Maksudega ei mängita, aga meie tulevikuga?!

Eesti on jõudnud olukorda, kus kõik mis juba on, tundub püha ja puutumatu. Üritame vaadata ühele poole ja teisele poole naabrite juurde või ka kaugemale, et näiteid tuua. Samas ei julge me olla ise otsustajad ja uute suundade rajajad. Just see ongi Eesti suurim häda ja paigalseisaku põhjus.

Üheksakümnendate alguses oli meis julgust ja tahet proovida midagi uut. Rakendada maailmale ehk võõraid lahendusi ning kombineerida erinevaid süsteeme riigi ülesehitusel ja see tõi ka edu. Tänaseks me vaatame kuidas teised teevad ja tahame kõike kopeerida. Oleme kaotanud oma innovaatilisuse. Lisaks puudub meil selge siht ja tahe midagi suurt eesmärgiks seada, et selle poole liikuma asuda. Kardame läbikukkumist ja kriitikat. Mitte aga enda rahva, vaid Lääne ning eelkõige Euroopa Liidu sõprade oma. Me elame ja otsustame teistele rahvastele, mitte omadele.

Pakun kaks selget eesmärki, mida võiks hakata püüdma. Esimeseks suureks eesmärgiks peab olema positiivne iive ja rahvastiku väljarände peatamine. See on suur väljakutse, tänases multikultuurses ja võimaluste rohkes maailmas. Aga seda väärtuslikum see eesmärk sellest tulenevalt ka on. Hoiame oma parimaid poegi ja tütreid kodumaal, pakume neile vajalikud võimalused ka siin, mida nad kaugele maale otsima lähevad. Need on hoolivus ja üksteise mõistmine ning seda mitte ainult inimeselt inimesele vaid ka riigilt inimesele. Just sellest viimasest jääb meil aina enam puudu.

Empaatiavõime on valitsejatel kadunud ja ning aina rohkem korrutatakse oma tõde, rõhutades et valitsejal on alati õigus ning lihtrahval pole sõnaõigust muul ajal, kui valimistel. Mitte ei kujune vaid on juba välja kujunenud, et meie kõigi kodumaal on kindlad peremehed valitud ning nende valitsemine ongi lõputu ja piiranguteta. Otsused ei pea sündima ühiskonnaga koos, vaid kitsas siseringis. Lihtne kodanik peab riigi heaks andma kõik ja nägema palju vaeva, kuna oma riik ongi kallis üleval pidada. Valitseja aga on teinud juba niigi palju, et on nõus olnud raskel ajal valitsema. Kritiseerimine oleks peremeestele liiga tegemine ja nende suure panuse mutta tampimine. Sellise suhtumisega meie ühine riik kaugele ei jõua. Võim võõrandub iga päevaga rahvast, kusjuures varsti pole nii enam võimuritel rahvast vajagi- nad ju ei tunnusta peremeeste rasket vaeva rahvast teenida.

Perekond, lapsed ning vanemate hakkama saamine ja tunnustamine ühiskonnas tuleb seada prioriteediks. Alati ei piisa lastetoetuste väikesest tõusust. Ehk on vaja midagi suuremat ühiskonnas kokku leppida. Ka siin tuleb mängu hoolivus ja empaaniavõime ühiskonnas. Olgu seda siis tööandja, naabri, kaaskondlase tänaval või bussis suhtumisega lapsega peredesse meie ümber. Me ei tohiks unustada hetkeksi, et lapsed on meie tulevik. Aga tulevik on meil kõigil ühine ja ühiskonnas elades teineteisest sõltuv.

Tulevikule suunatud ühiskond mõtleks oma iga kulutatud ressursi hoolikalt läbi. Seda just hariduse valdkonnas. Haridus on vajalik, kuid meie väheste võimaluste raames tuleb kehtsetada meie ühise raha eest hariduse omandamisel ka kohustus seda õpitut ühisesse kogukonda mingi aeg tagasi panustada. Selleks tuleks õpingute lõpus siduda lõpetanu kodumaaga ajaks, kus panustatud vahendid õpingutele on tagasi antud meie enda ühiskonda teenides. Täna oleme olukorras kus ühist ressurssi kasutatakse küll enda koolitamiseks, kuid ühiskonnale ei pakuta selle eest midagi. Jagatakse ainult kaugelt teisest riigist kriitikat võimaluste puudumise üle kodumaal. Kritiseeritakse neid, kelle vahendite ja panusega ennast koolitati.

Teine suurem eesmärk peab olema ühtlane regionaalne areng meie väikesel kodumaal. Väärikalt ja võrdsete võimalustega peab saama elada nii Võmmorskis, Vilsandil kui ka Tallinnas. Selleks tuleb teha hulga vajalikke ning tänast stagneerunud olukorda muutvaid otsuseid. Alustades haldusreformiga, kus lisaks piiridele vaadatakse ümber omavalitsuste õigused ning kohustused. Muudetakse vajaduspõhiseks seadusandlus ning korradatakse ümber maavalitsuste ja omavalitsuste liitude roll. Antud struktuurüksused tuleb panna tööle reaalsete eesmärkide ja ülesannetega, mitte hoida neid iganenud vanade traditsioonide juures. Eriti puudutab see kohalike omavalitsusi, kus täna nagu kohustused ja õigused on aga vahendeid ja otsustuspädevust pole. Meie ühine ressurss ei kulu enam ammu vajaduspõhiselt, vaid upub bürokraatiamasinasse ja selle toimimisse ära.

Maksundus on üks riigi ise toimimise alustalasid. Aeg on see ümber vaadata ning usaldust kohalikule tasandile tagasi anda. Selleks saab teha mitu maksunduse ümberkorraldust. Esmalt tuleks anda mingi osa tulumaksu kehtestamise õigus uuel mõistel põhinevatele kohalikele omavalitsustele. Neil on siis lisaks vastutusele kohalike ees ka võimalus reaalselt vastustuse kandmiseks rahalisi otsuseid vastu võtta. Tänane seis on täiesti jabur, kus kõik on valitsuskabinetis otsustatud, kuid otsuste vastutust peavad kandma kohalikud volikogud. Lisaks annaks kohaliku tulubaasi kehtestamine ja ümberkorraldus võimaluse kaotada ära tänased nn keskvalitsuse katuserahad.

Teine maksunduse muudatus peaks olema regionaalne tasakaalustatus ja ettevõtluse regionaalne soodustamine. Selleks tuleb Tallinn ja sealne ümbrus lahku lüüa ühtlasest maksubaasist ülejäänud Eestiga. Esmalt rakendada Tallinna ja selle lähiümbruse ettevõtetele kõrgem tulumaksumäär kui seda on ülejäänud Eestis. Teiseks kehtsestada Tallinna ja selle lähiümbruse ettevõtetele mõne protsendiline ettevõtluse tulumaks.

Kolmas maksudega seotud muudatus võiks olla sotsiaalmaksu puudutav. Ehk oleks meil aeg selline maksubaas kaotada kohustuslike maksude nimekirjast ja see ümber formeerida vabatahtlikuks. Kohustuslikuks osaks võiks jääda kuni viis protsenti sotsiaalmaksu tänasest üle kolmekümnest protsendist , mis läheks kiirabi ja erakorralise meditsiini rahastamiseks. Ülejäänud osa oleks iga maksumaksja vaba valik. Kas makstakse kohustuslikult sotsiaalmaksu Haigekassale edasi või minnakse otse üle enda poolsele tervisekindlustuse rahastamisele. See annaks võimaluse igal ühel otsustada enda tervisekindlustuse planeerimine sobilikul viisil.

Samuti peaks hakkama töötajate töölepingutes kajastama praegust sotsiaalmaksu, kui ühte palga osa mida ettevõte reaalselt iga töötaja palkamisel kannab. Täna on olukord selline, kus enamus töötajaid ei teagi seda kulu, mida tööandja tegelikult ühe töötaja pidamiseks kandma peab. Nii annaks see ka reaalsemalt õiglasema pildi töötasudest ning võrdlustest meie naabritega. Hetkel on töötasudest kajastamata väga suur osa, mida töötajad oma töötasuna ei arvesta kuid ettevõtjad tööjõu palkamisel reaalselt lisaks tasuma peavad.

Julgemaid otsuseid ning rohkem empaaniat on vaja. Me ei vaja valitsema peremehe mentaliteediga valitsejaid vaid kogukonda arvestavat ning tulevikule suunatud otsuseid teha julgevaid aatemehi. Austust ja tunnustust tuleks oma tegudele püüda oma rahvalt, mitte kaugelt teistelt organisatsioonidelt ja statistika tabelitest. Olgu need siis Euroopas või Ameerikas. Statistika paranemine ei korralda meie kõigi ühist riiki paremaks, vaid külast külasse sõites avanev kenam pilt. Kus maad pole söötis ja majad lagunemas vaid kus teeäärtes on värvilised uued postkastid, koolide ümber ja asulates on rohkem lapsi ning vanematel jõukust osta lastele toitu selliselt, et ükski laps ei peaks tühja kõhuga õhtul magama minema.

Tädi Maali kaubabuss on tähtsam kartellierakonna kandidaatide arvust!

Kohalike volikogude valimised on sügisel ees, kuid kas tulemused annavad tänastele võimul olijatele selge signaali, muutusi on vaja, pole väga kindel. Näiliselt on ehk volikogudesse kandideerimas erinevad erakonnad ja nende nimekirjad, kuid valitsemise ja võimu mentaliteet sellega ei muutu.

Valija võib isegi valmiskasti juures leida nelja või viie erakonna nimekirjad, kuid erinevust nimekirjade vahel tegelikult suurt ei ole. Tänased kartellierakonnad kes kuuluvad ka riigi esindusorganisse on täpselt ühte nägu ja tegu. Teemad millest räägitakse on valikulised ning kuigi valimised on juba mõne kuu pärast, on teemad ikkagi marginaalsed ja puudutavad enim kas riigielu korraldust või võimujagamise korraldusi. Parteikontorid loevad kokku nimekirjade arve ning lubavad üksteise võidu valimistel välja panna rekord hulgal kandidaate.

Kogu praegune aur kulub mitte kvaliteedi vaid kvantiteedi taga ajamisele ning kohalikud aktiivsemad liikmed on jäänud selle tõttu tahaplaanile. Tihti ei taha kartellierakonnad näha omi liikmeid ka valimisliitude nimistutes, kuna see ei pidavat korralikule erakondlasele ustav käitumine olema. Ustavust mõõdetakse parteile sõnakuulekuse mitte kohaliku elu ja kogukonna heaks tegutsemise järgi. Ka ametikohti jagatakse hiljem partei lojaalsuse, mitte pädevuse järgi. Kõik on tegelikult juba peakontoril ette määratud. Erakonna tavaliige on ainult mutrike, mida võimurid kartellierakondades oma äranägemise järgi liigutavad.

Kahjuks on kogu suure erakondade vahelise mängu suurimaks kannatajaks kohalik kogukond, kohalik elanik ja kohalik piirkond. Tegelikult seda juba aastaid. Erakonnad mängivad omi suuri mänge ja vastandumisi, kuigi nad on tänaseks juba kõik ühte nägu muutunud. Valijatele räägitakse teemadel, mis sobib kõigile osalistele, ehk omavahel on juba ammu paika pandud valitud teemad mida ei lahata. Kannatavad aga erakondade kohapealsed aktiivsed liikmed, kes tõesti kohapeal midagi erakonnast olenemata ära soovivad teha ning kannatajaks on ka tavakodanik.

Valla ja linnavalitsused on üle-politiseeritud juba ka kahe tuhande elanikuga omavalitsustes ning volikogu liikmed ei aja enam mitte kohaliku eluga seotud asju kohapealsest nägemusest vaid partei poliitika poolt suunatud rööbastes. Kogu asjaajamine on pööratud segamini nagu pudru ja kapsad ning naabrimehed ei räägi omavahel enam selle tõttu, kuna mõlema meelest kuulub teine valesse kartellierakonda. Nad vaesekesed ei saa aga aru, et põhimõtteliselt nad kuuluvad kõik ühte kartellierakondade kontorite loodud patta, mida neist olenemata juba ammu keedetakse ja segatakse.

Kogu aur kipub aina enam minema erakonna poliitika õigustamisesse, kui avalikusega dialoogi pidamisele. Teisiti arvajad tembeldatakse kohe vingujateks ning nende isikud tallatakse porisse. Ikka selleks, et mitte pidada avalikku arutelu ja ennem kuula, siis vasta, omavahelisele rääkimisele, vaid süüdlaste otsimisele. Kohalikust kümne pealisest volikogust on saanud tänaseks partei bosside kelgunöörid. Meeldida tahetakse oma tegudega mitte kohalikule kogukonnale vaid partei ladvikule. Seal on tänutäheks truuduse eest loota paremat ametikohta ja õlale patsutust. Kohalik kogukond saab ju sõna sekka alles iga nelja aasta tagant. Erakondades läheb aga ametkohti või tunnustusi jagamiseks igal aastal kui mitte tihemini.

Sellest tulenevalt on sügiseste valimiste võtmes võimalik nii kohalikel erakondlastel endal kui ka aktiivsel kohalikul kes sooviks oma kodukoha arengusse panustada kaks varianti. Kas minna kogu erakondade poolt määratud kartuselliga taaskord kaasa ja seista parteiladviku tulemuste eest või ajada selg sirgu ning olla kohaliku kogukonna huvide eest väljas. Viimast saab teha siiski ilma erakondadeta ja valimisliitudes. Kohalikud valimised võiksidki olla rohkem valimisliitude kesksed ning erakonna poliitika antud teemal üldse väheselt esindatud.

Kindlasti ei välista valimisliit seda, et naabrimehed volikogus ühiselt asjadest aru saaksid ja teineteist teretaksid, kuid looks kõvasti paremad tingimused kohalike teemadega tegelemiseks. Kindlasti on vahe ka valimisliidul ja valimisliidul, kuid kui see on loodud kohalikul tasandil, siis sellel puudub erakonna poolne surve. Erakond pole iseenesest tont, kuid tänased kartellierakonnad ei vääri enam usaldust. Nende nägu ja käitumismuster on sarnane ning oma tegemistes on esiplaanil ladviku heaolu ning hüved ehk võimuiha.

Kogu tegevus käib parema võimupositsiooni ja sellega kaasnevate hüvede püüdmise, mitte elukorralduse paremaks muutmiseks tavainimesele. Hästi tuleb see välja kartellierakondade viimaste meediasse jõudnud sündmustega omavahelistes heitlustes ka parteide sees ning lisatooni annab peasekretäride sõnavõtud nimekirjade ja kandidaatide või liikmete rohkusest. Mis on sellega pistmist tädi Maalil kuskil metsa vahel kes muretseb teede korrashoiu ja kaubabussi jätkumise pärast. Või täiesti tavalisel Toomasel ning Mannil, kes muretsevad kas lasteaia kohti nende võsukesele jagub.

Vaba Isamaaline Kodanik on nendel valimistel tugevalt valimisliitude seljataga. Kindlasti on kõik kohalikud aktiivsed ja kodukoha tegemistest huvitatud kandidaadid oodatud kandideerima ja kohaliku elu üle julgemalt sõna võtma. Vaba Isamaaline Kodanik on avatud kõigile huvilistele, kes jagavad meiega ühiseid väärtusi ja soovivad panustada just oma kodukoha arengusse ja tegemistesse. Et kaubabussid käiksid, teed oleks sõidetavad aastaringselt ning kõigile soovijatele jätkuks lasteaia koht, olenemata milline kartellierakond võimul on või teiste suunal süüdlast näitab.

Kuna nimekirju on üle Eesti tulemas meie toetusel ja hüval nõul omajagu, siis kindlasti ei ole veel hilja ka nendes kohtades algust nimekirjade moodustamiseks teha, kus selleni veel senimaani jõutud pole. Igat algatust, mis viiks kohalikul tasandil elu edasi ja tooks tegemistesse värskeid mõtteid, tuleb tervitada. Selleks tasub julgelt ka meiega ühendust võtta ning mitte unustada head ütlust: igast väikesest asjast võib saada suur asi.

Sellel sügisel tasuks teha suure asjana kartellierakondadele üheselt selgeks, et kohalikus elus pole neil enam asja kannuseid koguda parteile, vaid põhiteemadeks on kohalik kogukond ja sealne heaolu. Seda aga ilma kartellierakonna poliitika vaid valimisliitudes tegutsevate sädeinimeste toel.

Elagu vabad valimisliidud!

Võimuvõitluse tuhinas on erakonnad eemaldunud reaalsest maailmast

Valimised ei ole enam mägede taga ning uudistest kuuleb aina enam poliitikute lubadusi ja tegemisi. Kusagil peetakse poliitkaklust piirkonna esimehe koha või linnapeakandidaadi pärast, kuskil sõdib omade ringist välja heidetu mingite õiguste eest, kuskil tasutakse honorariga laene ning keegi räägib ennast juba pealinna koalitsiooni kaalukeele jõuks. 

 

Veelgi enam, mõni räägib üldse iga kord, kui meediaga suhtleb, ainult populistlikku juttu kaugetest teemadest, et ometi toetusprotsent valimisteni püsiks.

Eelnev on kõik erakonnapoliitika tavapärane elu. Käib võitlus oma koha pärast päikese all. Seda teemade ümber, mis pigem kinnistavad või loovad võimalused enda võimul olekuks ning tulekuks. Tänased Eesti erakonnad ja nende liikmed, eesotsas esimeestega, räägivad suuremal heameelel teemadel, mis ei kanna sisu – sellist sisu, mis räägiks valija elu korraldusest ning parendamisest, mitte valitsejate endi elust.

Kohalikul tasandil on olukord tihti veelgi hullem. Valdade ja linnade volikogud valitakse juba mõne kuu pärast, kuid debatid on sisuliselt tühjad. Seda eriti erakonnapoliitikat ajavates omavalitsustes. Nii juhtubki, et mõne linna või valla palgaline ametnik kirjutab arvamuskirjutises sallimisest ja positiivsusest, kuigi ise seda ei järgi.

Opositisoonile pannakse pahatihti ette ainult vinguvat hoiakut ja mitte ühegi lahenduse olemasolu, olgugi et võim ise oma ninaesisest kaugemale ei näe ning pikalt võimul olnuna ei osata ka terves konkurentsis positiivset näha. Kõik ei saagi ühesuguselt mõelda ning erinevate vaadete olemasolu on see jõud, mis peaks arengus edasi viima. Stagnatsioon ei ole areng.

Erinevust tuleb poliitiliselt sallida ja austada. Segamini ei tohi ajada poliitikat ja isikut. Tänases võimupoliitikas kiputakse kriitikale vastama isikute halvustamisega, mitte tõstatatud teemade sisule vastamisega. Valla- või linnavõim nii valitsuse kui volikogu tasandil on avalik ning nende tegemised kõigile analüüsimiseks või arvustusteks demokraatlikus ühiskonnas lubatud ning täiesti normaalne osa valitsemisest. See kipub meie valitsejatel ära ununema, sest sisuga ei osata debateerida. Lihtsam on vastane maha joosta tema isikuga seotud teemade mustamise teel.

Rünnakud isikute vastu, kes arvavad teistmoodi või julgevad valitsejate otsustes kahelda, ei saa olla normaalne poliitika osa, vaid vastama peaks lugupidavalt ning isiklikku laadi solvanguteta. Kui võimul ei oska tolerantne olla ning pigem lahendusi leida kui oma tegemisi õigustada, siis võiks mõneks ajaks ennast taandada ja raskest koormast jalga puhata.

Tänane kartellistunud erakonnapoliitika on jõudnud sinnamaale, kus valikut erakondadest ei oska teha juba pea pooled valijatest. Olukord on tegelikult päris nukker. Seda ei näe ega taha aga tunnistada erakonnad ise. Süüdlasteks on nende meelest keegi kolmas või hoopis üks nende seast. Enda silmas palki aga ei nähta. Arvamusuuringud aina vorbivad tegelikkusest valet pilti. Seda kahjuks just erakondadele endile.

Kontorid jälgivad suure tuhinaga populaarsusnäitajaid, kuigi need ei ole päris reaalsed ning loovad vildaka pildi olukorrast, kus ühe toetus tõuseb ja teise oma langeb, kuigi tegelikult kogu erakondade toetus kokku on langustrendis. Ei ole enam väga pädev rääkida tänaste erakondade põhjal mustast või valgest jõust, aatelisest või mitte aatelisest parteist. Ühed mustad on nad kõik ja pada sõimab katelt juba aastaid.

Olukord on päris traagiline, kuid kartellierakonnad ise ei taha seda tunnistada. Õigemini nad ei näe seda, sest ollakse võimuvõitluse tuhinas juba reaalsest maailmast mitu kukesammu eemale astutud. Ikka ja jälle aetakse partei kontoritest seda sama igavat monoloogi valijaga ning suletakse kohe kõrvad ja aknad ning uksed, kui sellele vastatakse. Kui isegi midagi läbi imbuks, siis poliittehnoloogia või statistikaga see ikkagi summutatakse.

Omas steriilses roosas mullis elamine on senikaua tänastele valitsejatele nii riigi kui kohalikul tasandil pidusöömaaeg, kuni see mull peaks pauguga lõhkema. Selleks peaksid kõik vabakondlased ja kaasa mõtlevad inimesed kindlasti juba sügisestel valimistel kandideerima ning kõik hääleõiguslikud valimiskastide juures oma hääle andma. Tänaste pidusöömaliste erakondade monoloog kusagilt kaugelt ja kõrgelt tuleks lõpetada ning seda saaks peatada tänaseid kartellierakondi mitte valides.

Artikkel on ilmunud 15.augustil 2013 veebiväljaandes Rahva hääl (Delfi)

Tõmbekeskuste Eesti tõmbab!

Tõmbekeskuste Eesti on väga mõistlik lahendus ja on tegelikult meie Vaba Isamaaline Kodanik programmikavas ka täiesti olemas juba selle koostamisest alates, jaanuarist. Tahaks praegust siseministeeriumi alas olevat regionaalministri bürood tunnustada, et selleni on jõutud.

Regionaalpoliitiliselt on omavalitsuste liitmine oluline, kuid kindlasti ei saa see olla ainsaks tegevuseks antud reformi mõistes. Ümberkorraldust on vaja ka maakonna tasandil. Tänased maakonnad ei oma enam sellist rolli nagu nad algselt pidid omama ning uute omavalitsuste tekkel väheneb praeguste maavalitsuste roll veelgi. Selleks oleks vaja teha sarnane tõmbekeskuste reform ka maakonna tasandil, kus moodustuks Eestis viis kuni kaheksa piirkonna keskust. Miks mitte Riigikogu valimiste ringkondade järgi.

Muidugi eeldaks see ka maavalitsuste rolli muutmist ringkonna põhiseks, millele antaks tänaste maavalitsustega võrreldes rohkem otsustusvabadust ja vahendeid. Piirkonnavalitsused võiksid olla omavalitsuste teine tasand. Seal langetatakse otsuseid riikliku haridusvõrgu ja muu sellise suhtes mis vajab otsuseid üle omavalitsuste piiri. Piirkonnavalitsus oleks keskvalitsuse käepikendus ning kindlasti säiliks kontrolliks olemise roll omavalistuste üle. Mingil määral täidaks sealne omavalitsustest moodustatud nõukogu ka tänast omavalitsusliitu, ehk siis nõuandja roll jääks esmatasandile.

Lisaks vajavad aga ka 10 000 elanikuga uued vallad või linnad rohkem sõltumatust ja otsustusvabadust. Selleks on vaja muuta ka maksustamise võimalusi, mis annaks omavalitsustele kohustuste kõrvale ka võimalused ise oma rahakotti planeerida tulude poolelt. Tõmbekeskuste Eestis ei tohi kindlasti jääda kestma sarnane olukord, kus ollakse küll elanike arvult ja pindalalt suuremad, kuid siiski keskvalitsuse ripatsid, kellel pole reaalseid võimalusi enda tulu- ega kulubaasi suuruse üle otsustada.

Tõmbekeskustele peaks keskvalitsus tagama ka riigi poolsed olulised asutused, mis teeks neist veelgi väärtuslikumad keskused. Selleks saab olla riiklikult toetatud päästeüksus, gümnaasium, huvi- või spordikool, mitmekülgne kultuuriasutus, hooldatud teed ning ühistranspordi võrk uutesse keskustesse ja sealt edasi. Kõik selleks, et maal poleks ebamugav elada, kuna see on Tallinnast kaugel.

Linnastumist ei saa tänases ühiskonnas lihtsalt peatada, kuid maal elamist saab kindlasti lihtsamalt hoida kui seda senimaani tehtud. Selleks on vaja maapiirkonna elanikule tagada seal normaalseks eluks vajalikud teenused ning keskkond. Siis on igaühe otsustada kas nad tahavad elada linnarütmi või maarütmi keskel, elukvaliteedist järgi andmata. Lisaks on teada tõsiasi, et töökohad tekivad sinna kus on töö- ning ostujõudu. Tugevad tõmbekeskused Tallinnast väljas ning keskvalitsus saavad ainult koostöös olukorda elamisväärsemaks muuta üle kogu väikese Eesti.

Avaldatud 14.03.2013 ajalehes Vooremaa ja 16.03.2013 Elva Postipoisis

Kohalikud valimised kohalikele

Kohalikud valimised on varsti taas ukse ees ning juba praegu käib sagimine erakondade kontorites. Joonistatakse tabeleid, tehakse kaarte ning kirjutatakse üles nimesid. Kõik ikka selleks, keda ning kus saaks oma erakonna nime all valimistele saata. Justnagu valimiste eesmärk oleks erakonna võimalikult suur toetusnumber, mitte kohaliku eluolu edendamine ja sellele keskendumine.

Oleme täna olukorras, kus neli kartellierakonda on aastaid üritanud kogu mängu endale sobivamaks kujundada. Seda ikka võtetega, mis kõik teised alternatiivid eemale lükkaks ning nende värvides üksused aina kasvaks ning monopoliseeruks. Kuni eelmise aasta kevadeni läks peaaegu et kõik päris edukalt.

Riigikogu valimistel on lubatud ainult erakonnad, mille registreerimine ja mille tegevuse alused on seadustega rangelt reguleeritud. Ikka nii, et ellujäämine on võimalik ainult neljal suuremal. Liikmete alampiir on kaks korda kõrgem, kui muidu meie poolt hukkamõistu väärival idanaabril. Võrreldes suurema osa demokraatliku lääne ühiskonnaga, on see üldse tuhande kordne. Tänases Euroopas on demokraatlikult hästi toimivaid riike, meie eeskujusid muudes valdkondades, kus liikmete piir on olematu.

Kodanike algatusel loodud valimisliidud Riikogu valimistel on keelatud. Uute erakondade teke on aga peaaegu, et välistatud. Raha jagatakse enda otsustega riigi eelarvest endale. ResPublica tulek jäi viimaseks, kes ettevõtjate toetustega võis pildile murda. Ka selline võimalus likvideeriti koheselt kui ise oldi see saavutatud.

Isegi kandideermiseks on kõrbe kautsjon määratud, et ometi keegi ei mõtleks hakata aktiivseks ja üritada võimumonopoli kõigutada. Lisaks veel suhteliselt kõrge künnis ning isegi rahvusringhäälingu omavoliline suurte- väikeste lahterdamine eetris ning saadete planeerimisel. Kogu masinavärk on tööd teinud selleks, et igasugune mõte valimistel osaleda oleks eos tapetud.

Isegi kohalike valimiste teemal taheti 2009. aastaks sama teha, kuid see ei läinud nii õlitatult nagu loodeti. Siis taheti ka valimisliidud kohalikel valimistel keelata. Lisaks oldi juba nii pilve piiril, et europarlamendi valimistel tehti kinnised nimekirjad. Valimised taheti aina enam muuta farsiks ning ikka selle mõttega, et ega valijaid pole muuks vaja, kui juba varem erakondade tagaruumides kokku lepitu formaalseks kinnitajaks. Üks kartellierakond tahtis kohalikud ja riigi tasandi valimised lausa ühele ajale viia, et tülika valijaga veelgi harvem arvestada. Segavad teised raske töö tegemist pea igal aastal, kui saavad valimistel hinnaguid senisele tööle anda.

Kohalikud valimised on aga taaskord tulemas ning need valimised peaksid keskenduma ükskord ometi ka kohalikele teemadele. Ikka ja jälle on erakonnad kaaperdanud valimised muude teemadega. Olgu selleks siis Presidendi valimiste, erakondade omavaheliste arveteklaarimise või Savisaare ning vene kaardi lehvitamisega. Ikka ja jälle on kohalik kogukond lükatud teisejärguliseks ning tema huvid pisenenud erakondade poolt valitud suurte teemade varju. Oskuslikult on erakonnad teinud ka kohalikud valimised loosunglikuks must- valge, parem- vasak teemadeks.

Sellel aastal tuleb kodanikel endal vaadata asja teistmoodi. Tuleb ise haarata ohjad ning rääkida ning arutleda oma kodukoha ning kogukonna muredest ning rõõmudest. Seda igas Eestimaa nurgas eraldi, oma vajadusi silmas pidades. Haarata tuleb aktiivsusega initsiatiiv ning osaleda enda kodukoha parema elukorralduse nimel valimistel. Seda mitte erakondade poolt valitud taktikepi ja värvi all, vaid kodanike valimisliitudes. See annab võimaluse, et rääkida saab ka kohalikest teemadest ja peale ei ole surutud erakondlikud paradigmad.

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on erakondade väline kodanike ühendus. Ühing leiab, et suuri eesmärke saavutatakse ühiskonnas, kus hinnatakse kõrgelt väärikust ja konservatiivseid väärtusi: vabadust, avatust, rahvuslust, vastutustunnet, hoolivust ja usaldust. Vaba kodanik on kõrgeima riigivõimu kandja.

Selleks on ühing pakkumas tuge valimisliitudele üle Eesti, kes jagavad ühingu väärtusi ning peavad oluliseks, et meil tuleb oma saatust ise määrata ja juhtida. Kohalikel valimistel saab olla edukas ka erakonnast sõltumata. Meiega saab ühendust vabakoda kodulehel. Arukaid valikuid!

Avaldatud 18.03.2013 Tartu Postimehes