Eesti on jõudnud
olukorda, kus kõik mis juba on, tundub püha ja puutumatu.
Üritame vaadata ühele poole ja teisele poole naabrite
juurde või ka kaugemale, et näiteid tuua. Samas ei julge
me olla ise otsustajad ja uute suundade rajajad. Just see ongi Eesti
suurim häda ja paigalseisaku põhjus.
Üheksakümnendate
alguses oli meis julgust ja tahet proovida midagi uut. Rakendada
maailmale ehk võõraid lahendusi ning kombineerida
erinevaid süsteeme riigi ülesehitusel ja see tõi ka
edu. Tänaseks me vaatame kuidas teised teevad ja tahame kõike
kopeerida. Oleme kaotanud oma innovaatilisuse. Lisaks puudub meil
selge siht ja tahe midagi suurt eesmärgiks seada, et selle poole
liikuma asuda. Kardame läbikukkumist ja kriitikat. Mitte aga
enda rahva, vaid Lääne ning eelkõige Euroopa Liidu
sõprade oma. Me elame ja otsustame teistele rahvastele, mitte
omadele.
Pakun kaks selget
eesmärki, mida võiks hakata püüdma. Esimeseks
suureks eesmärgiks peab olema positiivne iive ja rahvastiku
väljarände peatamine. See on suur väljakutse, tänases
multikultuurses ja võimaluste rohkes maailmas. Aga seda
väärtuslikum see eesmärk sellest tulenevalt ka on.
Hoiame oma parimaid poegi ja tütreid kodumaal, pakume neile
vajalikud võimalused ka siin, mida nad kaugele maale otsima
lähevad. Need on hoolivus ja üksteise mõistmine ning
seda mitte ainult inimeselt inimesele vaid ka riigilt inimesele. Just
sellest viimasest jääb meil aina enam puudu.
Empaatiavõime on
valitsejatel kadunud ja ning aina rohkem korrutatakse oma tõde,
rõhutades et valitsejal on alati õigus ning lihtrahval
pole sõnaõigust muul ajal, kui valimistel. Mitte ei
kujune vaid on juba välja kujunenud, et meie kõigi
kodumaal on kindlad peremehed valitud ning nende valitsemine ongi
lõputu ja piiranguteta. Otsused ei pea sündima
ühiskonnaga koos, vaid kitsas siseringis. Lihtne kodanik peab
riigi heaks andma kõik ja nägema palju vaeva, kuna oma
riik ongi kallis üleval pidada. Valitseja aga on teinud juba
niigi palju, et on nõus olnud raskel ajal valitsema.
Kritiseerimine oleks peremeestele liiga tegemine ja nende suure
panuse mutta tampimine. Sellise suhtumisega meie ühine riik
kaugele ei jõua. Võim võõrandub iga
päevaga rahvast, kusjuures varsti pole nii enam võimuritel
rahvast vajagi- nad ju ei tunnusta peremeeste rasket vaeva rahvast
teenida.
Perekond, lapsed ning
vanemate hakkama saamine ja tunnustamine ühiskonnas tuleb seada
prioriteediks. Alati ei piisa lastetoetuste väikesest tõusust.
Ehk on vaja midagi suuremat ühiskonnas kokku leppida. Ka siin
tuleb mängu hoolivus ja empaaniavõime ühiskonnas.
Olgu seda siis tööandja, naabri, kaaskondlase tänaval
või bussis suhtumisega lapsega peredesse meie ümber. Me
ei tohiks unustada hetkeksi, et lapsed on meie tulevik. Aga tulevik
on meil kõigil ühine ja ühiskonnas elades
teineteisest sõltuv.
Tulevikule suunatud
ühiskond mõtleks oma iga kulutatud ressursi hoolikalt
läbi. Seda just hariduse valdkonnas. Haridus on vajalik, kuid
meie väheste võimaluste raames tuleb kehtsetada meie
ühise raha eest hariduse omandamisel ka kohustus seda õpitut
ühisesse kogukonda mingi aeg tagasi panustada. Selleks tuleks
õpingute lõpus siduda lõpetanu kodumaaga ajaks,
kus panustatud vahendid õpingutele on tagasi antud meie enda
ühiskonda teenides. Täna oleme olukorras kus ühist
ressurssi kasutatakse küll enda koolitamiseks, kuid ühiskonnale
ei pakuta selle eest midagi. Jagatakse ainult kaugelt teisest riigist
kriitikat võimaluste puudumise üle kodumaal.
Kritiseeritakse neid, kelle vahendite ja panusega ennast koolitati.
Teine suurem eesmärk
peab olema ühtlane regionaalne areng meie väikesel
kodumaal. Väärikalt ja võrdsete võimalustega
peab saama elada nii Võmmorskis, Vilsandil kui ka Tallinnas.
Selleks tuleb teha hulga vajalikke ning tänast stagneerunud
olukorda muutvaid otsuseid. Alustades haldusreformiga, kus lisaks
piiridele vaadatakse ümber omavalitsuste õigused ning
kohustused. Muudetakse vajaduspõhiseks seadusandlus ning
korradatakse ümber maavalitsuste ja omavalitsuste liitude roll.
Antud struktuurüksused tuleb panna tööle reaalsete
eesmärkide ja ülesannetega, mitte hoida neid iganenud
vanade traditsioonide juures. Eriti puudutab see kohalike
omavalitsusi, kus täna nagu kohustused ja õigused on aga
vahendeid ja otsustuspädevust pole. Meie ühine ressurss ei
kulu enam ammu vajaduspõhiselt, vaid upub bürokraatiamasinasse
ja selle toimimisse ära.
Maksundus on üks
riigi ise toimimise alustalasid. Aeg on see ümber vaadata ning
usaldust kohalikule tasandile tagasi anda. Selleks saab teha mitu
maksunduse ümberkorraldust. Esmalt tuleks anda mingi osa
tulumaksu kehtestamise õigus uuel mõistel põhinevatele
kohalikele omavalitsustele. Neil on siis lisaks vastutusele kohalike
ees ka võimalus reaalselt vastustuse kandmiseks rahalisi
otsuseid vastu võtta. Tänane seis on täiesti jabur,
kus kõik on valitsuskabinetis otsustatud, kuid otsuste
vastutust peavad kandma kohalikud volikogud. Lisaks annaks kohaliku
tulubaasi kehtestamine ja ümberkorraldus võimaluse
kaotada ära tänased nn keskvalitsuse katuserahad.
Teine maksunduse muudatus
peaks olema regionaalne tasakaalustatus ja ettevõtluse
regionaalne soodustamine. Selleks tuleb Tallinn ja sealne ümbrus
lahku lüüa ühtlasest maksubaasist ülejäänud
Eestiga. Esmalt rakendada Tallinna ja selle lähiümbruse
ettevõtetele kõrgem tulumaksumäär kui seda on
ülejäänud Eestis. Teiseks kehtsestada Tallinna ja
selle lähiümbruse ettevõtetele mõne
protsendiline ettevõtluse tulumaks.
Kolmas maksudega seotud
muudatus võiks olla sotsiaalmaksu puudutav. Ehk oleks meil aeg
selline maksubaas kaotada kohustuslike maksude nimekirjast ja see
ümber formeerida vabatahtlikuks. Kohustuslikuks osaks võiks
jääda kuni viis protsenti sotsiaalmaksu tänasest üle
kolmekümnest protsendist , mis läheks kiirabi ja
erakorralise meditsiini rahastamiseks. Ülejäänud osa
oleks iga maksumaksja vaba valik. Kas makstakse kohustuslikult
sotsiaalmaksu Haigekassale edasi või minnakse otse üle
enda poolsele tervisekindlustuse rahastamisele. See annaks võimaluse
igal ühel otsustada enda tervisekindlustuse planeerimine
sobilikul viisil.
Samuti peaks hakkama
töötajate töölepingutes kajastama praegust
sotsiaalmaksu, kui ühte palga osa mida ettevõte reaalselt
iga töötaja palkamisel kannab. Täna on olukord
selline, kus enamus töötajaid ei teagi seda kulu, mida
tööandja tegelikult ühe töötaja pidamiseks
kandma peab. Nii annaks see ka reaalsemalt õiglasema pildi
töötasudest ning võrdlustest meie naabritega. Hetkel
on töötasudest kajastamata väga suur osa, mida
töötajad oma töötasuna ei arvesta kuid ettevõtjad
tööjõu palkamisel reaalselt lisaks tasuma peavad.
Julgemaid otsuseid ning
rohkem empaaniat on vaja. Me ei vaja valitsema peremehe
mentaliteediga valitsejaid vaid kogukonda arvestavat ning tulevikule
suunatud otsuseid teha julgevaid aatemehi. Austust ja tunnustust
tuleks oma tegudele püüda oma rahvalt, mitte kaugelt
teistelt organisatsioonidelt ja statistika tabelitest. Olgu need siis
Euroopas või Ameerikas. Statistika paranemine ei korralda meie
kõigi ühist riiki paremaks, vaid külast külasse
sõites avanev kenam pilt. Kus maad pole söötis ja
majad lagunemas vaid kus teeäärtes on värvilised uued
postkastid, koolide ümber ja asulates on rohkem lapsi ning
vanematel jõukust osta lastele toitu selliselt, et ükski
laps ei peaks tühja kõhuga õhtul magama minema.