Haldusreformi teema on taaskord laiemat kõlapinda leidnud. Seekord siis tänu viimasele Geomedia uuringule. Antud teema kerkib päevakajaliseks ikka ja jälle üle mõne kuu ja eriti just peale valimisi. Enne valimisi ei taha antud teemat aga eriti ükski poliitiline jõud puudutada. IRL on end küll selgelt haldusreformi toetajaks nimetanud samal ajal kui teised erakonnad pigem väldivad seda teemat. Kuigi ka IRL-is on see teema siiski vaid üksikute nimede poolt julget toetust leidnud. Seda siis nii erakonna esimehe enda kui ka regionaalministri suu läbi. Viimane neist tundubki olevat juba läbi mitme valitsuse siiski ainus kõrgemal kohal olev poliitik, kes sellest avalikult räägib ja toetust avaldab.
Viimane uuring, mis hiljaaegu avaldati, ei näita kohalike omavalitsuste olukorda roosilisena. See aga ei ole kindlasti mitte kellelegi uudiseks. Ei kõrgematel kohtadel olevatele poliitikutele ega ka omavalitsusjuhtidele endile. Kõik poliitilised jõud teavad, et elu maakohas pole kiita. Väikesed omavalitsused olid nii enne majanduslangust kui on ka praegu, halvas olukorras. Alati ei ole omavalitsuse väiksuse näitajaks siiski mitte selle elanike arv, vaid pigem eelarve võimalused ja maht.
Täna leidub omavalitsusjuhtide seas neid, kes kiruvad sellel teemal riiki. Mitte haldusreformi tegemata jätmise teemal, vaid rahastamise küsimustes. Riik peaks nende meelest maal asuvaid väikeseid omavalitsusi veelgi toetama, kuna kohustuste arv kasvab, rahalised võimalused aga mitte. On leitud, et kui soovitakse omavalitsusele panna lisaülesanne, peaks riik leidma selle ellu viimiseks ka lisaraha.
Ometi ei taha aga need omavalitsusjuhid tunnistada tõsiasja, et väike omavalitsus mida nad juhivad, ei ole haldussuutlik. Väikeste valdade aastane eelarve maht on heal juhul üks miljon eurot või natuke enam. Sellest tuleb üleval pidada kool, lasteaed, kultuurimaja ning suure osa valla rahast võtavad nii suvine kui talvine teehooldus. Palju kulub ka valitsemisele ehk siis ametnikele ja teenistujatele. Eelarverahast ei jää aga investeeringuteks suurt midagi.
Haldusreformile on kohalikul tasandil poogitud külge kolli märk. Omavalitsejad räägivad siin kohalikule kogukonnale jutte, et antud reform viib maalt elu ja identiteedi. Selle tõttu tembeldatakse haldusreformi pooldajad kohe kohaliku kogukonna ja maarahva vaenlasteks. Maal elavad inimesed on aga väga kogukonnatruud ja selle tõttu nad ka seda juttu usuvad ning tõepähe võtavad. Nii on aga kohalik poliitik loonud endale seljataguse, millega on säilitanud peaaegu et igavese leiva oma lauale. Ehk siis pisikese omavalitsuse valitsemine ja sealsete nende vähestegi rahaliste võimaluste ja teenuste juhtimise.
See aga omakorda kindlustab valitseja seljatagust veelgi. Kuna maapiirkonnas on niigi vähe tööd, siis omavalitsusest tellimuste saamine on kohalikule ärimehele väga oluline teenistus. Nii aga tekibki sõpruskond, kes üksteist ikka ja jälle toetab. Samas aga on vald halvasti juhitud. Seda siis nii hinnapoliitika kui ka kogukonnale pakutavate teenuste kättesaadavuse halva kvaliteedi mõttes.
Kui kohalik valitseja mängib kõik teenused ühele ja samale kohalikule ettevõtjale, ei võida sellest mitte keegi muu kui need kaks osapoolt. Võidab valitseja ehk tal on toetajad ja võidab see üks ettevõtja, sest tal on töö ja palk iga hinnaga olemas. Kaotajaks jäävad aga nii teised ettevõtjad piirkonnas, kogu omavalitsuse elanikkond kui ka tegelikult Eesti riik ning omavalitsus ise.
Teised kohalikud ettevõtjad ehk pakuksid veelgi paremat hinda ja teenust, kuid nad ei kuulu sinna nn omade ringkonda. Samuti ei ole neil siseinfot, millega ühtedele ja samadele ärimeestele hanked ja muud teenused kätte mängitakse. Tegelikult ei tohiks aga antud infot kellelgi neist olla. Konkurents peaks olema aus ja läbipaistev.
Kindlasti on kohaliku ettevõtja eelistamine mingis mõttes kogu vallale kasulik. Kui antud ettevõtja annab kohalikele tööd, siis tuleb see raha kogukonnale tagasi. Alati ei saagi vaadata ainult ühte paberil olevat hinda. Muidugi kui tegemist ei ole just hangete läbiviimist juhendavate seaduste vastuoluga. Kindlasti aga peab olema info kõigile asjast huvitatud ettevõtjatele võrdne. Kui piirkonnas saaks kohaliku omavalitsusele teenuseid osutada mitu ettevõtjat, oleks ka ettevõtjaid rohkem. Teadagi on just riigi või kohaliku omavalitsuse raha üks oluline hoob, mis ettevõtjaid rasketel aegadel töös suudab hoida.
Kaotavad pooled nagu riik ja omavalitsus aga jäävad tänu sellele ilma lisamaksudest ja võimalik et ka odavamast pakkumisest. Kui mõni teine ettevõtja piirkonnas pakuks odavamat hinda, säästaks omavalitsus kokkuvõttes sellega aastate jooksul hulga raha. Raha, mida väikestel omavalitsustel niigi napib olema. See rahanappus aga ongi üks põhjus, miks haldusreformi Eestis üldse vaja oleks.
Ühe miljoni eurose eelarvega omavalitsus aga on investeeringute omaosaluste maksmisel võimetu. Antud eelarvest võtab tavaliselt pool või enam haridusasutus. Suuremad osad lähevad veel kultuurimaja ülalpidamiseks ja sotsiaalseteks makseteks. Olgu selleks siis toetused, oma sotsiaalmaja või midagi sellesarnast. Heal juhul suudab antud omavalitsus ka teid hooldada. Viimased talved on aga väga lumerohked olnud ja see on ka kogu omavalitsuste teehoolduse võimekuse rahad ära söönud. Nii on aga paljudes väikestes ja ka suurtes omavalitsustes teehoolduse rahad otsas ja neid ei jätku suvisteks teehooldustöödeks ega muuks vajalikuks nagu näiteks kruusateede tasandamiseks.
Väga tihti räägitakse haldusreformi teemal ka rahalisest kokkuhoiust. See on samas saanud ka palju negatiivset vastukaja. Nimelt on taaskord kohalike valitsejate poolt loodud müüt, et valdu/linnu kokku liites rahaliselt ei võideta ja vallavalitsuse hoone hakkab asuma ei tea kui kaugel. Päris nii see aga siiski pole. Kindlasti ei saa aga vaadata antud reformi ainult rahaliselt ehk siis omavalitsuse ülalpidamise kallidust silmas pidades. Samas on see aga üks väga oluline nüanss, miks seda reformi vaja oleks.
Enamjaolt läheb miljonilise eelarvega omavalitsuse üldvalitsemise kuludeks 20-25%, mis on eelarve mahu väiksust arvestades päris suur osa. Ei tahaks uskuda, et kahe valla kokku liitmisel kaoks automaatselt ühe valla ülalpidamisele kuluvad summad ja jääks ainult varem ühele kulunud osa. Kindlasti see nii ei oleks, kuid kokkuhoid oleks märgatav. Kui varem oli mõlemal omavalitsusel näiteks 7-8 ametnikku ja kokku liites teeks see umbes 15, siis enam neid niipalju vaja poleks. Ei oleks vaja dubleerivat vallajuhti, sotsiaalnõunikku ega majandusnõunikku. Samuti võiks seada kahtluse alla kahe maanõuniku või sekretäri vajalikkuse. Kui juba kasvõi 4-5 ametniku palgaraha kokku hoitakse ja sealt veel osaliselt kompetentsi tõstmiseks alles jäävate ametnike tasusid tõstetakse, oleks võit rahaliselt ikka ligikaudu 100 000 eurot.
Antud summa on aga valdade niigi vähest omafinantseerimise võimekust silmas pidades oluline summa. Selle saaks vahetada Euroopa Liidu mõnes fondis osalemise omafinantseeringuks, mis tooks valda kümme korda enam raha. Tavaliselt nõuavad fondid 10% omafinantseeringut ehk siis sellest summast saaks ühe miljonilise investeeringu. Tuleb ainult osata projekte kirjutada ja hea idee välja käia. Seda viimast väiksemad omavalitsused ehk veel kuidagi täna oskavad, kuid just projektide kirjutamise oskusega on paljudel probleeme.
Oma ala spetsialiste ei jõua väike vald palgata ja nii jääbki asi puhtalt oskamatuse taha. Kui on juhtunud, et kohalikul tasandil on leidunud mõni antud võimekusega inimene ja ta on olnud nõus seda tööd maapiirkonnas ning väiksema tasu eest tegema, on omavalitsusel hästi läinud. Tavaliselt aga antud inimene väikses omavalitsuses puudub või küsib teenistuseks palju raha, mida väiksemal vallal/linnal kusagilt võtta pole. Kui isegi oleks, siis peale sellise kalli ametniku palkamise ei jätku enam omafinantseeringuteks raha ja see ametnik oleks tööta. Veelgi halvema stsenaariumi korral ei ole see võimekas inimene võimul oleva erakonna liige ja seetõttu tema teeneid ei taheta kasutada.
Paraku on Eestis ka selliseid omavalitsusi, kus nii ongi läinud. Üritatakse palgata aina enam ja enam oma ala spetsialiste, kuna olukord justkui nõuab seda. Samas aga pole neil pädevatel ametnikel midagi suurt seal omavalitsuses teha, kuna finantsvõimekuseks ei jätku raha. Halvad ametnikud aga töötavad edasi ja kiruvad kedagi teist ehk siis riiki ning võtavad ikka selle suure palga välja. Natuke edasipüüdlikumad aga kolivad maalt ära. Mõlemal juhul on kaotajaks omavalitsus ja selle kogukond.
Siinkohal tulekski kohalikel hakata kuulama neid väiteid, mis tegelikult ka tõele vastavad. Valdade/linnade väiksus ei ole nende omavalitsuse elanike huvides. Antud omavalitsus ei suuda pakkuda raha vähesuse tõttu kompetentsi, vajalikke teenuseid kõrge kvaliteediga ja omavalitsus on finants- ning haldusvõimetu. Kindlasti ei kao vallavanema töökabinetiga omavalitsusest identiteet teise omavalitsuse territooriumile või üldse ära. Kogukonda hoiavad üleval ikkagi kohalikud elanikud, mitte ametnikkond ühes kivist või puust majas, mille eest valla lipp lehvib. Pealegi, kui tihti üks tavaline kodanik üldse tänases kiires interneti ühiskonnas vallamaja külastab.
Haldusreform on maapiirkonna ja sealse elu jätkusuutlikkuse üks võtmetegureid. Kui ikka ja jälle ei taha poliitikud sellel teemal tõsiselt rääkida ega seda ellu viia, kaob elu maalt kindlasti. Seda aga väikeste omavalitsuste nõrga võimekuse tõttu. Võimekust ei saa alati mõõta ainult riigipoolsete toetussummade, vaid siiski ka kohaliku kompetentsiga. Riik võib raha ikka ja jälle väikesele omavalitsusele suunata. Kui seal sellega midagi, peale ametnike ülalpidamiseks kuluvate summade planeerimise, peale ei osata hakata, või puudub kas tahe või oskus arengu planeerimiseks, sureb maal elu ikkagi välja.
Kõik erakonnad ja poliitilised jõud, kes vassivad või väldivad haldusreformi teemat ja seavad selle vajalikkuse kahtluse alla, aitavad maaelu väljasuretamisele väga jõuliselt kaasa. See aga pole kindlasti mitte riigimehelik käitumine ja ei vääri järgimist. Haldusreform loob aga ka suurema kandepinna kohalikule demokraatiale. Tekib rohkem aktiivseid inimesi, kes uute ideedega välja tulevad ja need ellu viivad. Valijatel on sellega seoses suurem valikuvõimalus ja tänu sellele on valitsemisel ka palju rohkem erinevaid arvamusi, kust õige kesktee leida. Eesti vajab haldusreformi, et elu maal välja ei sureks. Aeg oleks otsus teha ja haldusreform ellu viia!
Ilmunud "Elva Postipoisis" 22.10.2011 LK2 vaata siit! ja lühendatult Maalehes 04.11.2011 vaata siit! ning Delfis 01.11.2011 vaata siit!