Vabaerakonnal vabad kombed

Kui me Vabaerakonna nime välja mõtlesime, siis jäi valik ennekõike märksõnale “vaba”. Miks? Eeskätt sellepärast, et suur osa Eesti poliitikast on oma kunagise vabaks oleku minetanud, asendades selle poliittehnoloogiate, sõnumidistsipliinide ja muu ülalt alla korraldamisega.

Kogukonnapõhised algatused

Vabaerakond tahab öelda, et poliitika ei pea olema nõnda kramplik ja programmilistesse kinnisideedesse takerdunud, nagu me seda kõigi kartellierakondade puhul näeme. Liikmetel on vabadus ja lausa kutsung kaitsta erinevaid seisukohti, aktsepteerides samas lõpptulemust, milleni ühiste arutelude ja protseduuriliselt selge otsustusmehhanismiga jõutakse.

Me eristume kartellierakondadest kasvõi sellega, et näeme kogukonnapõhistes algatustes kohaliku poliitika tasandil edasiviivat alget. Sestap otsime terve mõistusega inimesi ja oleme valmis liituma mitmesuguste kooslustega üle Eesti, kes sarnaselt meie inimestega Eesti ühiskonnas toimuva vastu huvi tunnevad. Kohalik valimisliit võib olla omavalitsuses palju mõistlikum lahendus kui erakonna keskkontori mahitusel kokku pandud parteinimekiri. Tavaliselt ta seda ongi, kuna see annab ka Vabaerakonna mõistes sõnale “vaba” kohaliku tasandi. 

Väljendavad oma vabu mõtteid

Peale selle ei suple me riigieelarvest eraldatud rahas. Vabaerakonna üritused ja mitmesugused tegevused on tagasihoidliku eelarvega, kuid sisulised. Meie tegevused toimuvad vabatahtlike panusest nii aja kui nende enda rahaga. Kui suvel mõnel üritusel meie arvamustelki märkate, siis võite kindlad olla, et seal sehkendavad ja seletusi jagavad inimesed panustavad oma aega puhtast entusiasmist, nad ei kuulu mingisse parteilisse toiduahelasse. Nad väljendavadki kõik oma vabu mõtteid ilma keskkontori poolsete juhtnöörideta. Võin seda oma kogemusest kinnitada. Nimelt olen kandideerinud Konguta vallas Tartumaal juba kolmandat korda sama valimisliidu esinumbrina ja meie tegevused on olnud kõik parteide keskkontorite suunistest vabad.

Kui Eugen Veges käis ühel Vabaerakonna visioonikonverentsil, mis tema arust oli liiga monoloogne (vt. Vooremaa/Põhjarannik/Severnoje Poberežje, 2. aug), siis jätab ta tähelepanuta väga lihtsa asjaolu. Nimelt selle, et tol märtsi lõpus toimunud üritusel esitasid programmitoimkondade vedurid kokkuvõtteid varem aruteludes koorunud seisukohtadest. Ehk ettekanded põhinesid kümnete koosolekute tulistel vaidlustel. Sel üritusel ei olnud võimalik ega vajalik neid täiel määral reprodutseerida.

Väita, et Vabaerakond pakub sarnaselt vanadele erakondadele oma valminud programmi ja inimesed ei saa olulistes küsimustes kaasa rääkida, on täiesti põhjendamatu. Keda võiks siis Vegese poolt nendeks kaasa rääkida soovivateks inimesteks pidada, kas seda pole mitte ka kõik need tänased Vabaerakonna  Algatusrühma liikmed, kes on programmi loomisse on oma tunde, päevi ja öid panustanud. Neid ei ole ju mitte kolm inimest ega Herkel üksinda, vaid Vabaerakonnal on  juba kuid aktiivselt töös kuus erinevat teematoimkonda.

Kõigil huvilistel on võimalus selles ka veel täna kaasa rääkida. Seega ei saa rääkida mingist enda poolt koostatud parteilise dokumendi kiitmisele kutsumisest.  

Teiste sõnadega: keegi pole  Vegesel ega kellelgi teisel takistanud tulla ja oma arvamust avaldada, anda oma panus Vabaerakonna programmiloomesse. Ja paljud inimesed on seda erinevate toimkondade kaudu teinud. Tuleb möönda, et selline programmiloome mehhanism on aeganõudev ning eeldab pikka meelt, et lõpuks tulemusteni jõuda. Ja siis pole ka kindel, et kõik on rahul. Nagu Veges oma artikliga tõestab, võib keegi isegi pool aastat pärast esimese vahekokkuvõtte tegemist ärgata ja hüüda, et miks polnud diskussiooni ja miks te minu käest ei küsinud. 

Erakonna programm on sadade inimeste otsingute tulemus

Me oleme Vabaerakonna tegemisel kokku puutunud mitmekesiste mõttekaridega. Üks on see, et programm peab algusest peale valmis olema, muidu pole võimalik aru saada, mis seltskond see Vabaerakond on. Justkui ei usuta, et erakonna programm saab olla ja peabki olema kümnete, võib-olla sadade inimeste töö ja otsingute vili. Ja lõppude lõpuks ei ole ükski programm kunagi valmis, vaid seda tuleb aja jooksul  kogu aeg täiustada.

Teine probleem on aga see, et kui midagi välja öeldakse, siis on see kindlasti ebatäiuslik ja poolik. See on muuseas mingi piirini täiesti õige, aga see arusaam ei tohi olla nii kaugeleminev, et üldse pole võimalik midagi selgepiirilist sõnadesse panna.

Arvan, et Vabaerakonna üks tugevus on see, et siin leidub nii erineva poliitikakogemusega inimesi kui ka radikaalseid idealiste. Nende dialoogis on võimalik jõuda värskete, kuid samas realistlike tulemusteni. Eeloleval nädalavahetusel, 15. ja 16. augustil korraldab Vabaerakond Paide arvamusfestivalil mitu avatud programmiseminari, kus Veges ja kõik teised huvilised vabalt kaasa võivad lüüa.

Avaldatud ajalehes Vooremaa 14.08.2014 Link:  http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1027886

Härrased Toompeal! Riiki ei juhita nagu erakonda.

Koalitsioonivalitsuse tööle asumisest on möödas neli kuud ning sellega on läbi saanud ka kriitikavaba esimese saja päeva periood. Pikaaegne valitsusjuht Ansip ja vana koalitsioonipartner IRL on valitsusest lahkunud ning uus peaminister koos uue koalitsioonipartneriga Stenbocki majja kolinud.

Reformierakond on taaskord teinud uskumatu kübaratriki: vahetanud iseenda languse perioodil partneri ning sellega taaskord populaarsuse tippu tõusnud. Ühesõnaga on aetud vesi sogaseks ning selle kiiluvees ennast taaskord üles upitatud. Seda juba mitmendat korda, kusjuures valijad nagu ei mäletakski mineviku tegusid. Hämmastav oskus!

Kahjuks on see aga ainus Reformierakonna poliitika positiivne omadus. Riigi pikaajalist planeerimist või järgmisest riigikogu valimisest kaugemale vaatamist see koalitsioon ei oska. Nende tegevuse eesmärk on hambad ristis kevadeni vastu pidada, sel ajal mitte ühegi valusa otsuse vastu võtmine ja siis taaskord endale neljaks pikaks aastaks valitsusse kuulumise tagamine. Võimul ollakse võimu, mitte Eesti paremaks tegemise pärast.

Täna on igavene valitsuspartei muutunud halenaljakaks koosluseks. Erakonda on juba pikki aastaid juhitud meetodil „kellele ei meeldi, võib ära minna". Sellele lisandub ülbus, valed ja varjamine. Kuna Reformierakonna uus põlvkond ongi ainult sellist juhtimisstiili näinud, siis on see nende meelest reaalne elu ja igati õigustatud käitumine.

Kurvaks ei tee asja mitte see, et kartellierakonnad on Eestis muutunud suletud süsteemiga ja reaalsest elust kaugel olevateks grupeeringuteks. Meele teeb mõruks hoopis asjaolu, et täna juhitakse meie ühist riiki sarnaselt erakonnaga. Seda teevad needsamad noorpoliitikud, kes on tõusnud plakatikleepijast ministriks ja kellele partei andis teadmised, maailmapildi ning ministriportfelli.

Erakonnas õpitud käitumismustrid jätkuvad ka riiki juhtides. Nii nagu erakonnast, võib nende meelest ka riigist ära minna, kui ei meeldi. Paraku on esimesel juhul tegemist oma poliitiliste veendumuste väljendamisega, teisel juhul seatakse küsimärgi alla ühiskonna jätkusuutlikkus.

Jätkusuutlikkusest rääkides - Eesti pole enam Baltikumi edukaim, sest Leedu läks meist jõukuselt ja ostujõult mööda. Narkosurmade poolest oleme Euroopa esirinnas, iive on negatiivne, aga vähemalt seisab paigal meie ettevõtete konkurentsivõime ja tootlikkus. Mida teevad sellises olukorras valitsejad? Õige vastus: mitte midagi.

Olgu, päris tõsi see viimane väide muidugi ei ole. Vaieldakse ju selle üle, kas alandada üks protsent tulumaksu või millist nime peaks kandma üks Saaremaa omavalitsus. Need on aga siiski väikesed probleemid ning „suur narratiiv" on jäänud unarusse. Sellist jõuetust pole suutnud murda ka (korduvalt proovitud) partneri vahetamine. Reformierakond on alati jäänud endaks ning uut hingamist pole tulnud.  

Ilmselt on selle põhjuseks ka pikaajalised probleemid kuulmisega. Kui varem ei kuulnud Reformierakond ühest kõrvast, siis nüüd hakkab ka see teine kurdistuma. Kummalisel kombel on ka sotsid sarnaseks muutumas, mis omakorda näitab ainult seda, et riigipiruka juurde saades on kõik erakonnad ühte nägu. Opositsioonis ollakse väga targad ja avatud, aga võimul olles tuleb õppida ühes rütmis ja õigel viisil kaagutama. Halva muusikalise kuulmisega kodanikele tehakse sealjuures kiire kõrvapuhastus, halvemal juhul peapesu.

Kõigil, kes hoolivad meie ühisest kodumaast ning oma lähedastest, tasuks seda hoolimist ka selgelt väljendama hakata. Kuna poliitikut ei saa muuta, aga poliitikat küll, siis tuleks meil kõigil ühiskonnas aktiivsem olla, oma sõna sekka öelda ja oma arvamust avaldada. Seda aga nii kõvasti, et ka kurdistuvad kõrvad kuuleksid ja kuulama jääks.

Parim viis on aga lüüa kaasa Vabaerakonna algatusrühmas ja muuta selle kaudu meie kõigi elu ning tulevikku. Mida rohkem meid on, seda suurem on tõenäosus, et ka meid, tavalisi inimesi, hakatakse lõpuks taas märkama. Anname siis üheskoos riigi rahvale tagasi!

Avaldatud Delfis 28.07.2014:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/mart-meesak-harrased-toompeal-riiki-ei-juhita-nagu-erakonda.d?id=69436625

Maksudega ei mängita, aga meie tulevikuga?!

Eesti on jõudnud olukorda, kus kõik mis juba on, tundub püha ja puutumatu. Üritame vaadata ühele poole ja teisele poole naabrite juurde või ka kaugemale, et näiteid tuua. Samas ei julge me olla ise otsustajad ja uute suundade rajajad. Just see ongi Eesti suurim häda ja paigalseisaku põhjus.

Üheksakümnendate alguses oli meis julgust ja tahet proovida midagi uut. Rakendada maailmale ehk võõraid lahendusi ning kombineerida erinevaid süsteeme riigi ülesehitusel ja see tõi ka edu. Tänaseks me vaatame kuidas teised teevad ja tahame kõike kopeerida. Oleme kaotanud oma innovaatilisuse. Lisaks puudub meil selge siht ja tahe midagi suurt eesmärgiks seada, et selle poole liikuma asuda. Kardame läbikukkumist ja kriitikat. Mitte aga enda rahva, vaid Lääne ning eelkõige Euroopa Liidu sõprade oma. Me elame ja otsustame teistele rahvastele, mitte omadele.

Pakun kaks selget eesmärki, mida võiks hakata püüdma. Esimeseks suureks eesmärgiks peab olema positiivne iive ja rahvastiku väljarände peatamine. See on suur väljakutse, tänases multikultuurses ja võimaluste rohkes maailmas. Aga seda väärtuslikum see eesmärk sellest tulenevalt ka on. Hoiame oma parimaid poegi ja tütreid kodumaal, pakume neile vajalikud võimalused ka siin, mida nad kaugele maale otsima lähevad. Need on hoolivus ja üksteise mõistmine ning seda mitte ainult inimeselt inimesele vaid ka riigilt inimesele. Just sellest viimasest jääb meil aina enam puudu.

Empaatiavõime on valitsejatel kadunud ja ning aina rohkem korrutatakse oma tõde, rõhutades et valitsejal on alati õigus ning lihtrahval pole sõnaõigust muul ajal, kui valimistel. Mitte ei kujune vaid on juba välja kujunenud, et meie kõigi kodumaal on kindlad peremehed valitud ning nende valitsemine ongi lõputu ja piiranguteta. Otsused ei pea sündima ühiskonnaga koos, vaid kitsas siseringis. Lihtne kodanik peab riigi heaks andma kõik ja nägema palju vaeva, kuna oma riik ongi kallis üleval pidada. Valitseja aga on teinud juba niigi palju, et on nõus olnud raskel ajal valitsema. Kritiseerimine oleks peremeestele liiga tegemine ja nende suure panuse mutta tampimine. Sellise suhtumisega meie ühine riik kaugele ei jõua. Võim võõrandub iga päevaga rahvast, kusjuures varsti pole nii enam võimuritel rahvast vajagi- nad ju ei tunnusta peremeeste rasket vaeva rahvast teenida.

Perekond, lapsed ning vanemate hakkama saamine ja tunnustamine ühiskonnas tuleb seada prioriteediks. Alati ei piisa lastetoetuste väikesest tõusust. Ehk on vaja midagi suuremat ühiskonnas kokku leppida. Ka siin tuleb mängu hoolivus ja empaaniavõime ühiskonnas. Olgu seda siis tööandja, naabri, kaaskondlase tänaval või bussis suhtumisega lapsega peredesse meie ümber. Me ei tohiks unustada hetkeksi, et lapsed on meie tulevik. Aga tulevik on meil kõigil ühine ja ühiskonnas elades teineteisest sõltuv.

Tulevikule suunatud ühiskond mõtleks oma iga kulutatud ressursi hoolikalt läbi. Seda just hariduse valdkonnas. Haridus on vajalik, kuid meie väheste võimaluste raames tuleb kehtsetada meie ühise raha eest hariduse omandamisel ka kohustus seda õpitut ühisesse kogukonda mingi aeg tagasi panustada. Selleks tuleks õpingute lõpus siduda lõpetanu kodumaaga ajaks, kus panustatud vahendid õpingutele on tagasi antud meie enda ühiskonda teenides. Täna oleme olukorras kus ühist ressurssi kasutatakse küll enda koolitamiseks, kuid ühiskonnale ei pakuta selle eest midagi. Jagatakse ainult kaugelt teisest riigist kriitikat võimaluste puudumise üle kodumaal. Kritiseeritakse neid, kelle vahendite ja panusega ennast koolitati.

Teine suurem eesmärk peab olema ühtlane regionaalne areng meie väikesel kodumaal. Väärikalt ja võrdsete võimalustega peab saama elada nii Võmmorskis, Vilsandil kui ka Tallinnas. Selleks tuleb teha hulga vajalikke ning tänast stagneerunud olukorda muutvaid otsuseid. Alustades haldusreformiga, kus lisaks piiridele vaadatakse ümber omavalitsuste õigused ning kohustused. Muudetakse vajaduspõhiseks seadusandlus ning korradatakse ümber maavalitsuste ja omavalitsuste liitude roll. Antud struktuurüksused tuleb panna tööle reaalsete eesmärkide ja ülesannetega, mitte hoida neid iganenud vanade traditsioonide juures. Eriti puudutab see kohalike omavalitsusi, kus täna nagu kohustused ja õigused on aga vahendeid ja otsustuspädevust pole. Meie ühine ressurss ei kulu enam ammu vajaduspõhiselt, vaid upub bürokraatiamasinasse ja selle toimimisse ära.

Maksundus on üks riigi ise toimimise alustalasid. Aeg on see ümber vaadata ning usaldust kohalikule tasandile tagasi anda. Selleks saab teha mitu maksunduse ümberkorraldust. Esmalt tuleks anda mingi osa tulumaksu kehtestamise õigus uuel mõistel põhinevatele kohalikele omavalitsustele. Neil on siis lisaks vastutusele kohalike ees ka võimalus reaalselt vastustuse kandmiseks rahalisi otsuseid vastu võtta. Tänane seis on täiesti jabur, kus kõik on valitsuskabinetis otsustatud, kuid otsuste vastutust peavad kandma kohalikud volikogud. Lisaks annaks kohaliku tulubaasi kehtestamine ja ümberkorraldus võimaluse kaotada ära tänased nn keskvalitsuse katuserahad.

Teine maksunduse muudatus peaks olema regionaalne tasakaalustatus ja ettevõtluse regionaalne soodustamine. Selleks tuleb Tallinn ja sealne ümbrus lahku lüüa ühtlasest maksubaasist ülejäänud Eestiga. Esmalt rakendada Tallinna ja selle lähiümbruse ettevõtetele kõrgem tulumaksumäär kui seda on ülejäänud Eestis. Teiseks kehtsestada Tallinna ja selle lähiümbruse ettevõtetele mõne protsendiline ettevõtluse tulumaks.

Kolmas maksudega seotud muudatus võiks olla sotsiaalmaksu puudutav. Ehk oleks meil aeg selline maksubaas kaotada kohustuslike maksude nimekirjast ja see ümber formeerida vabatahtlikuks. Kohustuslikuks osaks võiks jääda kuni viis protsenti sotsiaalmaksu tänasest üle kolmekümnest protsendist , mis läheks kiirabi ja erakorralise meditsiini rahastamiseks. Ülejäänud osa oleks iga maksumaksja vaba valik. Kas makstakse kohustuslikult sotsiaalmaksu Haigekassale edasi või minnakse otse üle enda poolsele tervisekindlustuse rahastamisele. See annaks võimaluse igal ühel otsustada enda tervisekindlustuse planeerimine sobilikul viisil.

Samuti peaks hakkama töötajate töölepingutes kajastama praegust sotsiaalmaksu, kui ühte palga osa mida ettevõte reaalselt iga töötaja palkamisel kannab. Täna on olukord selline, kus enamus töötajaid ei teagi seda kulu, mida tööandja tegelikult ühe töötaja pidamiseks kandma peab. Nii annaks see ka reaalsemalt õiglasema pildi töötasudest ning võrdlustest meie naabritega. Hetkel on töötasudest kajastamata väga suur osa, mida töötajad oma töötasuna ei arvesta kuid ettevõtjad tööjõu palkamisel reaalselt lisaks tasuma peavad.

Julgemaid otsuseid ning rohkem empaaniat on vaja. Me ei vaja valitsema peremehe mentaliteediga valitsejaid vaid kogukonda arvestavat ning tulevikule suunatud otsuseid teha julgevaid aatemehi. Austust ja tunnustust tuleks oma tegudele püüda oma rahvalt, mitte kaugelt teistelt organisatsioonidelt ja statistika tabelitest. Olgu need siis Euroopas või Ameerikas. Statistika paranemine ei korralda meie kõigi ühist riiki paremaks, vaid külast külasse sõites avanev kenam pilt. Kus maad pole söötis ja majad lagunemas vaid kus teeäärtes on värvilised uued postkastid, koolide ümber ja asulates on rohkem lapsi ning vanematel jõukust osta lastele toitu selliselt, et ükski laps ei peaks tühja kõhuga õhtul magama minema.