Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul: Üksikkandidaatide hääli üle ei kanta ja need ei lähe erakondadele

Riigikogu valimistel kandideerivad üksikkandidaadid tegid täna avaliku pöördumise vabariigi valimiskomisjonile, Riigikogu erakondadele ja ajakirjandusele, et teavitada üksikkandidaatidele antud häälte saatusest. Eesti valimissüsteem, mis sätestab häälte ülekandumise erakonnanimekirjades on pannud paljud valijad arvama, et sama toimub ka üksikkandidaatide häältega. Kuula: http://www.err.ee/ext/rpop.aspx?i=3371267&mode=0 

(ERR Uudised 28.02.2011)
Allakirjutanud 22 üksikkandidaati sh ka mina Märt Meesak

Vabariigi Valimiskomisjoni vastus:

Vabariigi Valimiskomisjon kinnitab, et Riigikogu valimise seadus ei näe ette valimistulemuste kindlakstegemisel üksikkandidaatidele antud häälte ülekandmist erakondade nimekirjades kandideerijatele ega teistele üksikkandidaatidele. See, kuidas toimub mandaatide jaotamine erakonna nimekirja siseselt, ei puuduta üksikkandidaatide hääletamistulemuste kindlakstegemist. Olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.

Käesolevatel valimistel oleme valimistulemuste kindlakstegemise korra selgitamisele pööranud erilist tähelepanu. Lisaks selgitustele Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel ning meedias on valminud ka seda tutvustavad teleklipid („Valimiskool“) samuti on avatud ekoolituskeskkond eraldi õppematerjaliga valijatele.

Nende valimiste arvestatav uus jõud on Üksikkandidaadid

Kõikidel viimastel valimistel on kerkinud üles ootus uue jõu järele. Valijad täitsa siiralt on oodanud muutuste toojat ning ausat poliitikat ajavat poliitilist jõudu.

Aastal 2003 tuli Res Publica, kes pea võttis 1/4 valijate häältest.  Ausat valitsemist lubanud uus jõud seda isegi mingiks ajaks pakkus. Kindlasti on ResPublica tulek Eesti poliitika maastikut muutnud. Järgmiseks valimiseks, ehk 2007. aastaks olid end uue jõuna üles seadnud Eestimaa Rohelised. Ka nende lubadus uute suundade tulekust võitis 7% valijate hääli. Paljud samal ajal aga arvasid Reformierakonna edule panustades helget ja selget valitsemist. Üle mitme valimise suutis keegi Keskerakonda võita.

Täna on poliitiline maastik enne valimise erakordne. Uut poliitilist ühendust valmis ei meisterdatud ning kõik suuremad erakonnad tunnevad ennast valimistele minnes üsna kindlalt. Ühe erakonna eeldatav edu on kõik teised nii ära ehmatanud, et tundub korraks isegi juba teiste loobumise hõngu. Ka valimisteks võitu ennustatud erakond just väga ei pinguta. Valija aga ootab enamat.

Nendel valimistel on uus jõud täiesti teistsugune. Teistsugune oma olemuselt ja ka tahtest. Üksikandidaatide rohkus on märk vajadusest värskete mõtete järele tänases Eesti poliitikas. Üksikkandidaadid on seekord arvestatav jõud, kes valimistel olulise osa valijate hääli saavad ja need ka riigimehelikul Eesti riigi heaks realiseerivad.

Kes maksab, see tellib ka muusika?

Viimaste nädalate või isegi päevade jooksul on avalikkusele paisatud igasuguseid populaarsust hindavaid uuringuid. Osad isegi sama firma poolt, kuid täiesti erineva tulemusega. Segaseks on jäänud kas tulemus on selline nagu uuringu tellija soovis või jäetakse meelega rõhutamata ajaperiood, millal küsitlus toimus.

Kõige huvitavam tulemus on senimaani olnud ajalehes Postimees, kus pandi lausa paika riigikoguliikmed. Seletuskirjast selle kõrval ei ole kuskil kirjas aga olulist - kas küsitluses olid kõik kandidaadid juba nimeliselt, mis on nende kandidaatide toetusprotsendid ringkondade kaupa ja kui suur osa selles 500-700 valimiga vastajatest kuskilt piirkonnast oli. Nii väikeste valimitega tulemuste põhjal juba koosseisu kokku panna on ajakirjanduslikult ikka väga ebakompetentne tegevus. Kui jagada antud valim ringkondade kaupa, siis näiteks Lääne-Virumaale jääks sealt ehk paarikümne inimese arvamus. See ei ole ju pädev!

Teine oluline osa nendes küsitlustes on üksikkandidaatide esile toomine. Või siis pigem marginaliseerimine. Graafikud, mis illustreerivad antud tulemust on alati kenad, värvilised ja suhteliselt hästi üles ehitatud. See on ka kõik. Kui viimased küsitlused on kõik näidanud üksikkandidaatidele 8-9 toetusprotsenti ja Rahvaliidule ning Rohelistele 1-3 %, siis nemad on oma pisikeste tulpadega välja toodud, kolm korda suurema toetajaskonnaga üksikkandidaadid aga mitte. Kõikide küsitluste tulemusel on üksikkandidaadid samas suurusjärgus kui SDE või IRL. Kui see pole marginaliseerimine, mis siis veel?

Lisaks on seletuskirjades lahti kirjutatud ka mõlema olematu protsendiga erakonna ebaedu põhjus. Üksikkandidaatide kohta öeldakse ainult üht: neid toetas X% vastanutest, kuid nende võimalused valituks osutuda on minimaalsed. See on valijate arvamuste kujundamine läbi küsitluste.

Segaseks on valijale jäänud ka üksikkandidaadile antud hääle tulevik ja üldse valituks osutumine. Enamustes kirjutistes rõhutakse, et see on võimatu. Nõutud häälte piirarv on niivõrd suur, et selle ületamiseks peaks üllatuse tegema. Arusaamatuks jääb aga see, kas kogu valimistulemus ei peaks olema mingil määral üllatus? Ega ei taheta sellega juba öelda, et kõik on otsustatud ja paika pandud 20 päeva enne valimisi? Valijad siiski määravad tulemuse ja seda alles valimiste päeval.

Üksikkandidaadi tee on tehtud raskeks, tõsi see on. Antud valimissüsteem, mis meil praegu kehtib on vildakas. Seda oleks pidanud juba aastad tagasi ümber tegema, et isegi erakondade sees oleks õiglasem valituks osutumine, üksikkandidaadist rääkimata. Täna on meil ikka veel olukord, kus 3000 häälega kandidaat, kes kuulub erakonda, ei osutu valituks ja tema asemel võib sisse saada poole vähema toetusega erakonna lemmik, kes asus üleriigilises nimekirjas eespool.

Valimistel ongi võimalus anda hääl kahe eelistuse järgi. Esimene on kandidaat ja teine nimekiri. See kehtib ka üksikkandidaatide puhul sama moodi kui erakonnas, ainult tulemuses on vahe sees. Kui erakonnas annad hääle Maalile, saab sisse hoopis Viktor. Kui üksikkandidaadile annad hääle, ongi kõik. Ta kas saab sisse või ei saa. Tema eest keegi teine valituks ei osutu. Nimekirja puhul on aga oluline see, et üksikkandidaatide hääled üle Eesti on oluline märk, et tänased erakonnad pole olnud küllalt atraktiivsed valijatele, ehk neist pole kedagi valida. Nende häälte ühine sõnum saabki olla üks: erakondade tänane valijatega käitumine ei ole rahuldav.

Vahest polegi oluline, et üksikkandidaadile antud hääl ei viinud teda parlamenti. Ta ei läinud aga ka kaduma, ega ka kellegi teise upitamiseks Riigikokku, kes ise piisavalt hääli ei toonud. Seega pigem läheb valija hääl kaotsi, kui anda erakonnas hääl kandidaadile X, kes aitab sisse hoopis kandidaadi Y. Mis siis, et see valija kandidaati Y üldse ei poolda. Üksikkandidaadile antud hääl on ja jääb temale antuks.

Toetusi arvestades on võimalused üksikkandidaadil valituks osutuda täitsa olemas. Lähtuvalt ringkonnast on ühel üksikkandidaadil toetuseks vaja 8-15% antud ringkonnas antud häältest, mis küsitluste tulemusi vaadates ei ole võimatu. See on arvuliselt 4500-6000 häält. Kui erakondlik nimekiri suudab selle täis noppida siis suudab seda ka üksikkandidaat kelle üldine toetus üle Eesti on keskmiselt kümme protsenti. Suuruselt sama mis SDE-l ja IRL-il. Mõnes piirkonnas väiksem, mõnes aga suurem. Keskmiselt iga kaheksas valija peaks valima üksikkandidaadi, mis ei ole täna hetkel 4-5 tõsiselt võetava erakonna kõrval võimatu.

Ilmunud Delfis vaata siit!

Erakonnad alahindavad Jõgeva- ja Tartumaa valijaid

Jõgeva- ja Tartumaa valijaid on erakonnad juba mitmendat valimist järjest alahinnanud. Aastal 2003 saatsid ResPublica tegijad siia naljamehe Tarmo Leinatamme. Reformierakond leidis, et parim esindaja siinsele rahvale on Igor Gräzin ja Toomas Tein. Keskerakond testis meid Marika Tuusi, Mailis Repsi (toona Rand) ja Kalle Mihkelsiga. Isamaal ja toonastel Mõõdukatel läksid lahingusse omakandi mehed.

Nelja aasta pärast 2007 oli pilt veelgi huvitavam. Keskerakonnas Tuus jäi, kuid juurde tuli Peeter Võsa. Teised kaks läksid parimatele jahimaadele, eelmine tulemus ei rahuldanud neid. Reformierakonnast jäi Gräzin ning lisaks saadi ka ülehüpanud Tarmo Leinatamm. Rahvaliit saatis vana tandemi Reiljan- Õunapuu tööd tegema juba teist korda. IRL panustas Ene Ergmale ja sotsidel ka seekord pidi töö ära tegema nimekirja eesotsas omakandi mees.

Nüüd, tulevatsel valimistel on taas Jõgeva- ja Tartumaale saadetud kuulsaid ja kummalisi veelgi juurde. Keskerakonda on jäänud Tuus, kuid lisa on talle hoopis toonud sellised härrad nagu Arvo Sarapuu ja Riho Rõõmus. Täitsa huvitav oleks teada, mis nad tegid, et nad sellesse piirkonda saadeti. Reformierakond on Gräzinile lisanud hoopis Mati Raidma. Kui sinisilmseks antud piirkonna valijat küll peetakse. Keskerakond on järjepanu ühe muusiku Jõgeva- ja Tartumaalasi laulutama saatnud. Seekord siis Maltise. Sotsid on oma „Uus Algus“ loosungi ja vana rahvaliitlase Õunapuu nöopildiga reklaamil küll koomilised. Rahvaliit ise aga panustab kohalikele naistele.

Mitmed valimised järjest on Jõgeva- ja Tartumaa piirkonna valijaid nn suured erakonnad imelikeks pidanud. Millegipärast arvatakse, et nimi loeb. Teod aga kindlasti mitte. Võiks ju küsida kandideerijatelt. Näiteks Tuus ja Gräzin, kes on juba mitmendat korda järjest siin hääli noolimas. Mida oled hea saadik Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnale kasulikku nende aastate jooksul Riigokogus teinud? Mida oled üldse Eesti heaks need aastad meie häältega teinud? Miks sahmivad kandidaadid piirkonnas piirkonda, lootes heale õnnele, ehk osutun siin valituks. Miks valijad seda kõike soosivad, mida erakonnad neile ette söödavad?

Vaadates ringi internetis avaldatud uudistes tagasisidet üksikkandidaatide võimaluste kohta ja esinemist Valimisstuudios kumas läbi: seekord on võimalik!

Delfi Rahva hääle lehelt lugeja arvamus, kes oli pädevam üksikkandidaat: Nii mõnigi lugeja leidis eilse saate põhjal, et üksikkandidaati valida ongi ainuõige võimalus. "Need, kes väidavad, et valikuid üksikute hulgast ei ole, eksivad minu arvates. Ca kümmekonnal on selged seisukohad ning täidaksid riigikogus tooli palju paremini kui tumm parteisõdur. Helmed, Kunnas, Paddar, Kross ja nii mõnigi veel. Tänu sellele saatele leidsin mina vähemalt inimese kelle valin - igale erakonnale ei."

Delfi Rahva hääle ajakirjaniku arvamus, hääletada üksikkandidaadi poolt: „Igatahes üks on kindel - hirm nii-öelda tühjalt hääletamise ees tingib selle, et üksikkandidaadi poolt antud häälte arv võib jääda palju väiksemaks tema tegelikust populaarsusest.“

Janek Mäggi, kommunikatsioonibüroo juhataja: „Ka erakondade sees on Mäggi sõnul palju neid, kes ei suuda lennukalt mõtelda ja suudavad rääkida ainult nagu tublid koolijutsid erakondade programmist õpitud teksti.“

Tallinna Ülikooli politoloogiatudeng Henry Sinivee ennustab Delfi valimisblogis: „Sissejuhatuseks veel nii palju, et üle pika aja on üksikkandidaate sellisel arvul ning ka koosseis on märgatavalt tugevam kui eelnevatel aastatel.“ ......“ Igatahes seda mõtet, et ükski üksiküritaja kindlasti riigikokku ei pääse, ma ei jaga.“

Poliitikaanalüütik Andres Kaju ETV „Terevisioonis“: Kaju rõhutas, et üksikandidaatide osalust valimistel ei maksa naeruvääristada, nagu seda on teinud mitmed juhtivad ajakirjanikud. «Mulle tundub, et me unustame ära, et põhiseaduslik õigus ei ole mitte ainult saada valituks parlamenti, vaid põhiseaduslik õigus ja kõrge väärtus on ka see, et kandideeritakse. Inimene kandideerib ja tal avaneb võimalus tõsta esile mingeid seisukohti, mis muidu ühiskondlikku kandepinda ei leia,» selgitas ta.

Jätkuks ERR Valimisstuudiole

Ettearvatavalt meist enamus üle kahe-kolme lause sõna ei saanudki. Arvestades saate pikkust ja külaliste rohkust on see ehk isegi arusaadav. Esiteks jäi selgitamata meie istumise järjekord, mida saate tegijad üritasid üliagaralt paika panna. Meie seal omavahel mingit seost ei näinud.

Saatejuhtide küsimused esimeses ringis kõlasid kui tühi ajaraisk. Küsiti küsimusi, mis ei öelnud kandidaadi põhiseisukohtade kohta mitte midagi. Kas saatejuhid ei viitsinud meie seisukohtade ja programmidega tutvuda? Või oligi eesmärk rääkida teemast mööda? Minu seisukohad on juba pikalt üleval minu blogis martmeesak.blogspot.com. Minule esitatud küsimus oli juba teistele stuudiokülalistele esitatud küsimuste põhjal äraarvatav. Olgugi, et tuleb tunnistada üht - minule esitatud küsimus ja selle ülesehitus ei olnud nii provotseeriv ja halvustav nagu enamusele teistele. Püüdsin sellele vastata kiirelt ja korrektselt, et saada ka sõna järgmise ringiga ehk siis programmilises osas.

Seda hetke aga ei tulnudki. Mikrofon oli juba käes ja nii nagu kästud, käega sai ka vehitud. Võimalust oma seisukohti tutvustada aga ei tulnudki. Kahjuks sain kokku rääkida ca 45 sekundit. Hea valija Jõgeva- ja Tartumaalt nägi mind oma silmaga. Kahjuks jäi 45 sekundit lubatud paari minuti asemel väheseks, et enda nägemust ka valijatele tutvustada.

Kindlasti oleksin soovinud sõna sekka öelda maksude osas. Nimelt jäi kogu selle triangli juures maksudest rääkides ära oluline osa. Kui me soovime tõesti riigi poolt kergendada raskemas seisus ja väiksema palgaga inimeste elu, tuleb tulumaksuvaba miinimumi kõvasti suurendada ja seda veelgi enam siduda laste arvuga peres. Lapsed on meie tulevik. Kahjuks ei saanud antud teemal ka mitte väikest repliiki öelda, sest saate aur läks pigem mitte-olulistele teemadele.

Minu jaoks on väga oluline eestlase elujärg ja hakkama saamine oma kodumaal tänasel päeval.

Tasuta kõrgharidus ei ole imerohi tööpuuduse ega väljarände ennetamiseks.

Tänastes haridusteemalistes debattides ja aruteludes on jäänud kõlama üks ja ainus suur mõte- kõrgharidus ja kas tasuta või mitte. Antud teema on niivõrd jõuliselt positsiooni võtnud, et kõik muud hariduse valdkonda kuuluvad teemad on selle varju jäänud. Jääb mulje nagu haridus ongi ainult kõrgharidus ja selle tasuta jagamine on imerohi kogu meie ühiskonna muredele.

Tänasel kõrghariduses valitseval korral pole suurt häda midagi. Me oleme maailmas antud valdkonnas headel kohtadel ja areng on olnud väga positiivne. Kindlasti ei saa olla Eestis juttu kõrghariduse vähesest kättesaadavusest ja võimalustest. Kõrgharidus peakski olema ja jääma väärtuseks, mis ei ole iseenesest mõistetav nagu põhiharidus. Kui me jagame seda kõigile ja kuhjaga tasuta, kaotab see oma väärtuse.

Kahjuks pole me täna antud süsteemi elanikkonna hüvanguks osanud tööle panna. Meie õpilased nopivad võistlustelt kõrgeid kohti, kuid tööpuudus on meil ikkagi Euroopa Liidu kõrgemate killast. Suurem osa noori valib koolitee jätkamiseks põhikoolist edasi keskkooli astme ja siis ülikooli. Ühesõnaga koolitame me tänasel päeval koolides 15 aastaga palju töötuid. Töötukassa andmetel on kõrgeim tööpuudus just noorte 15 - 24- aastaste ja kõrgharidusega inimeste seas.

See on selge märk, et kõik meie hariduse valdkonnas pole korras. Ehk ajame me taga kõrghariduse ülistamisel kellegi heakskiitu, aga mitte enda elanike heaolu ja toimetulekut. Oleme süstinud ühiskonnas noortele ainsa tõe – edukas saad olla ainult kõrgelt haritult. Selgitamata, mis see edukus peale selle hariduse omandamist siis on, kui sellega tööd kodumaal ei leia.

Edukaks olemine ei tähenda ju alati miljoneid rahakotis. Edukaks olemine võiks tähendada enda valdkonnas suurt teadmiste ja oskuste pagasi omamist, mille toel on võimalik endale ja oma perele elatist teenida. Teadmised ja oskused aga ei tule ainult kõrgkoolist. Neid saab hankida muul viisil, väiksema ajakulu ja ressursiga. Tänane ühiskond ala-väärtustab kutseharidust. Kutseharidust kui valikut just peale põhikooli.

Eestis on kutsehariduse valdkond vaikselt tasa ja targu paremuse poole liikunud. Seda just õpperuumide ja tingimuste suhtes. Paljud kutsekoolid on renoveeritud ja erialaste õppevahendite park on kaasajastatud. Peale põhikooli pakutavaid õppekohti on aga viimase kümne aastaga tehnikumide kaasajastamise käigus oluliselt vähendatud. Nii ei jää tänapäeva noorel muud üle, kui minna keskkooli. Kutsekoolide valik on kesine, erialadest rääkimata.

Me oleme reaalse tööpuuduse vähendaja rolli kutsekoolides kui abivahendites alahinnanud. Kui täna riik tihedas koostöös ettevõtjatega pakuks reaalseid kutseõppebaasil ja peale põhikooli nelja aastaga kätte saadavaid erialaseid teadmisi, oleks töötuse pilt hoopis teine. Samuti oleks riigil odavam saada spetsialist, kes siseneb tööturule teadmiste ja oskustega juba 11 aastaga. Antud noore koolitusele kulub neli aastat vähem raha ja noor leiab ka omandatud kutsega tööd, sest see on tagatud koostööd tegevas ettevõttes. Praegu on aga keskkooli lõpetav noor kohe automaatselt ka töötu, sest mingit erialast teadmist tal pole.

Kui me tahame, et Eesti ühiskond oleks rikas ja võimekas, peame pakkuma oma inimestele ka reaalseid teadmisi ja oskusi tööturule sisenemisel. Ühiskond vajab toimimiseks lukkseppasid, keevitajaid, kondiitreid ja ka pankureid. Kõike seda ei õpita kõrgkoolis ja kõik ei saa olla pankurid. Meie riik on väike, mis ongi meie eelis. Me suudame enda elus püsimiseks kõik vajalikud spetsialistid ise koolitada. Me ei tohi lasta kujuneda ühiskonnas edasi olukorda, kus kõik on kõrgelt haritud, kuid töötud.

Kui noor omandab kutsehariduse, millega ta leiab Eestis tasuvat tööd, ei kipu ta ka välismaale. Ühiskonnas tuleb luua kutseharidust toetav arvamus, kus elus ei ole vaja edukaks olemiseks kõrgharidust, vaid häid erialaseid teadmisi ning oskusi. Me ei aja taga teiste heakskiitu, vaid püüame parema tuleviku saavutada meie väiksusest tuleva paindlikkuse ja erilisusega. See ehk ongi meie ühiskonna ja edukuse võti. 

Ilmunud Delfis 08.02.2011 vaata siit!