Selgitaks natuke meie poolt viimasel vallavolikogu istungil (29.10.07) volikogu esimehe Jüri Lambi ja vallavanem Agu Kasetalu vastu esitatud umbusalduse tagamaid.
Loe täispikka versiooni "Elva Postipoisist" LK4 10.11.07 vaata siit!
5.23.2005
Kukkuv komeet R3
Lõpuks sai siis ka selle valitsuse aeg läbi. Tegelikult oleks oodanud seda juba varem.
Eelmine võimuliit, mis nüüdseks on ajalugu sai ju võimule tänu nende suurima osapoole Res Publica uue poliitika suurele sõnamullile. Kui ikka üle 20% rahvast suudeti ära petta oli see selle erakonna suur hetkeline võit. Mäletame kõik neid nördinud ja õnnelikke nägusid, oleneb kelle seisukohalt vaadata, peale valimisi 2003. aastal märtsis.
Tegelikult algas juba ka selle valitsuse stardipauk nii nagu seda oldi ka ennem tehtud. Esmalt moodustati valitsus Reformierakonnaga, ehk siis astuti sama reha otsa mida on teinud ka teised praegused riigikogu erakonnad. Samuti võeti punti enamjaolt kolhoosnikest koosnev ennast maarahva huvide eest seisvaks poliitiliseks jõuks nimetatav kamp. Pandi kokku just ühe koalitsioonipartneri nägu eelarve ja räägiti rõõmsalt võimsast ja koostöövalmist valitsusest. Tegelikult oli see valitsus juba alguses surnult sündinud vasikas. Edasi läks kõik just enne valimisi lubatust vastupidi. Mäletame kõik praeguse valitsuse kraaviajaja Ken-Marti Vaheri kiiruseületamist, kus ta teatas et ta siiski tagasi ei astu. Mis oli sel hetkel muidugi tema vaatevinklist suht loogiline samm. Kes ikka tahaks kohe loovutada kohta, mida juba ammu unistanud oled.
Lubati poliitilist läbipaistvust, aga astuti hoopis tagurpidisamme. Kaotati ära juriidiliste isikute annetused erakondadele ja hakati riigieelarvest parlamendierakondi rahastama 60 miljoni krooniga aastas. See oli muidugi Res Publica poolt loogiline ja samuti meile, Eesti Demokraatlikule Parteile, täiesti arusaadav samm. Kuna nn. äriprojekt tuli rahastajatele mitme kordselt teenima panna. Ega keegi meist ei investeeriks sinna, kust ta tagasi ei saaks. Teine argument muidugi veel. Tuli välistada uute samasuguste ”projektide” jõudmine riigikokku, sest ega see pole kunagi välistatud, et endised andjad äkki uut jõudu ei moodusta ja neid ei hülga. Just siin ei saadud esimest korda aru, mida tähendab demokraatia. Demokraatia ei ole ainult see, et saad valida kord nelja aasta tagant end suurte plakatitega ja meeletu hunniku maksumaksja rahadega reklaamivaid nägusid.
Saaga läks aga edasi. Otsustati sundparteistumise kasuks, sest eks valitsuserakondadel oli vaja liikmeid, mistõttu lubati erakondade liikmeks juba ka kohtunikud. Samuti sai paljudele mittepoliitilistele kohtadele Reformierakonna endiseid kõrgtasemel poliitikuid.
Kukkuv komeet suutis aga hulga rohkem kahju tekitada. Lühike väljavõte: mõistmatu haridusreformikava, haigekassa ja perearstide rahastamisega mängimine, kaitsestruktuuride ebaloogiline ümberkorraldus, kõikvõimalikud riigisaladust sisaldavate dokumentidega toimuvad jamad, välispoliitika alaväärtustamine ja loomulikult andestamatu rahva vastu vägivalla kasutamine. Viimased pool aastat oligi halenaljakas vaadata, kuidas peaminister oma kohast meeleheitlikult kinni hoiab.
Kuna praegune riigikogu koosneb suurelt enamuselt üksteisega isiklikul tasandil vaenujalal olevatest pundikestest, kes pole võimelised moodustama reaalselt toimivat valitsust, tuleks see laiali saata. Mistõttu oleks parim lahendus kuulutada välja erakorralised valimised, kus poliitikud saaksid rahvalt uue usaldusmandaadi.
Eelmine võimuliit, mis nüüdseks on ajalugu sai ju võimule tänu nende suurima osapoole Res Publica uue poliitika suurele sõnamullile. Kui ikka üle 20% rahvast suudeti ära petta oli see selle erakonna suur hetkeline võit. Mäletame kõik neid nördinud ja õnnelikke nägusid, oleneb kelle seisukohalt vaadata, peale valimisi 2003. aastal märtsis.
Tegelikult algas juba ka selle valitsuse stardipauk nii nagu seda oldi ka ennem tehtud. Esmalt moodustati valitsus Reformierakonnaga, ehk siis astuti sama reha otsa mida on teinud ka teised praegused riigikogu erakonnad. Samuti võeti punti enamjaolt kolhoosnikest koosnev ennast maarahva huvide eest seisvaks poliitiliseks jõuks nimetatav kamp. Pandi kokku just ühe koalitsioonipartneri nägu eelarve ja räägiti rõõmsalt võimsast ja koostöövalmist valitsusest. Tegelikult oli see valitsus juba alguses surnult sündinud vasikas. Edasi läks kõik just enne valimisi lubatust vastupidi. Mäletame kõik praeguse valitsuse kraaviajaja Ken-Marti Vaheri kiiruseületamist, kus ta teatas et ta siiski tagasi ei astu. Mis oli sel hetkel muidugi tema vaatevinklist suht loogiline samm. Kes ikka tahaks kohe loovutada kohta, mida juba ammu unistanud oled.
Lubati poliitilist läbipaistvust, aga astuti hoopis tagurpidisamme. Kaotati ära juriidiliste isikute annetused erakondadele ja hakati riigieelarvest parlamendierakondi rahastama 60 miljoni krooniga aastas. See oli muidugi Res Publica poolt loogiline ja samuti meile, Eesti Demokraatlikule Parteile, täiesti arusaadav samm. Kuna nn. äriprojekt tuli rahastajatele mitme kordselt teenima panna. Ega keegi meist ei investeeriks sinna, kust ta tagasi ei saaks. Teine argument muidugi veel. Tuli välistada uute samasuguste ”projektide” jõudmine riigikokku, sest ega see pole kunagi välistatud, et endised andjad äkki uut jõudu ei moodusta ja neid ei hülga. Just siin ei saadud esimest korda aru, mida tähendab demokraatia. Demokraatia ei ole ainult see, et saad valida kord nelja aasta tagant end suurte plakatitega ja meeletu hunniku maksumaksja rahadega reklaamivaid nägusid.
Saaga läks aga edasi. Otsustati sundparteistumise kasuks, sest eks valitsuserakondadel oli vaja liikmeid, mistõttu lubati erakondade liikmeks juba ka kohtunikud. Samuti sai paljudele mittepoliitilistele kohtadele Reformierakonna endiseid kõrgtasemel poliitikuid.
Kukkuv komeet suutis aga hulga rohkem kahju tekitada. Lühike väljavõte: mõistmatu haridusreformikava, haigekassa ja perearstide rahastamisega mängimine, kaitsestruktuuride ebaloogiline ümberkorraldus, kõikvõimalikud riigisaladust sisaldavate dokumentidega toimuvad jamad, välispoliitika alaväärtustamine ja loomulikult andestamatu rahva vastu vägivalla kasutamine. Viimased pool aastat oligi halenaljakas vaadata, kuidas peaminister oma kohast meeleheitlikult kinni hoiab.
Kuna praegune riigikogu koosneb suurelt enamuselt üksteisega isiklikul tasandil vaenujalal olevatest pundikestest, kes pole võimelised moodustama reaalselt toimivat valitsust, tuleks see laiali saata. Mistõttu oleks parim lahendus kuulutada välja erakorralised valimised, kus poliitikud saaksid rahvalt uue usaldusmandaadi.
Ilmunud "Elva Postipoisis" ja lühikese kokkuvõttena "KesKus" is vaata siit!
10.01.2003
Riigikogus jagatakse mõõdutundetult endale.
Alates erakondadevaheliste valimisliitude keelustamisega 1998. a on mitmete seaduste muutmisega raskendatud Riigikogus esindamata ja tegevust alustavate erakondade osavõtt riigi poliitilisest elust ning valimistest. Uus võimuliit ehk R kuubis on kasutamas taktikat, mis kindlustaks neile igavesed parlamendikohad. Tegelikult sai asi alguse juba eelmise valitsuse ehk kaksikliidu võimu ajal. Tolleajase rahandusministri Õunapuu sõnavõtud olid ühesed: suurendada riigieelarvelist toetust ja vähendada ning piirata võimalust ettevõtetel erakondi toetada, kuna viimased tahavad toetuste eest ka vastuteeneid.
Kulud määravad kõikSeaduse plaanitud muutmisel suureneks riigieelarveline toetus parlamendiparteidele kolmekordselt ehk 60 miljonile kroonile aastas. See teeks ühele saadikule rahalist toetust lisaks palgale üle 594 000 krooni. Seda ajal, mil riigil ei jätku raha üliõpilaste abistamiseks, tervishoiu rahastamiseks, lastetoetuste ja meditsiinitöötajatele normaalse palga maksmiseks. Samas tahetakse ära keelata võimalus ettevõtetel erakondi toetada.
Eesti parteimaastik läheks pärast selliste muudatuste realiseerumist absurdselt kreeni. Kui viimastel valimistel kulutati valimiskampaaniaks 60 mln kr ja Agu Laiuse sõnul J. Tõnissoni instituudist on 97protsendilise tõenäosusega saadud häälte arv võrdeline reklaamikampaania kallidusega, tekib olukord, kus Eestis sünnivad igavesed parlamendierakonnad. Neil pole midagi karta, kui nende poliitika muutuks vastutustundetuks, kuna pealekasv parteimaastikul puuduks ja raha aitaks nad taas Riigikokku.
Kaks eestvedajat parteid, Reformierakond ja Res Publica, aga ajavad ebarealistlikku juttu võimalusest selliste tingimustega, nagu luua plaanitakse, ületada uutel tulijatel ja praegu Riigikogu-välistel erakondadel valimiskünnis. Mõlemad erakonnad toovad hea näitena Res Publica, kes viimaste valimiste eel ei saanud riigieelarvest sentigi, kuid ületas tugevalt valimiskünnise. On ebanormaalne, kui räägitakse asjadest, mida pole võimalik teostada ja reaalsus sõnade ja tegude vahel puudub. Ei saa ju võrrelda ettevõtete tõel võimule saanud Res Publicat ja nüüd plaanitavates tingimustes erakondi, kes tahaksid ületada valimiskünnist. Res Publica sai riigikokku tänu ettevõtete rahalisele toetusele, kuid uutel tulijatel tahab erakond selle võimaluse aga keelustada.
Ka on jäetud tähelepanuta erakondade riigieelarvest toetamisel ELi riikide õiglasemad ja tasakaalukamad printsiibid, euroopaliku suhtumise üldisemad alused ning ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses rõhutatud võrdse kohtlemise nõue.
Erakondade rahastamise muutmise innukas pooldaja Kristen Michal Reformierakonnast näeb aga hoopis ohtu kõigi erakondade võrdses toetamises riigieelarvest selles, et nii tekiks hulga tuhandeliikmelisi punte, kes riigilt raha tahtma tuleksid. Seda räägib poliitik, kes peaks väga hästi teadma, et 1000 liiget kokku saada on juba iseenesest keerukas. Ka on erakondadel oma lisakohustused lisaks MTÜde seadustega ette nähtud kohustustele. Pean silmas siin nimekirjade avalikustamist ja raha aruandeid iga kvartal. Et pääseda valimistel kandideerima, on vajalik hiigelkautsjoni tasumine, mis viimastel valimistel oli 4000 kr ringis, ka tuleb ületada kõrge künnis ehk 5 valimas käinute häältest. Miks küll Eesti võimupoliitikud ei vaata piiri taha, kus toetuste süsteem on demokraatlik ja võrdne kõikidele - seal elatakse paremini kui meie riigis.
Raha ei tee valitsust
Usun, et õiglus võidab ning ühiskonnas saadakse ometi aru, et parlamendiväliseid erakondi on vaja selleks, et parlamendierakonnad ei muutuks mugavaks, et raha teeb valitsuse.
Usun, et õiglus võidab ning ühiskonnas saadakse ometi aru, et parlamendiväliseid erakondi on vaja selleks, et parlamendierakonnad ei muutuks mugavaks, et raha teeb valitsuse.
Loodan, et õiguskantsler Allar Jõksi ja teiste avaliku elu tegelaste ning terve ühiskonna survel ei lähe valitsusliidu kava - muuta erakondade rahastamine ebavõrdseks ja ebademokraatlikuks - läbi. Kui me tahame, et Eestis säiliks mitmeparteiline süsteem, peab riik ka teistele, mitte ainult parlamendierakondadele, eraldama mingisugused summad. Demokraatia peab Eestis alles jääma ka erakondade rahastamises!
Ilmunud lühendatud kujul "Eesti Päevalehes" vaata siit! ja täispikkuses "Äripäevas" vaata siit!
Tellimine:
Postitused (Atom)