Vaadates ringi internetis avaldatud uudistes tagasisidet üksikkandidaatide võimaluste kohta ja esinemist Valimisstuudios kumas läbi: seekord on võimalik!

Delfi Rahva hääle lehelt lugeja arvamus, kes oli pädevam üksikkandidaat: Nii mõnigi lugeja leidis eilse saate põhjal, et üksikkandidaati valida ongi ainuõige võimalus. "Need, kes väidavad, et valikuid üksikute hulgast ei ole, eksivad minu arvates. Ca kümmekonnal on selged seisukohad ning täidaksid riigikogus tooli palju paremini kui tumm parteisõdur. Helmed, Kunnas, Paddar, Kross ja nii mõnigi veel. Tänu sellele saatele leidsin mina vähemalt inimese kelle valin - igale erakonnale ei."

Delfi Rahva hääle ajakirjaniku arvamus, hääletada üksikkandidaadi poolt: „Igatahes üks on kindel - hirm nii-öelda tühjalt hääletamise ees tingib selle, et üksikkandidaadi poolt antud häälte arv võib jääda palju väiksemaks tema tegelikust populaarsusest.“

Janek Mäggi, kommunikatsioonibüroo juhataja: „Ka erakondade sees on Mäggi sõnul palju neid, kes ei suuda lennukalt mõtelda ja suudavad rääkida ainult nagu tublid koolijutsid erakondade programmist õpitud teksti.“

Tallinna Ülikooli politoloogiatudeng Henry Sinivee ennustab Delfi valimisblogis: „Sissejuhatuseks veel nii palju, et üle pika aja on üksikkandidaate sellisel arvul ning ka koosseis on märgatavalt tugevam kui eelnevatel aastatel.“ ......“ Igatahes seda mõtet, et ükski üksiküritaja kindlasti riigikokku ei pääse, ma ei jaga.“

Poliitikaanalüütik Andres Kaju ETV „Terevisioonis“: Kaju rõhutas, et üksikandidaatide osalust valimistel ei maksa naeruvääristada, nagu seda on teinud mitmed juhtivad ajakirjanikud. «Mulle tundub, et me unustame ära, et põhiseaduslik õigus ei ole mitte ainult saada valituks parlamenti, vaid põhiseaduslik õigus ja kõrge väärtus on ka see, et kandideeritakse. Inimene kandideerib ja tal avaneb võimalus tõsta esile mingeid seisukohti, mis muidu ühiskondlikku kandepinda ei leia,» selgitas ta.

Jätkuks ERR Valimisstuudiole

Ettearvatavalt meist enamus üle kahe-kolme lause sõna ei saanudki. Arvestades saate pikkust ja külaliste rohkust on see ehk isegi arusaadav. Esiteks jäi selgitamata meie istumise järjekord, mida saate tegijad üritasid üliagaralt paika panna. Meie seal omavahel mingit seost ei näinud.

Saatejuhtide küsimused esimeses ringis kõlasid kui tühi ajaraisk. Küsiti küsimusi, mis ei öelnud kandidaadi põhiseisukohtade kohta mitte midagi. Kas saatejuhid ei viitsinud meie seisukohtade ja programmidega tutvuda? Või oligi eesmärk rääkida teemast mööda? Minu seisukohad on juba pikalt üleval minu blogis martmeesak.blogspot.com. Minule esitatud küsimus oli juba teistele stuudiokülalistele esitatud küsimuste põhjal äraarvatav. Olgugi, et tuleb tunnistada üht - minule esitatud küsimus ja selle ülesehitus ei olnud nii provotseeriv ja halvustav nagu enamusele teistele. Püüdsin sellele vastata kiirelt ja korrektselt, et saada ka sõna järgmise ringiga ehk siis programmilises osas.

Seda hetke aga ei tulnudki. Mikrofon oli juba käes ja nii nagu kästud, käega sai ka vehitud. Võimalust oma seisukohti tutvustada aga ei tulnudki. Kahjuks sain kokku rääkida ca 45 sekundit. Hea valija Jõgeva- ja Tartumaalt nägi mind oma silmaga. Kahjuks jäi 45 sekundit lubatud paari minuti asemel väheseks, et enda nägemust ka valijatele tutvustada.

Kindlasti oleksin soovinud sõna sekka öelda maksude osas. Nimelt jäi kogu selle triangli juures maksudest rääkides ära oluline osa. Kui me soovime tõesti riigi poolt kergendada raskemas seisus ja väiksema palgaga inimeste elu, tuleb tulumaksuvaba miinimumi kõvasti suurendada ja seda veelgi enam siduda laste arvuga peres. Lapsed on meie tulevik. Kahjuks ei saanud antud teemal ka mitte väikest repliiki öelda, sest saate aur läks pigem mitte-olulistele teemadele.

Minu jaoks on väga oluline eestlase elujärg ja hakkama saamine oma kodumaal tänasel päeval.

Tasuta kõrgharidus ei ole imerohi tööpuuduse ega väljarände ennetamiseks.

Tänastes haridusteemalistes debattides ja aruteludes on jäänud kõlama üks ja ainus suur mõte- kõrgharidus ja kas tasuta või mitte. Antud teema on niivõrd jõuliselt positsiooni võtnud, et kõik muud hariduse valdkonda kuuluvad teemad on selle varju jäänud. Jääb mulje nagu haridus ongi ainult kõrgharidus ja selle tasuta jagamine on imerohi kogu meie ühiskonna muredele.

Tänasel kõrghariduses valitseval korral pole suurt häda midagi. Me oleme maailmas antud valdkonnas headel kohtadel ja areng on olnud väga positiivne. Kindlasti ei saa olla Eestis juttu kõrghariduse vähesest kättesaadavusest ja võimalustest. Kõrgharidus peakski olema ja jääma väärtuseks, mis ei ole iseenesest mõistetav nagu põhiharidus. Kui me jagame seda kõigile ja kuhjaga tasuta, kaotab see oma väärtuse.

Kahjuks pole me täna antud süsteemi elanikkonna hüvanguks osanud tööle panna. Meie õpilased nopivad võistlustelt kõrgeid kohti, kuid tööpuudus on meil ikkagi Euroopa Liidu kõrgemate killast. Suurem osa noori valib koolitee jätkamiseks põhikoolist edasi keskkooli astme ja siis ülikooli. Ühesõnaga koolitame me tänasel päeval koolides 15 aastaga palju töötuid. Töötukassa andmetel on kõrgeim tööpuudus just noorte 15 - 24- aastaste ja kõrgharidusega inimeste seas.

See on selge märk, et kõik meie hariduse valdkonnas pole korras. Ehk ajame me taga kõrghariduse ülistamisel kellegi heakskiitu, aga mitte enda elanike heaolu ja toimetulekut. Oleme süstinud ühiskonnas noortele ainsa tõe – edukas saad olla ainult kõrgelt haritult. Selgitamata, mis see edukus peale selle hariduse omandamist siis on, kui sellega tööd kodumaal ei leia.

Edukaks olemine ei tähenda ju alati miljoneid rahakotis. Edukaks olemine võiks tähendada enda valdkonnas suurt teadmiste ja oskuste pagasi omamist, mille toel on võimalik endale ja oma perele elatist teenida. Teadmised ja oskused aga ei tule ainult kõrgkoolist. Neid saab hankida muul viisil, väiksema ajakulu ja ressursiga. Tänane ühiskond ala-väärtustab kutseharidust. Kutseharidust kui valikut just peale põhikooli.

Eestis on kutsehariduse valdkond vaikselt tasa ja targu paremuse poole liikunud. Seda just õpperuumide ja tingimuste suhtes. Paljud kutsekoolid on renoveeritud ja erialaste õppevahendite park on kaasajastatud. Peale põhikooli pakutavaid õppekohti on aga viimase kümne aastaga tehnikumide kaasajastamise käigus oluliselt vähendatud. Nii ei jää tänapäeva noorel muud üle, kui minna keskkooli. Kutsekoolide valik on kesine, erialadest rääkimata.

Me oleme reaalse tööpuuduse vähendaja rolli kutsekoolides kui abivahendites alahinnanud. Kui täna riik tihedas koostöös ettevõtjatega pakuks reaalseid kutseõppebaasil ja peale põhikooli nelja aastaga kätte saadavaid erialaseid teadmisi, oleks töötuse pilt hoopis teine. Samuti oleks riigil odavam saada spetsialist, kes siseneb tööturule teadmiste ja oskustega juba 11 aastaga. Antud noore koolitusele kulub neli aastat vähem raha ja noor leiab ka omandatud kutsega tööd, sest see on tagatud koostööd tegevas ettevõttes. Praegu on aga keskkooli lõpetav noor kohe automaatselt ka töötu, sest mingit erialast teadmist tal pole.

Kui me tahame, et Eesti ühiskond oleks rikas ja võimekas, peame pakkuma oma inimestele ka reaalseid teadmisi ja oskusi tööturule sisenemisel. Ühiskond vajab toimimiseks lukkseppasid, keevitajaid, kondiitreid ja ka pankureid. Kõike seda ei õpita kõrgkoolis ja kõik ei saa olla pankurid. Meie riik on väike, mis ongi meie eelis. Me suudame enda elus püsimiseks kõik vajalikud spetsialistid ise koolitada. Me ei tohi lasta kujuneda ühiskonnas edasi olukorda, kus kõik on kõrgelt haritud, kuid töötud.

Kui noor omandab kutsehariduse, millega ta leiab Eestis tasuvat tööd, ei kipu ta ka välismaale. Ühiskonnas tuleb luua kutseharidust toetav arvamus, kus elus ei ole vaja edukaks olemiseks kõrgharidust, vaid häid erialaseid teadmisi ning oskusi. Me ei aja taga teiste heakskiitu, vaid püüame parema tuleviku saavutada meie väiksusest tuleva paindlikkuse ja erilisusega. See ehk ongi meie ühiskonna ja edukuse võti. 

Ilmunud Delfis 08.02.2011 vaata siit!