu mõnes fondis osalemise omafinantseeringuks, mis tooks valda kümme korda enam raha. Tavaliselt nõuavad fondid 10% omafinantseeringut ehk siis sellest summast saaks ühe miljonilise investeeringu. Tuleb ainult osata projekte kirjutada ja hea idee välja käia. Seda viimast väiksemad omavalitsused ehk veel kuidagi täna oskavad, kuid just projektide kirjutamise oskusega on paljudel probleeme.

Oma ala spetsialiste ei jõua väike vald palgata ja nii jääbki asi puhtalt oskamatuse taha. Kui on juhtunud, et kohalikul tasandil on leidunud mõni antud võimekusega inimene ja ta on olnud nõus seda tööd maapiirkonnas ning väiksema tasu eest tegema, on omavalitsusel hästi läinud. Tavaliselt aga antud inimene väikses omavalitsuses puudub või küsib teenistuseks palju raha, mida väiksemal vallal/linnal kusagilt võtta pole. Kui isegi oleks, siis peale sellise kalli ametniku palkamise ei jätku enam omafinantseeringuteks raha ja see ametnik oleks tööta. Veelgi halvema stsenaariumi korral ei ole see võimekas inimene võimul oleva erakonna liige ja seetõttu tema teeneid ei taheta kasutada.

Paraku on Eestis ka selliseid omavalitsusi, kus nii ongi läinud. Üritatakse palgata aina enam ja enam oma ala spetsialiste, kuna olukord justkui nõuab seda. Samas aga pole neil pädevatel ametnikel midagi suurt seal omavalitsuses teha, kuna finantsvõimekuseks ei jätku raha. Halvad ametnikud aga töötavad edasi ja kiruvad kedagi teist ehk siis riiki ning võtavad ikka selle suure palga välja. Natuke edasipüüdlikumad aga kolivad maalt ära. Mõlemal juhul on kaotajaks omavalitsus ja selle kogukond.

Siinkohal tulekski kohalikel hakata kuulama neid väiteid, mis tegelikult ka tõele vastavad. Valdade/linnade väiksus ei ole nende omavalitsuse elanike huvides. Antud omavalitsus ei suuda pakkuda raha vähesuse tõttu kompetentsi, vajalikke teenuseid kõrge kvaliteediga ja omavalitsus on finants- ning haldusvõimetu. Kindlasti ei kao vallavanema töökabinetiga omavalitsusest identiteet teise omavalitsuse territooriumile või üldse ära. Kogukonda hoiavad üleval ikkagi kohalikud elanikud, mitte ametnikkond ühes kivist või puust majas, mille eest valla lipp lehvib. Pealegi, kui tihti üks tavaline kodanik üldse tänases kiires interneti ühiskonnas vallamaja külastab.

Haldusreform on maapiirkonna ja sealse elu jätkusuutlikkuse üks võtmetegureid. Kui ikka ja jälle ei taha poliitikud sellel teemal tõsiselt rääkida ega seda ellu viia, kaob elu maalt kindlasti. Seda aga väikeste omavalitsuste nõrga võimekuse tõttu. Võimekust ei saa alati mõõta ainult riigipoolsete toetussummade, vaid siiski ka kohaliku kompetentsiga. Riik võib raha ikka ja jälle väikesele omavalitsusele suunata. Kui seal sellega midagi, peale ametnike ülalpidamiseks kuluvate summade planeerimise, peale ei osata hakata, või puudub kas tahe või oskus arengu planeerimiseks, sureb maal elu ikkagi välja.

Kõik erakonnad ja poliitilised jõud, kes vassivad või väldivad haldusreformi teemat ja seavad selle vajalikkuse kahtluse alla, aitavad maaelu väljasuretamisele väga jõuliselt kaasa. See aga pole kindlasti mitte riigimehelik käitumine ja ei vääri järgimist. Haldusreform loob aga ka suurema kandepinna kohalikule demokraatiale. Tekib rohkem aktiivseid inimesi, kes uute ideedega välja tulevad ja need ellu viivad. Valijatel on sellega seoses suurem valikuvõimalus ja tänu sellele on valitsemisel ka palju rohkem erinevaid arvamusi, kust õige kesktee leida. Eesti vajab haldusreformi, et elu maal välja ei sureks. Aeg oleks otsus teha ja haldusreform ellu viia!

Ilmunud "Elva Postipoisis" 22.10.2011 LK2 vaata siit! ja lühendatult Maalehes 04.11.2011 vaata siit! ning Delfis 01.11.2011 vaata siit!

Miks siis ikkagi Konguta Vallavolikogu laiali läks.

Peale sügisel 2009. aasta toimunud kohalike omavalitsuste valimisi oli Konguta volikogus seis uudne. Rahvaliidu baasil moodustatud Hooliv Konguta ei saanud enam üksinda enamust.

Viimane on seda saavutanud erinevate valimisliitude ja Rahvaliidu nimekirjaga Eesti taasiseseisvumisest saadik. Samuti pole olnud ühtegi volikogu koosseisu, kus poleks Agu Kasetalu olnud kas volikogu esimees, aseesimees või vallavanem, ehk siis otseselt võimul.
 
Nende valimiste järgselt aga moodustasid pikalt opositsioonis olnud valimisliit Kodukoht Konguta ja osaliselt endistest rahvaliitlastest või nende nimekirjas kandideerinutest moodustatud valimisliit Ettevõtlik Konguta koalitsiooni. See oli lõpp ühe meeskonna ainuvõimule ja domineerimisele Kongutas, mis oli kestnud ligi 20 aastat.


Uus volikogu valis endale Ettevõtlik Konguta volinike seast volikogu esimehe ja valimisliit Kodukoht Konguta poolt täiesti uue, väljastpoolt Kongutat tulnud vallavanema. Esimeheks sai Harald Kurg ja vallavanemaks IRL-i kuuluv endine riigikogulane Aivar Õun. Volikogus omas uus koalitsioon nappi enamust, ehk üheksast volinikust viie toetust. Neist kolm olid Kodukoht Konguta liikmed ja kaks Ettevõtlik Konguta liikmed. Vallavanem ja ka volikogu komisjonid, eelkõige eelarve- ja arengukomisjon, hakkasid valimistel lubatud programmi vaikselt aga järjekindlalt ellu viima. Esimesed sammud olidki ametnike vähendamine ja valitsemiskulude kokkuhoid. Järjekindla aastase tegevusega kaotati 2,5 ametikohta ning võideti aastastelt valitsemiskuludelt miljon krooni kokkuhoidu.

Valda tabas, nagu teisigi omavalitsusi Eestis, majanduslangus. Valla omatulud vähenesid ning ka riigipoolne toetus samuti. Summad olid Konguta vallale märkimisväärsed, ulatudes pea kahe miljoni kroonini, võrreldes 2008. aastaga. Uus võim oli teinud valitsemiskulude kokkuhoiuks ainuõiged otsused. Nii hoiti ära valla sattumine raskustesse majanduslanguse järgsel ajal. Kogu eelarve- ja arengukomisjoni meeskond töötas valla arengu nimel, nii nagu valimistel välja lubatud programm ette nägi.
 
Vallas lõpetati kanaliseerimistööd ning ajalukku mineva tegevusena viidi keskasula peatänav mustkatte alla. Viimane läks vallale maksma pea miljon krooni. Tegusalt asuti valla üldilmet, esmalt keskasula oma, parandama. Võeti tööle heakorratöötaja, soetati uus kena ja suurem bussiootepaviljon. Küladesse paigaldati infotahvlid, pärast remonti taasavati Annikoru saun ning viidi sisse Konguta Koolis käivate laste koolitoetus. Investeeringud tehti tänavavalgustusse Väike-Kongutas ning Annikorus. Lisaks igapäevased tegemised teehoolduse, tormijärgsete kahjude ja sotsiaaltoetustega. Ühtegi antud kuluartiklit ei vähendatud. Jätkati vallatraditsioonide toetamist nagu külapäevad, vallavanema vastuvõtt, lusikapidu, kaevudeprogramm ning taaskäivitati erateede rekonstrueerimistoetus ja MTÜ-de tegevustoetus. Kõik tegevused said toimuda tänu varasemale valitsemiskulude kokkuhoiule ja valda juhiti elamisväärsema väljanägemise ja olemise poole. Suure osa vallaeelarvest võtsid nii Konguta Kool kui ka rahvamaja. Laenu vald võtta ei planeerinud ning kõik tegevused tehti kas oma vahenditest või projektide rahadega. Valla rahaline seis oli konservatiivset eelarvet silmas pidades igati jätkusuutlik. 

Kätte jõudis 2010. aasta detsember. Detsembri volikogu eelnõude hulgas oli vallavalitsuse poolt koostatud eelnõu eelarves olevate rahade ümbertõstmiseks. Kooskõlastust eelarve- ja arengukomisjoniga eelnõul polnud. Selgituste küsimisel, kus esimehena tundsin huvi kuluartiklite koodide kohta, sain üllatava vastuse. Ei olnud antud selgitust ei seletuskirjas ega kooskõlastust komisjoniga, kuid antud eelnõuga oli planeeritud kõigile 41-le valla eelarvest palga saajale jõulupreemia 3000 krooni + maksud. See oli meie senise varasema nägemuse ja kokkuhoiu poliitika täielik vastand. Antud eelnõuga planeeriti preemiaid 200 000 krooni eest.
 
Konguta vallale on see väga suur summa, arvestades meie aastast eelarve mahutu, mis on ca 15 miljonit krooni. Vallavanema ja koalitsioonivolinike kompromissina läbi telefonivestluste jõudsime lahenduseni, et maksame 3000 krooni asemel 1000 krooni. Vähemalt nii volikogu esimees kui ka mina, eelarve- ja arengukomisjoni esimehena arvasime. Tegelikkus oli aga volikogus teine. Isegi enne volikogu vallavanema kabinetis eelnõudega tutvudes tuli taas välja, et eelnõud pole muudetud. Palusin vallavanemal antud eelnõu tagasi võtta, kuna sellest võis minu meelest pahandust tulla. Viimane kinnitas aga meie varasemat kokkulepet, et makstakse 1000 krooni ja muresid pole.
 
Volikogus eelnõu hääletusel aga tuli üllatus. Esmalt selgitusi jagades vallavanem ei rääkinud enam 1000 kroonist, vaid sellest, et see annab maksimaalsed võimalused maksta 3000 krooni. Kuidas volinikud otsustavad! Hääletamisel olime Kodukoht Konguta kolm liiget ja volikogu esimees antud eelnõu vastu, kuid opositsiooni naerval ilmel ja ühe koalitsioonipoliitiku käetõstmise saatel ka antud eelnõu vastu võeti. See oli alles algus. Peale istungit läksime vallavanema jutule ja soovitasime tal oma käskkiri täna veel välja anda, et summaks on 1000 krooni ja ei rohkem. Kokkulepe oli selline, kuigi üks volinik juba sellest kinni ei pidanud. Vallavanem seda aga ei teinud ning läks järgmisest päevast puhkusele. Tema asendaja keskkonnaja arendusnõunik kirjutas käskkirja 1900 kroonile + maksud ja tõi põhjenduseks asjaolu, et see on kuldne kesktee 1000 ja 3000 krooni vahel. Täiesti müstika, ametnik määrab endale ise kuldse keskteena preemiat! See mida seal jagati, oli kõigi Konguta vallas elava 1400 inimese ehk maksumaksja raha, mitte ametnike enda rahakott.
 
Peale selle uudise teatamist andis volikogu esimees Harald Kurg teada, et ta peab antud olukorras paremaks tagasi astuda. Meie valimisliit muidugi temal mingit süüd ei näinud ja me palusime tal jätkata. Mingil hetkel aga talvekuudel teatas Ettevõtlik Konguta teine volinik (preemiate poolt olnu), et tema valimisliit nõuab Harald Kure tagasiastumist ja volikogust lahkumist. Põhjusteks vallavalitsusega halb läbisaamine ja suhtlemine. Samuti käidi välja idee, et teine nende liige peaks esimeheks saama ja see olevat igati loogiline jätk sellele olukorrale. Ehk siis sama volinik nõudis endale koalitsioonis kokkulepitu vastu hääletamise ja valla raha preemiateks määramise eest kõrgemat kohta. Meie seda ideed kohe kindlasti mitte ei toetanud.
 
Peale pikka pealekäimist Ettevõtlik Konguta poolt, astus siiski Harald Kurg esimehe kohalt tagasi, kuid mitte voliniku kohalt. Sinna valis ta valija, mitte keegi teine. Selle sammuga lõppes Ettevõtlik Konguta poolt ka koalitsioonileping. Need olid nende liikme Priit Värvi sõnad. Sellega algasid uued läbirääkimised lahenduste leidmiseks.
 
Peale esimehe kohalt tagasiastumist 08.04.2011, tuli Kurg meie valimisliidu poole üle, kuna meie nägemus vallast ja selle toimimisest olid ühtsed. Opositsiooni poolelt käis tugev kompamine, et meie ühte liiget neljast endameelseks saada. Selles pidid nad pettuma ja millegipärast ei leidnud nad ühist keelt ka Priit Värviga. Ka meie valimisliidu volinikud ja opositsiooni liikmed istusid ühise laua taga. Kokkulepeteni me ei jõudnud, kuna nende soov oli saada nii volikogu esimehe kui vallavanema koht, mis oleks läinud Agu Kasetalule. Samuti ametnike juurde palkamine. Viimased kaks variant meile aga ei oleks sobinud ja tegelikult jäigi asi lahtiseks. Kokkuleppeks jäi see, et nad pidid meiega ise ühendust võtma, kui on omavahel asju arutanud. Ühendust aga ei võetud.
 
Aseesimehena viisin mina läbi kaks volikogu istungit maikuus. Mõlemal istungil panin esimeseks päevakorra punktiks volikogu esimehe valimise. Kummalgi istungil ühtegi kandidaati ei esitatud. Mõlemal istungil tuletasin volinikele ka meelde, et viimane kuupäev on 8.06.2011. Teisel maikuu istungil ei soovinud keegi volinikest isegi mitte volikogu kaheksandaks juuniks planeerida. Konguta vallavolikogu istungid on kõik lindistatud ja meie valla kodulehel kõigile kättesaadavad.
 
Kuna KOKS ja Konguta valla põhimäärus ütlevad, et volikogu kokkukutsumise ettepaneku saavad teha ¼ volinikest, siis laekus reedel (kaheksas juuni oli kolmapäev) peale lõunat mail. Kirjaga kaasa pandud failis oli nelja voliniku allkirjadega ettepanek volikogu kaheksas juuni kokku kutsuda, päevakorras esimehe valimine. Veel reede õhtul saatsin ma vastukirja, kus soovisin antud ettepaneku tegijatelt kirjalikku põhjendust, nagu nõudis Konguta valla põhimäärus. Seda mulle aga ei saadetud. Samuti sai kirjas meelde tuletatud, et volinikele peab koosolekust teavitama neli päeva ette ning aja määran kokkukutsujana mina. Valla põhimäärus näeb ette, et volikogu istung on valla kodulehel neli päeva ennem kutsena üleval. Laupäev ja pühapäev on kõigil puhkepäevad ja kuna ma lugesin pöördumist ka alles reede õhtul, oli nelja päeva nõue juba möödas. Laupäeval ma kirju ei lugenud ja lõuna ajal helistas mulle ka vallasekretär. Tema tundis muret oma puhkuse pärast. Nimelt pidi tal esmaspäevast puhkus hakkama. Igati loogiliselt saime järeldusele, et volikogu kolmapäeval ei toimu ja tema puhkus on jõus.
 
Uuesti lugesin kirju enda postkastist pühapäeval, kus oli tulnud ka voliniku Priit Värvi kiri, toetades volikogu kokkukutsumist. Ka sellel juhul olid juba tärminid kõik möödas ning puudus ka tema allkirjaga ettepanekuga nõustumine. Laekunud polnud ka kirjalikku põhjendust. Huvitaval kombel saatis üks koosolekut nõudev volinik Meelis Külaots meie volikogu maililisti valet informatsiooni täis kirja. Seal ta väitis olevat nõude taga viis volinikku, kuigi neid oli neli. Päevakorra punkte oli juba saanud kaks. Lisaks vallavalitsuse poolt väidetavalt esitatud üks eelnõu. Täiesti arusaamatu, kuidas lihtsalt üks volinik infoga manipuleeris. Vallavalitsus ei esitanud minule kui koosoleku ainukesele võimalikule kokkukutsujale ühtegi eelnõud. Samuti oli väär volikogu toimumise kokkukutsumise aeg ja koht. Antud kutse polnud õiguslik, seda enam, et see kirjutati emotsioonidega. Viimane lause sisaldas järgmist: „Kutsume Teid üles käituma lähtudes südametunnistusest ja tervest mõistusest."
 
Kiri volinikele oli täis eksitavat infot ja täielikult vastuolus seadustega. Volikogu saab siiski toimida ainult lähtudes seadustest, mitte millestki muust ning iga istung läheb vallale ka hulga raha maksma. Seega saab volikogu toimuda ainult põhjuste olemasolul, mitte lähtudes ainult südametunnistusest ja tervest mõistusest. See poleks volikogu istung vaid sellisel juhul mingi grupi inimeste vaba koosolek. Selliseid koosolekuid võibki pidada, kuid mitte eksitavalt volikogu istungi egiidi all.
 
Kahe kuu möödumisega kaheksandal juunil lõppes volikogu mandaat. Ühtegi kandidaati, nagu seda väitis Tartu Postimehes härra Kasetalu, volikogule ei esitatud. Samuti ei saa olla juttugi sellest, et vallas oleks olnud riid. Volikogu jagunes antud olukorras lihtsalt kaheks. Meie nägemus valla toimimisest oli vastupidine Hooliva Konguta nägemusega. Volinik Priit Värv ei toetanud kumbagi nägemust. Meie leidisime valla eelarve ja selle vahendid olevat kogu vallarahva omad ja seega nende kasutamisele preemiateks ja ametnike hüvedeks ei näinud me kohta. Meie oponendid arvasid teisiti ja arvavad seda senimaani. Nüüd on uuel volikogu koosseisul aega taas kord kaks kuud selgusele jõuda. Aeg läks käima 16 juuni 2011. Kainet ja selget meelt neile! 

Ilmus "Konguta Valla Teatajas" ja Delfi Eesti Elu rubriigis:  vaata siit!

Tänan kõiki valijaid, toetavaid sõpru ja tuttavaid!

Mul on kõige paremad tänusõnad kõigile 294 hääle andjale ja kõigile toetajatele. Tõsine tänu, et aitasite sellel raskel ent huvitaval teel mul käia. Elus taaskord väga oluline kogemus olemas. Antud tulemus on esmase kandideerimise tulemusena RK-se täitsa arvestatav. Kindlasti tuleb tööd ja Eesti eest seismist jätkata! Aitähh!!

Postimees.ee ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi "valimismasina" testitäitjate vastustega kattub 85% Märt Meesak, kes asub üle Eesti sellega II kohal

Postimees.ee ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi koostöös valminud Valimismasina statistika näitab, et kõige enam kattub keskmise testitäitja vastus Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva Mart Nuti omaga.

Valimismasina statistika kohaselt kattuvad Nuti ja keskmise «masinat» kasutanud lugeja seisukohad 86 protsenti. Kohe tema järel tuleb üksikkandidaat Märt Meesak 85 protsendiga, kolmas on samuti üksi riigikokku pürgiv Martin Helme 81-protsendise kattumisega.

Vaata: http://poliitika.postimees.ee/?id=396866

Minu kommentaar: Antud tulemus näitab, et Eesti valija on säilitanud kaine mõistuse ja kodumaad hooliva seisukoha. Minu II kohale tulemine on kindel märk, et üksikkandidaadid mõtlevad väga sarnaselt keskmise eestlasest valijaga. See annab veelgi kindlust valijale, et Jõgeva- ja Tartumaal valides minu, ei tule neil pettuda ja meie arvamus Eesti olevikus ja tulevikus on sarnased. Mis saaks olla veelgi parem garantii valijale kui oma mees Riigikogus.

Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul: Üksikkandidaatide hääli üle ei kanta ja need ei lähe erakondadele

Riigikogu valimistel kandideerivad üksikkandidaadid tegid täna avaliku pöördumise vabariigi valimiskomisjonile, Riigikogu erakondadele ja ajakirjandusele, et teavitada üksikkandidaatidele antud häälte saatusest. Eesti valimissüsteem, mis sätestab häälte ülekandumise erakonnanimekirjades on pannud paljud valijad arvama, et sama toimub ka üksikkandidaatide häältega. Kuula: http://www.err.ee/ext/rpop.aspx?i=3371267&mode=0 

(ERR Uudised 28.02.2011)
Allakirjutanud 22 üksikkandidaati sh ka mina Märt Meesak

Vabariigi Valimiskomisjoni vastus:

Vabariigi Valimiskomisjon kinnitab, et Riigikogu valimise seadus ei näe ette valimistulemuste kindlakstegemisel üksikkandidaatidele antud häälte ülekandmist erakondade nimekirjades kandideerijatele ega teistele üksikkandidaatidele. See, kuidas toimub mandaatide jaotamine erakonna nimekirja siseselt, ei puuduta üksikkandidaatide hääletamistulemuste kindlakstegemist. Olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.

Käesolevatel valimistel oleme valimistulemuste kindlakstegemise korra selgitamisele pööranud erilist tähelepanu. Lisaks selgitustele Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel ning meedias on valminud ka seda tutvustavad teleklipid („Valimiskool“) samuti on avatud ekoolituskeskkond eraldi õppematerjaliga valijatele.

Nende valimiste arvestatav uus jõud on Üksikkandidaadid

Kõikidel viimastel valimistel on kerkinud üles ootus uue jõu järele. Valijad täitsa siiralt on oodanud muutuste toojat ning ausat poliitikat ajavat poliitilist jõudu.

Aastal 2003 tuli Res Publica, kes pea võttis 1/4 valijate häältest.  Ausat valitsemist lubanud uus jõud seda isegi mingiks ajaks pakkus. Kindlasti on ResPublica tulek Eesti poliitika maastikut muutnud. Järgmiseks valimiseks, ehk 2007. aastaks olid end uue jõuna üles seadnud Eestimaa Rohelised. Ka nende lubadus uute suundade tulekust võitis 7% valijate hääli. Paljud samal ajal aga arvasid Reformierakonna edule panustades helget ja selget valitsemist. Üle mitme valimise suutis keegi Keskerakonda võita.

Täna on poliitiline maastik enne valimise erakordne. Uut poliitilist ühendust valmis ei meisterdatud ning kõik suuremad erakonnad tunnevad ennast valimistele minnes üsna kindlalt. Ühe erakonna eeldatav edu on kõik teised nii ära ehmatanud, et tundub korraks isegi juba teiste loobumise hõngu. Ka valimisteks võitu ennustatud erakond just väga ei pinguta. Valija aga ootab enamat.

Nendel valimistel on uus jõud täiesti teistsugune. Teistsugune oma olemuselt ja ka tahtest. Üksikandidaatide rohkus on märk vajadusest värskete mõtete järele tänases Eesti poliitikas. Üksikkandidaadid on seekord arvestatav jõud, kes valimistel olulise osa valijate hääli saavad ja need ka riigimehelikul Eesti riigi heaks realiseerivad.

Kes maksab, see tellib ka muusika?

Viimaste nädalate või isegi päevade jooksul on avalikkusele paisatud igasuguseid populaarsust hindavaid uuringuid. Osad isegi sama firma poolt, kuid täiesti erineva tulemusega. Segaseks on jäänud kas tulemus on selline nagu uuringu tellija soovis või jäetakse meelega rõhutamata ajaperiood, millal küsitlus toimus.

Kõige huvitavam tulemus on senimaani olnud ajalehes Postimees, kus pandi lausa paika riigikoguliikmed. Seletuskirjast selle kõrval ei ole kuskil kirjas aga olulist - kas küsitluses olid kõik kandidaadid juba nimeliselt, mis on nende kandidaatide toetusprotsendid ringkondade kaupa ja kui suur osa selles 500-700 valimiga vastajatest kuskilt piirkonnast oli. Nii väikeste valimitega tulemuste põhjal juba koosseisu kokku panna on ajakirjanduslikult ikka väga ebakompetentne tegevus. Kui jagada antud valim ringkondade kaupa, siis näiteks Lääne-Virumaale jääks sealt ehk paarikümne inimese arvamus. See ei ole ju pädev!

Teine oluline osa nendes küsitlustes on üksikkandidaatide esile toomine. Või siis pigem marginaliseerimine. Graafikud, mis illustreerivad antud tulemust on alati kenad, värvilised ja suhteliselt hästi üles ehitatud. See on ka kõik. Kui viimased küsitlused on kõik näidanud üksikkandidaatidele 8-9 toetusprotsenti ja Rahvaliidule ning Rohelistele 1-3 %, siis nemad on oma pisikeste tulpadega välja toodud, kolm korda suurema toetajaskonnaga üksikkandidaadid aga mitte. Kõikide küsitluste tulemusel on üksikkandidaadid samas suurusjärgus kui SDE või IRL. Kui see pole marginaliseerimine, mis siis veel?

Lisaks on seletuskirjades lahti kirjutatud ka mõlema olematu protsendiga erakonna ebaedu põhjus. Üksikkandidaatide kohta öeldakse ainult üht: neid toetas X% vastanutest, kuid nende võimalused valituks osutuda on minimaalsed. See on valijate arvamuste kujundamine läbi küsitluste.

Segaseks on valijale jäänud ka üksikkandidaadile antud hääle tulevik ja üldse valituks osutumine. Enamustes kirjutistes rõhutakse, et see on võimatu. Nõutud häälte piirarv on niivõrd suur, et selle ületamiseks peaks üllatuse tegema. Arusaamatuks jääb aga see, kas kogu valimistulemus ei peaks olema mingil määral üllatus? Ega ei taheta sellega juba öelda, et kõik on otsustatud ja paika pandud 20 päeva enne valimisi? Valijad siiski määravad tulemuse ja seda alles valimiste päeval.

Üksikkandidaadi tee on tehtud raskeks, tõsi see on. Antud valimissüsteem, mis meil praegu kehtib on vildakas. Seda oleks pidanud juba aastad tagasi ümber tegema, et isegi erakondade sees oleks õiglasem valituks osutumine, üksikkandidaadist rääkimata. Täna on meil ikka veel olukord, kus 3000 häälega kandidaat, kes kuulub erakonda, ei osutu valituks ja tema asemel võib sisse saada poole vähema toetusega erakonna lemmik, kes asus üleriigilises nimekirjas eespool.

Valimistel ongi võimalus anda hääl kahe eelistuse järgi. Esimene on kandidaat ja teine nimekiri. See kehtib ka üksikkandidaatide puhul sama moodi kui erakonnas, ainult tulemuses on vahe sees. Kui erakonnas annad hääle Maalile, saab sisse hoopis Viktor. Kui üksikkandidaadile annad hääle, ongi kõik. Ta kas saab sisse või ei saa. Tema eest keegi teine valituks ei osutu. Nimekirja puhul on aga oluline see, et üksikkandidaatide hääled üle Eesti on oluline märk, et tänased erakonnad pole olnud küllalt atraktiivsed valijatele, ehk neist pole kedagi valida. Nende häälte ühine sõnum saabki olla üks: erakondade tänane valijatega käitumine ei ole rahuldav.

Vahest polegi oluline, et üksikkandidaadile antud hääl ei viinud teda parlamenti. Ta ei läinud aga ka kaduma, ega ka kellegi teise upitamiseks Riigikokku, kes ise piisavalt hääli ei toonud. Seega pigem läheb valija hääl kaotsi, kui anda erakonnas hääl kandidaadile X, kes aitab sisse hoopis kandidaadi Y. Mis siis, et see valija kandidaati Y üldse ei poolda. Üksikkandidaadile antud hääl on ja jääb temale antuks.

Toetusi arvestades on võimalused üksikkandidaadil valituks osutuda täitsa olemas. Lähtuvalt ringkonnast on ühel üksikkandidaadil toetuseks vaja 8-15% antud ringkonnas antud häältest, mis küsitluste tulemusi vaadates ei ole võimatu. See on arvuliselt 4500-6000 häält. Kui erakondlik nimekiri suudab selle täis noppida siis suudab seda ka üksikkandidaat kelle üldine toetus üle Eesti on keskmiselt kümme protsenti. Suuruselt sama mis SDE-l ja IRL-il. Mõnes piirkonnas väiksem, mõnes aga suurem. Keskmiselt iga kaheksas valija peaks valima üksikkandidaadi, mis ei ole täna hetkel 4-5 tõsiselt võetava erakonna kõrval võimatu.

Ilmunud Delfis vaata siit!

Erakonnad alahindavad Jõgeva- ja Tartumaa valijaid

Jõgeva- ja Tartumaa valijaid on erakonnad juba mitmendat valimist järjest alahinnanud. Aastal 2003 saatsid ResPublica tegijad siia naljamehe Tarmo Leinatamme. Reformierakond leidis, et parim esindaja siinsele rahvale on Igor Gräzin ja Toomas Tein. Keskerakond testis meid Marika Tuusi, Mailis Repsi (toona Rand) ja Kalle Mihkelsiga. Isamaal ja toonastel Mõõdukatel läksid lahingusse omakandi mehed.

Nelja aasta pärast 2007 oli pilt veelgi huvitavam. Keskerakonnas Tuus jäi, kuid juurde tuli Peeter Võsa. Teised kaks läksid parimatele jahimaadele, eelmine tulemus ei rahuldanud neid. Reformierakonnast jäi Gräzin ning lisaks saadi ka ülehüpanud Tarmo Leinatamm. Rahvaliit saatis vana tandemi Reiljan- Õunapuu tööd tegema juba teist korda. IRL panustas Ene Ergmale ja sotsidel ka seekord pidi töö ära tegema nimekirja eesotsas omakandi mees.

Nüüd, tulevatsel valimistel on taas Jõgeva- ja Tartumaale saadetud kuulsaid ja kummalisi veelgi juurde. Keskerakonda on jäänud Tuus, kuid lisa on talle hoopis toonud sellised härrad nagu Arvo Sarapuu ja Riho Rõõmus. Täitsa huvitav oleks teada, mis nad tegid, et nad sellesse piirkonda saadeti. Reformierakond on Gräzinile lisanud hoopis Mati Raidma. Kui sinisilmseks antud piirkonna valijat küll peetakse. Keskerakond on järjepanu ühe muusiku Jõgeva- ja Tartumaalasi laulutama saatnud. Seekord siis Maltise. Sotsid on oma „Uus Algus“ loosungi ja vana rahvaliitlase Õunapuu nöopildiga reklaamil küll koomilised. Rahvaliit ise aga panustab kohalikele naistele.

Mitmed valimised järjest on Jõgeva- ja Tartumaa piirkonna valijaid nn suured erakonnad imelikeks pidanud. Millegipärast arvatakse, et nimi loeb. Teod aga kindlasti mitte. Võiks ju küsida kandideerijatelt. Näiteks Tuus ja Gräzin, kes on juba mitmendat korda järjest siin hääli noolimas. Mida oled hea saadik Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnale kasulikku nende aastate jooksul Riigokogus teinud? Mida oled üldse Eesti heaks need aastad meie häältega teinud? Miks sahmivad kandidaadid piirkonnas piirkonda, lootes heale õnnele, ehk osutun siin valituks. Miks valijad seda kõike soosivad, mida erakonnad neile ette söödavad?

Vaadates ringi internetis avaldatud uudistes tagasisidet üksikkandidaatide võimaluste kohta ja esinemist Valimisstuudios kumas läbi: seekord on võimalik!

Delfi Rahva hääle lehelt lugeja arvamus, kes oli pädevam üksikkandidaat: Nii mõnigi lugeja leidis eilse saate põhjal, et üksikkandidaati valida ongi ainuõige võimalus. "Need, kes väidavad, et valikuid üksikute hulgast ei ole, eksivad minu arvates. Ca kümmekonnal on selged seisukohad ning täidaksid riigikogus tooli palju paremini kui tumm parteisõdur. Helmed, Kunnas, Paddar, Kross ja nii mõnigi veel. Tänu sellele saatele leidsin mina vähemalt inimese kelle valin - igale erakonnale ei."

Delfi Rahva hääle ajakirjaniku arvamus, hääletada üksikkandidaadi poolt: „Igatahes üks on kindel - hirm nii-öelda tühjalt hääletamise ees tingib selle, et üksikkandidaadi poolt antud häälte arv võib jääda palju väiksemaks tema tegelikust populaarsusest.“

Janek Mäggi, kommunikatsioonibüroo juhataja: „Ka erakondade sees on Mäggi sõnul palju neid, kes ei suuda lennukalt mõtelda ja suudavad rääkida ainult nagu tublid koolijutsid erakondade programmist õpitud teksti.“

Tallinna Ülikooli politoloogiatudeng Henry Sinivee ennustab Delfi valimisblogis: „Sissejuhatuseks veel nii palju, et üle pika aja on üksikkandidaate sellisel arvul ning ka koosseis on märgatavalt tugevam kui eelnevatel aastatel.“ ......“ Igatahes seda mõtet, et ükski üksiküritaja kindlasti riigikokku ei pääse, ma ei jaga.“

Poliitikaanalüütik Andres Kaju ETV „Terevisioonis“: Kaju rõhutas, et üksikandidaatide osalust valimistel ei maksa naeruvääristada, nagu seda on teinud mitmed juhtivad ajakirjanikud. «Mulle tundub, et me unustame ära, et põhiseaduslik õigus ei ole mitte ainult saada valituks parlamenti, vaid põhiseaduslik õigus ja kõrge väärtus on ka see, et kandideeritakse. Inimene kandideerib ja tal avaneb võimalus tõsta esile mingeid seisukohti, mis muidu ühiskondlikku kandepinda ei leia,» selgitas ta.

Jätkuks ERR Valimisstuudiole

Ettearvatavalt meist enamus üle kahe-kolme lause sõna ei saanudki. Arvestades saate pikkust ja külaliste rohkust on see ehk isegi arusaadav. Esiteks jäi selgitamata meie istumise järjekord, mida saate tegijad üritasid üliagaralt paika panna. Meie seal omavahel mingit seost ei näinud.

Saatejuhtide küsimused esimeses ringis kõlasid kui tühi ajaraisk. Küsiti küsimusi, mis ei öelnud kandidaadi põhiseisukohtade kohta mitte midagi. Kas saatejuhid ei viitsinud meie seisukohtade ja programmidega tutvuda? Või oligi eesmärk rääkida teemast mööda? Minu seisukohad on juba pikalt üleval minu blogis martmeesak.blogspot.com. Minule esitatud küsimus oli juba teistele stuudiokülalistele esitatud küsimuste põhjal äraarvatav. Olgugi, et tuleb tunnistada üht - minule esitatud küsimus ja selle ülesehitus ei olnud nii provotseeriv ja halvustav nagu enamusele teistele. Püüdsin sellele vastata kiirelt ja korrektselt, et saada ka sõna järgmise ringiga ehk siis programmilises osas.

Seda hetke aga ei tulnudki. Mikrofon oli juba käes ja nii nagu kästud, käega sai ka vehitud. Võimalust oma seisukohti tutvustada aga ei tulnudki. Kahjuks sain kokku rääkida ca 45 sekundit. Hea valija Jõgeva- ja Tartumaalt nägi mind oma silmaga. Kahjuks jäi 45 sekundit lubatud paari minuti asemel väheseks, et enda nägemust ka valijatele tutvustada.

Kindlasti oleksin soovinud sõna sekka öelda maksude osas. Nimelt jäi kogu selle triangli juures maksudest rääkides ära oluline osa. Kui me soovime tõesti riigi poolt kergendada raskemas seisus ja väiksema palgaga inimeste elu, tuleb tulumaksuvaba miinimumi kõvasti suurendada ja seda veelgi enam siduda laste arvuga peres. Lapsed on meie tulevik. Kahjuks ei saanud antud teemal ka mitte väikest repliiki öelda, sest saate aur läks pigem mitte-olulistele teemadele.

Minu jaoks on väga oluline eestlase elujärg ja hakkama saamine oma kodumaal tänasel päeval.

Tasuta kõrgharidus ei ole imerohi tööpuuduse ega väljarände ennetamiseks.

Tänastes haridusteemalistes debattides ja aruteludes on jäänud kõlama üks ja ainus suur mõte- kõrgharidus ja kas tasuta või mitte. Antud teema on niivõrd jõuliselt positsiooni võtnud, et kõik muud hariduse valdkonda kuuluvad teemad on selle varju jäänud. Jääb mulje nagu haridus ongi ainult kõrgharidus ja selle tasuta jagamine on imerohi kogu meie ühiskonna muredele.

Tänasel kõrghariduses valitseval korral pole suurt häda midagi. Me oleme maailmas antud valdkonnas headel kohtadel ja areng on olnud väga positiivne. Kindlasti ei saa olla Eestis juttu kõrghariduse vähesest kättesaadavusest ja võimalustest. Kõrgharidus peakski olema ja jääma väärtuseks, mis ei ole iseenesest mõistetav nagu põhiharidus. Kui me jagame seda kõigile ja kuhjaga tasuta, kaotab see oma väärtuse.

Kahjuks pole me täna antud süsteemi elanikkonna hüvanguks osanud tööle panna. Meie õpilased nopivad võistlustelt kõrgeid kohti, kuid tööpuudus on meil ikkagi Euroopa Liidu kõrgemate killast. Suurem osa noori valib koolitee jätkamiseks põhikoolist edasi keskkooli astme ja siis ülikooli. Ühesõnaga koolitame me tänasel päeval koolides 15 aastaga palju töötuid. Töötukassa andmetel on kõrgeim tööpuudus just noorte 15 - 24- aastaste ja kõrgharidusega inimeste seas.

See on selge märk, et kõik meie hariduse valdkonnas pole korras. Ehk ajame me taga kõrghariduse ülistamisel kellegi heakskiitu, aga mitte enda elanike heaolu ja toimetulekut. Oleme süstinud ühiskonnas noortele ainsa tõe – edukas saad olla ainult kõrgelt haritult. Selgitamata, mis see edukus peale selle hariduse omandamist siis on, kui sellega tööd kodumaal ei leia.

Edukaks olemine ei tähenda ju alati miljoneid rahakotis. Edukaks olemine võiks tähendada enda valdkonnas suurt teadmiste ja oskuste pagasi omamist, mille toel on võimalik endale ja oma perele elatist teenida. Teadmised ja oskused aga ei tule ainult kõrgkoolist. Neid saab hankida muul viisil, väiksema ajakulu ja ressursiga. Tänane ühiskond ala-väärtustab kutseharidust. Kutseharidust kui valikut just peale põhikooli.

Eestis on kutsehariduse valdkond vaikselt tasa ja targu paremuse poole liikunud. Seda just õpperuumide ja tingimuste suhtes. Paljud kutsekoolid on renoveeritud ja erialaste õppevahendite park on kaasajastatud. Peale põhikooli pakutavaid õppekohti on aga viimase kümne aastaga tehnikumide kaasajastamise käigus oluliselt vähendatud. Nii ei jää tänapäeva noorel muud üle, kui minna keskkooli. Kutsekoolide valik on kesine, erialadest rääkimata.

Me oleme reaalse tööpuuduse vähendaja rolli kutsekoolides kui abivahendites alahinnanud. Kui täna riik tihedas koostöös ettevõtjatega pakuks reaalseid kutseõppebaasil ja peale põhikooli nelja aastaga kätte saadavaid erialaseid teadmisi, oleks töötuse pilt hoopis teine. Samuti oleks riigil odavam saada spetsialist, kes siseneb tööturule teadmiste ja oskustega juba 11 aastaga. Antud noore koolitusele kulub neli aastat vähem raha ja noor leiab ka omandatud kutsega tööd, sest see on tagatud koostööd tegevas ettevõttes. Praegu on aga keskkooli lõpetav noor kohe automaatselt ka töötu, sest mingit erialast teadmist tal pole.

Kui me tahame, et Eesti ühiskond oleks rikas ja võimekas, peame pakkuma oma inimestele ka reaalseid teadmisi ja oskusi tööturule sisenemisel. Ühiskond vajab toimimiseks lukkseppasid, keevitajaid, kondiitreid ja ka pankureid. Kõike seda ei õpita kõrgkoolis ja kõik ei saa olla pankurid. Meie riik on väike, mis ongi meie eelis. Me suudame enda elus püsimiseks kõik vajalikud spetsialistid ise koolitada. Me ei tohi lasta kujuneda ühiskonnas edasi olukorda, kus kõik on kõrgelt haritud, kuid töötud.

Kui noor omandab kutsehariduse, millega ta leiab Eestis tasuvat tööd, ei kipu ta ka välismaale. Ühiskonnas tuleb luua kutseharidust toetav arvamus, kus elus ei ole vaja edukaks olemiseks kõrgharidust, vaid häid erialaseid teadmisi ning oskusi. Me ei aja taga teiste heakskiitu, vaid püüame parema tuleviku saavutada meie väiksusest tuleva paindlikkuse ja erilisusega. See ehk ongi meie ühiskonna ja edukuse võti. 

Ilmunud Delfis 08.02.2011 vaata siit!

Eestlasele kombeks, auto peab olema naabrist parem on täiesti päevakorras.

Päevakorda on tõusnud tegelikult põhjenduseta tähelepanuta jäänud teema: automaks ja kütuseaktsiis. Tänased valitsuserakonnad on mitme juhtivpoliitiku poolt välja öelduna rääkinud autoomanike kaitsest,  kiusamisest ja kõigest muust selle sarnast. Seda siis CO2 baasil oleva võimaliku uue maksu vastu. Eesti Päevaleht kirjutas sellest pikalt oma esilehel mõned päevad tagasi. Heaks eeskujuks toodi Soome, kus asi olevat andnud märgatavaid tulemusi, mida sellega sooviti. Ehk siis muutus väiksema CO2 kuluga - väiksema võimsuse ja kütuse kuluga autode eelistus suuremaks.

Täna on Eestis olukord, kus meie tänavapilti kaunistavad aina suuremad ja suurema  mootoriga masinad. Eestlasele kombeks, auto peab olema naabrist parem on täiesti päevakorras. Võtku kütust või sama palju kui aastaid tagasi poole väiksema võimsusega auto, aga minekut peab sellel asjal olema. Keskkonnast ei hooli keegi ja sellise masina olemasolul linnas ei tule mõtte raasugi kasutada ühistransporti- see läbib kõik ja tõmbab teisedki välja, kellel nii võimast pole. Näe kui rumalad, ostsid väikse auto.
Imelik on väide, et pered kellel on liikmeid enam kui kaks ja maal elavatel inimestel polegi muid valikuid teede olukorra tõttu, ainult võimas masin. Tegelikult on asi siiski nii peaministri kui majandusministri poolt aetud populistlikuks. Kui muude näitajate põhjal kõlbab meid Põhjamaade ja eriti Soomega võrrelda, siis sellel teemal kohe kindlasti mitte. Toon aga ühe aspekti teemale juurde.

Vaatame siiski endale eestlastena ausalt peeglisse, see on meil täna probleem. Meie autod on keskmisest võimsamad ja naabrist parim on ikka veel millegipärast oluline. Kui me tahame maainimesi aidata, kuna tõesti maapiirkonnas ühistransport ei ole täna veel rahuldav, ehk hoopis alandame kütuseaktsiisi ja kehtestame selle CO2 põhise maksu alates mingist näidust üle. Seda nii, et tavalise keskmise ja alla selle võimsusega auto omanik ei pea seda maksma. Maks kehtiks ainult registris olevate sõiduautode kohta. Kes jõuab selle võimsama ja kütusekulukama masina endale soetada, jõuab seda mõeldud lisamaksu ka maksta. Nii kergendame me perede ja maal elavate inimeste kulu maalt linna saamisel, ökonoomse auto omamisel. Üldjuhul ei kaota palju ka nn maasturiomanik, kuna ka tema võidab kütuseaktsiisi vähenamisest, tema kütusele kuluv summa väheneb.

Kütuseaktsiisi alandamisest või siis selle tõstmiste külmutamisest võidab aga kogu ühiskond ja Eesti majanduskeskkond. Väga suurelt mõjutab kütuse hind kõikide kaupade hindu. Seega eeldatavalt hoiame me ära hinnatõusu või parimal juhul saavutame kaupade odavnemise. Maal elavate inimeste kulud transpordile vähenevad, ehk maal elamine muutub odavamaks. Kui ettevõtete toote omahind tänu sellele väheneb, loob see võimalusi hoopis palgakasvuks. Kuna omahind langeb võib ettevõtetel jääda vabasid vahendeid, mida võidakse kasutada palgakasvuks või uuteks investeeringuteks. Kasvab eestlaste ostujõud. Samuti ei ole põhjust ega alust arvata, et sellest tingitult hakatakse rohkem sõitma. Ei ole vist väga reaalne, et ennem töölt Tartu linnast Elvasse koju sõitev inimene läheks odavama kütuse tõttu Elvasse Jõgeva kaudu. Seega ei ole alust arvata olulist kütusetarbimise kasvu.

See on teema mida peaks arutama ja kaaluma, mitte selle kohe kõigi autoomanike kiusamise või karistamise maksuks nimetama. Samuti on kütuseaktsiisi  tõus täna väga oluline indikaator olnud hindade tõusule ja eestlase ostujõu vähenemisele.

Üksikkandidaatidel on võimalus!

Palju on nüüd meedias räägitud, et 6. märtsi valimistel on üksikkandidaatidel väga väiksed võimalused valituks osutuda. Vastavalt ringkonnale on vaja 4500-7000 häält. Ühtegi sellist populaarset kandidaati polevat näha.

Mina nii ei arva. Kui võtame näiteks Jõgeva- ja Tartumaa siis siin on antud tulemust korjanud erakondlikult mõni üksik. Seda aga just tänu erakonnas olekule. Eesti poliitikas on ikka nii, et erakonnal on toetajad ja vastased. Nagu me teame, et valid Reformi, saad Keskerakonna või muud sellised omaaja loosungid. Seetõttu nii mõnigi ei andnud mingi hinna eest häält mõnele erakonnale, kuigi sealne kandidaat oli valijale sobilik.

Üksikkandidaat esindab enda seisukohti, tal ei ole vastandumist mitte kellegi muu, kui kõigi erakondadega. Siin tekibki hoopis teistsugune olukord. Nagu ka mina, kuulub nii mõnigi tänane üksikkandidaat mõnda erakonda. Mina näiteks IRL-i ja seda ainsal põhjusel, et mulle sobib kõige enam nende maailmavaade. Ma ei räägi isikutest, vaid maailmavaatest. Niikaua, kui valijatele ei paku erakonnad diskussiooni oma tegevuskavade üle, vaid loosungeid ja suuri nägudest tehtud pilte, on erakonnad kõik ühesugused.

Pole vahet mis erakonnaga on tegu, otsused toimuvad ikka tagatubades ja nagu ka Anvar Samost on öelnud, erakonna sisest arutelu ei toimu. See on tõsi mis tõsi. On kaks arvamust, otsustajate oma ja vale arvamus. Enim kardetakse neid, kellel on oma arvamus ja nad julgevad seda ka välja öelda. See on märk, et antud iskust ei saa erakonna lojaalset kaasa noogutajat. Kas sellist poliitkat me tahamegi? Arvamusvabadus on meil siiski lubatud minu teada kõikjal, vähemalt nii räägitakse.

Üksikkandidaadil on väga reaalne saada vajalik häälte kogus, kui valijad seda soovivad. Esmalt ei tohi valija minna hääletama mõttega, et annan hääle sellele kandidaadile kes kindlalt sisse saab. Näiteks mõne erakonna esinumbrile. Muidu õiglane soov, et hääl ikka loeks. Samas aga tegevus, mis saadab otsustajaks ikka ja jälle selle vana kaadriväe. Kust tulevad siis uued suunad, noorte kaasamine, laiem arvamuste ring?

Teiseks ei tohiks valija minna valima mõttega, et üksikkandidaat nagunii sisse ei saa, mis ma talle ikka oma häält raiskan. Huvitaval kombel nagu ette otsustatud surnud ring. Kui nii mõtleb iga kaheksas valija ja jätab hääle üksikkandidaadile andmata, ei saagi ta vajaliku hulga hääli. Kui aga iga nii mõtleja siiski sellega oma meelsust näitab ja oma hääle üksikkandidaadile annab, on vajalik hulk hääli koos. Mõelge vaid, ainult pea iga kaheksas hääl on vajalik, et üksikkandidaat valituks osutuks. Uurides oma tutvusringkonnas, kui paljud oleks valmis tegelikult üksikkandidaadile hääle andma, usun et saate suuremagi numbri. Ei tundugi nii utoopiline enam!?

Oletame, et keskmises ringkonnas on jagada 8 mandaati. Arvestatavaid erakondi on meil täna 4-5. Seega lihtsa matemaatika abil on täitsa reaalne vajalik mandaat täis korjata. Kui isegi mõni erakond on populaarsem, kui ühe mandaadi jagu, peaks see vajalik üks mandaat täitsa reaalselt siiski saavutatav olema. Kokkuvõttes näitaks üksikkandidaatide hea tulemus erakondadele, et valijad ei ole rumalad ja ootavad suuremat avalikku debatti meie tuleviku üle. Enam ei lepita mõne loosungi ja mõne töödeldud näolapiga linnatänavatel.

Nendel valimistel on reaalne võimalus üksikkandidaatidel midagi saavutada. Üle riigi kuni 5 vajalike häälte kogujat oleks Eesti tulevikuks hea ja reaalne saavutus. Ärme lase seda unikaalset võimalust käest!