Eesti poliitika vajab värsket õhku

Oleme Eestis jõudnud olukorda, kus lihtne inimene meie seast on lihtsalt üks miljonist. Nagu ka kunagi Eesti menubändi laul «Ühega miljonist» võiks kõlada täna Eestis elava inimese hüüe, kui nad lõpuks teineteist sellest massist üles leiavad. Sellega aga ilus muinasjutt ka lõpeb, nii nagu selle laulu sõnadki.

Olukord on murettekitav. Me kõik, kes me siin igapäevaselt oma leiba teenime, makse maksame ja teenuseid kasutame, oleme vaid üks tühine ühik statistikas. Lisaks sellele, et just meie, need keskmised eestimaalased, teenime statistika järgsest kesmisest palgast alla, maksame keskmiselt kõige enam makse suhtarvuna  oma teenitud rahast ja peame oma igapäevase korraliku kodaniku kohusena ka riigile hea kodanik olema. Selleks me tegeleme omajagu heategevuse või vabatahtlikusega. Olgu selleks siis kaitseliitlaseks olek, vabatahtlik pritsumees või Teeme Ära talguline.

Mida me aga riigilt vastu saame. Täna, olukorras kus igaüks võitleb siin ilmas ise oma eksistentsi eest, selles rahamaailmas. Saame kõrged aktsiisid, et me ometi midagi paha ei tarvitaks üleliia. Saame kopsakad riigilõivud, kuna kuskilt peab riigieelarvet ühiselt täitma. Saame palju uusi reguleerivaid seadusi ja seaduse ning reguleerimise muutmise seadusi, et me ometi täpselt mööda nööri käiksime. Ikka selleks, et me oma riigile head ja õiged kodanikud oleksime, sõnakuulekad ja juhitud.

Saame lehest lugeda ja telekast kuulda, kuidas  riiki maailmas kiidetakse. Riigi juhid on teinud uskumatult head tööd ning valitsused on viinud meid edukuse joonele. Kuuleme arvamusi, kus valitud tee on seniajani olnud õige ning riigi juhid on ilmeksimatud. Näeme ja kogeme hoiakut, kus Euroopa Liit on kõiges halvas, mis Eesti riigis vaja läbi viia, süüdi. Ometi riigi kõrged juhid on ise seal ELi juhtfiguuride seas ja aina enam nad sinna minna tahavad. Esindama on nad läinud ja lähevad küll riiki, aga kuna teised riigid on seal kõik pahad ja tahavad halbu seadusi ja muudatusi, siis ega muutusi loota pole.

Teame, et riigieelarve ei ole põhjatu auk, kust kogu aeg priskeid jäneseid välja tõmmata. Ja meie, lihtrahvas, ei saagi kunagi aru saama, kui raske on sinna põhjaga auku seda rasket raha riigiisadel teenida. Veel aga raskem on seda kõigile võrdselt jagada, kuna no pole nagu mida jagada. Selle teadmise on rahandusminister juba ammu kõigile pealuu sisse tagunud. Miks aga pole mida jagada ja mis alustel ühed saavad katuserahasid ja riigierakonnad surmkindlalt alati riigieelarvelist toetust samas suurusjärgus, see ei ole meie, lihtsate inimeste arutada.

Ametnikke ja uhkeid suuri uusi riigiasutuste hooneid on vaja selleks, et riiki teenivad ja rasket tööd tegevad teenistujad saaksid veelgi paremad tingimused uute seaduste ja bürokraatiate rakendamiseks. Oma riik ongi kallis. Seda oleme ka palju kuulnud, et meil ometi ei tekiks lisaküsimusi. Me ju ei taha omariiklusest loobuda. Lihne ja dialoogi tappev vastuväide, summutamaks vähimgi lisaküsimus või hüüe.

Neid on loomulikult vaja juurde palgata, sest riigil on vaja meid kõiki kontrollida, juhtida ning veel kord kontrollida ja üle kontrollida. Et ei juhtuks seda, et me ometi ettevõtlikeks hakkaks ja midagi ise tavalise inimesena julgeks ära teha või otsustada. Kindlasti on seal suur kahtlus pettusteks ja seda riik peab kontrollima ja ka kontrolli kontrollima. Parem karta kui kahetseda. Kes see rumal ikka sellistes tingimustes veel ettevõtjaks hakkab ja siis veel ausaks ettevõtjaks. Kõik on ju tehtud selliselt, et see pole võimalik.

Meie, nii sina kui mina aga oleme ju tegelikult ka olemas. Me ei ole üks suur hall mass. Jah, oleme küll üks miljonist, kuid mitte kauaks. Varsti meid pole enam niipaljugi, sellises hangunud keskkonnas. Meil kõigil on omad arvamused, rõõmud ja mured. Meil kõigil on omad teadmised, kogemused ja unistused. Meie ju olemegi tegelikult see riik!

See sama riik, mida meie poolt valitud või lubatud juhid täna juhivad. Juhivad selliselt, kus meid ei kuulata ja meid peetakse tülikaks massiks. Meie aga olemegi ju see riik, kes meid vägisi pisendada püüab ja meile endale rumalaid seadusi kehtestab. Meie ise laseme ennast riigiks pidavatel juhtidel seda kõike endaga teha! Juhivad ja juhivad, kuid ise nad ka päris täpselt pole veel teadmiseni jõudnud, kuhu nad siis riigi juhivad. Ainus teadmine on see, et neil on õige tee. Kuhu tee viib, sinna pole põhjust hetkel kellelgi vaadata. Küll siis vaatab, kui kohal oleme.

Poliitikat saab teha mitmeti: kuulates, kaasates ja dialoogi pidades. Või vastupidi: käskides, dikteerides ja monoloogi pidades. Üks on siin kindel. Tänane poliitiline süsteem on halvaks läinud nende tänaste mugavustsooni jäänud valitsejate käeall. Laseme meie ise sellest süsteemist selle seisva õhu välja. Seal sees olijatel on soe ja mõnus olla ning nad on selle seisva õhuga harjunud. Nemad ise seda tegema ei hakka, aitame neid. Poliitika vajab värsket õhku!

Avaldatud Postimehe Arvamusportaalis 22.10.2014

Signaal valijale!

Selle nädala valitsustasemel poliitikute sõnavahetus ja sotsiaalmeedia postitused näitavad selgelt seda, et tegelikult pole valitsejate mõtlemine sugugi muutunud. See on selge märk, et viimasest korrast pole midagi õpitud ega muutunud. Suhtekorraldajate abiga suudeti küll näidata välja uudset lähenemist poliitilises kultuuris, kuid kahjuks sisu ikkagi väliste muutustega ei muuda.

See on selge, et tänane võimuerakond on valitsusvastutusest väsinud, eesotsas aseesimehe ja rahandusministriga. Kui sisulised argumendid saavad mõttevahetustes otsa, siis isiklikud solvangud on kindel tee dialoogi teekonna lõppu. Eesti vajab aga täna dialoogi, kogukondade kaasamist ja iga inimese olulisuse rõhutamist. Jättes kõrvale etnilised, rahvuslikud, soolised või vanuselised erisused. Kindel lisa märk sellest, et Eesti poliitika vajab värsket õhku.

Kas keegi tagasi astub või mitte, see ei olegi ehk põhiline küsimus. Tuleb nõustuda Indrek Tarandiga, et hullemaks saab alati selle rahandusministri valikuga minna. Pigem on siin signaal valijale, et kas peale märtsi valimisi on sellisel käitumisel Eesti poliitikas kohta või mitte.

Avaldatud Vabaerakond Jõgeva- ja Tartumaa Facebooki lehel.

Vaata peeglisse, lodevuskogulased!

Niimoodi soovitan täna käituda just neil meie esindajail Riigikogus, kel puudub oma arvamus – neil, kes istuvad kõrge palga eest soojal kohal, olgu siis paremas reas või vasakus või olude sunnil akna all. Miks jätsite täitmata oma kohustuse teenida välja palk, mida maksab teile rahvas?

Liigutuseks oli ainult see väike nupuvajutus. Need kümme rahvasaadikut, kes ei omanud seisukohta või kelle näpud sellel ajal ei töötanud, ei ole oma palka korrektselt välja teeninud. Olete mugavuskogulased!

Ega paremad pole needki, kes ei julenud istungi ajaks üldse kohale tulla. Ka teie peaks vaatama peeglisse! Mille eest te seda maksumaksja poolt teenitud tasu vastu võtate? Kas tõesti on raske olla täiskogu istungitel kohal? Neid ei ole ju ülemäära palju.

Komisjonides osalemine ja täiskogus arvamuse avaldamine on riigikogulase töökohustus. Selle eest seal istuvatele saadikutele palka makstaksegi. Ei ole eraelulised käimised, puhkused ja põhjuseta puudumised need, mille eest Eesti maksumaksja teile heldelt tasub. Meil ei ole vaja otsustusvõimetuid ega arvamust mitte omavaid rahvaesindajaid. Teile on usaldatud mandaat. Te saate selle eest tasu.

Arusaadavalt andsite oma käitumisega märku sellest, et rahavaesindajad ja otsustajad te enam olla ei suuda ega taha. Kuna arvamust ei ole ja otsustada ei julge, ei tasu kindlasti ka kevadistel valimistel kandideerida. Anname võimaluse neile, kel on oma arvamus ja kes julgevad seda ka välja öelda. Olgu see siis milline tahes. Tahta valimiste ootuses kõigile meeldida, et tagantjärele saaks kampaania ajal vastavalt vajadusele poole valida, on argpükslik.

Tegelikult võiksime üleüldse kõik peeglisse vaadata. Olgugi et meie tööülesanne ei ole valida poolt ja langetada parlamendi täiskogul otsuseid. Meie ülesanne peaks olema rohkem sallivust ja arvestamist kaaskondlastega, vähem labasust ja lahmivat populismi. Seda igas eluvaldkonnas. Õnneks on ka neid, kes omavad kindlat seisukohta, kuid ei muutu seetõttu emotsionaalseks ning vastutustundetuks.

Täiesti arusaamatult on kogu selle virr-varri varju jäänud meie enda kalli Eesti muud mured ja rõõmud. Kuhu on jäänud sama kirglik teemakäsitlus juba pikalt menetluses oleva töövõimereformi teemal? Kas puuetega inimeste heaolu ja olukord ei lähegi meile niivõrd korda? Nemad on ka kõik inimesed meie kõrval. Ka nende olukord muudab ja puudutab meid kõiki, ka meie ühiskonna alustalasid.

Meil elab Eestis suhtelises vaesuses 17 protsenti ja absoluutses vaesuses 9,5 protsenti lastest. Ka see on kogu ühiskonna väärtuste mõjutaja. Ka nende olukord mõjutab otseselt või kaudselt meid kõiki. Kus on siin õiguslased poolt- ja vastuargumentidega? Loogiline oleks, et neid vastuolijaid ei olegi. Ometi pole me suutnud oma ühiskonnas sellele probleemile piisavalt palju tähelepanu osutada, et sellest saaks Riigikogus tulise debati teema. Neid valukohti on meie ühiskonnas ju veelgi, kus vajaksime sarnast debatti, meediakajastust ja argumente.

Vaata peeglisse! Jah, sina seal! Oled sa siis Riigikogu liige või muidu tore ja kena inimene. Vaata kevadel hoolega, keda sa ennast esindama valid. Tuulutame neid koridore värske õhuga ja saadame lodevuskogulased päris maailma kogema!

Avaldatud Delfi RahvaHääles 17.10.2014