11.28.2012

Aeg on valijaid usaldama hakata.

Eesti on demokraatlik riik ning peaks omama demokraatlikku valimissüsteemi. Paarkümmend aastat tagasi valitud süsteem aga tänasel päeval enam valija ootusi ei täida ega õiglust jalule ei sea. Vali keda tahad, erakonna poolt järjestatud nimekiri on ikkagi olulisem. Rahva tahe ei pääse esile ning see paneb valijad pettuma. Kogu süsteemil on mitu tahku, mis tuleks ümber vaadata nii, et valijate tahe oleks rohkem esindatud. Pole vajalik karta valijate valikuid ning pidada neid rumalateks. Aeg on süsteemi uuendamiseks küps.

Valimiskünnis on üks olulisemaid selekteerivaid tegureid kogu süsteemis. See tekitab olukorra, kus osa hääli „sunnitakse“ valima neid, kes arvamusel kindlalt seatud künnise ületavad. Teadagi on inimloomuses omadus, et tahetakse võitjate poolt olla ja nii ei soovita oma häält anda neile, kes esinduskokku valituks ei osutu. Seda just erakonna/nimekirja mõistes. Kuna aga künnis on niigi piisavalt kõrge, röövib selle seadmine niigi väiksema toetusega nimekirjalt lisahääli ehk kõhklejaid. Valija on sunnitud valima mitte südametunnistuse vaid pragmaatilisuse järgi.

Miks on just see viis protsenti see kriitiline mass kes valituks peaks osutuma? Tegemist on ju päris suure hulga inimeste toetusega mis eemale lükatakse ja künnise ületanute vahel jagatakse. Kus on demokraatlik valik ja õiglus juhul kui valija hääl ei lähe valitule vaid kaudselt nimekirjale kellele ta häält ei andnud? Süsteem on igaljuhul vildakas ja valijaid narriv ning valitsejaid soosiv. Künnise alandamine on kindel tegur, mis tuleks järgmisteks Riigikogu valimisteks muuta. See oleks juba sellelgi korral andnud suurema nimekirjade arvu pääsemise parlamenti, kui ainult tänased neli. Arvamuste paljusus on demokraatia rikkus.

Oluline tegur tulemuste osalisele ettemääramisele on kautsjon. See on soosiv valitsejale endale, mitte valijale. Kuna täna jagatakse parlamendi erakondadele riigi eelarvest suured summad raha ja valituks mitte osutunud ei saa ka makstud kautsjoni tagasi, on ring juba varakult kitsaks kokku tõmmatud. Künnis ühelt poolt ja kõrge kautsjonitasu teiselt poolt ning pole lootustki. Valitseja võib ennast igavesena tunda ja valija rahade eest endale aina suuremaid toetusi maksta. Raha ei tohi teha tulemust juba enne valimisi osaliselt ette ning kautsjoni maksmine tuleks kaotada. Seda olukorras kus ainult erakond saab nimekirjana parlamendi valimistel kandideerida ning erakonna saab moodustada 1000. liikme olemasolul ja erakonnale on ette nähtud aruandlus ja järelvalve.

Kolmas ja ehk olulisemgi valija tahte arvestamise koht on nimekirjade koostamine ja kandidaatide järjestamine. Täna oleme olukorras kus erakond paneb järjestuse paika ja valijal ei jää valimistel muud kui kirjutada sedelile ühe sobiva erakonna kandidaadi number. Oluline osa valituks osutunuid on juba erakonna poolse nimekirja koostamisega ette määratud. Valija tahe on näiline ning valitavad on taaskord ennast targemaks ja kavalamaks pidanud. Otsus on sündinud osaliselt ära juba enne valimiste toimumist. Valimised ainult kinnistavad varasemad partei otsused. Süsteem on täielikult vildakas ja oleks vaja ära muuta.

Selleks tuleks hakata valimistel järjestama kandidaate saadud häälte alusel. Valituks osutuvad need, kes koguvad enim hääli. Kuna meil on tegemist valimisringkondadega, siis tuleks seal arvesse võtta valijate suhtarvu valitavate saadud häältesse. See annaks olukorra, kus antud ringkonnas populaarne kandidaat osutub ikka valituks, mitte tema hääled ei kandu üle kellelegi teisele. Ehk siis erakond ise ei määra valituid vaid valijad.

Samuti tuleks siduda kandidaadid rohkem ringkonnaga kus kandideeritakse. Tänane olukord on jällegi valitseja enda poolt ette määratud mängureeglitega ette kinnitatud. Tõstes kandidaate ringkonnast ringkonda ,kus viimane lubab iga kord uuele ringkonnale parimat elu, ei saa olla õige. Valijal peab olema võimalus anda hinnang eelmisel korral tema ringkonnast valitud saadiku tööle. Selleks tuleks siduda valitud saadik ringkonnaga.

Süsteem peaks valitud saadiku panema kahe valiku ette. Esmalt kas peale saadikuks olekut kandideerib ta samas ringkonnas või jätab valimised vahele. Viimane annaks talle õiguse järgmistel valimistel kandideerida uues ringkonnas. Esimene variant aga annaks valijale võimaluse anda hinnang tema tehtud tööle valitud saadikuna. See seoks valituid rohkem valijatega ning paneks neid ka rohkem aruandlust ning tagasisidet ringkonnaga jagama.

Taas kord valituks osutudes on saadik teinud varasemalt head tööd ja valija annab talle uue mandaadi. Kui valijate meelest pole töö olnud piisav siis ta tagasi valitud ei saa. Nii võib ta proovida järgmisel korral juba uut ringkonda. Selline piirand ei kehtiks aga neile, kes valituks ei ole osutunud. Neil peaks olema ringkonna valimise vabadus. Selline süsteem välistab erakondade mängu, kus kandidaate tõstetakse ühest ringkonnast teise ilma, et valijatele saadikud oma tegemistest aru annaks ja neid millekski üldse valijate ees valitud ringkonnas kohustaks.

Tegemist on ainult mõnede teguritega mis oluliselt juba muudaks meie valimissüsteemi ausamaks valijate suhtes. Olukorras kus iga päev on jutuks rahva võõrandumine poliitikast ja riigi kaugenemine kodanikest on muutuste aeg küps. Lõpetame valitavate enda poolt ette määratud valimistulemuse tegemise ja anname täieliku õiguse valijale endale. Loome kõikidele nimekirjadele enne valimisi võrdse stardipositsiooni, mitte ei rakenda juba enne valimispäeva võrdselt valituks osutamist kitsendavaid tegureid. Olgem ausad enda ja valijate suhtes.

Avaldatud lühendatud kujul Postimehes 30.11.2012 "Kandideeri samas kohas või jäta valimised vahele" ja täies mahus 19.01.2013 Elva Postipoisis