Valimised taaskord lähenevad ja jällegi on tõusnud päevakorda poliitikute tegemised, arusaamad ja kes siis ikkagi millest lugu peab. On räägitud sellest, et üha enam otsuseid koondub erakondade tagatubadesse ja ikka ja jälle tuleb kuskilt välja nn „vene kaart“. Tegelikult on neid muresid, millele keskenduda aga hulga enam.
Uskumatul kombel on juba mitmed valimised järjest suutnud paar erakonda enda vastandumisega kogu valimiste auru endale tõmmata. Olgu selleks siis „vene kaart“, valged jõud ja mustad jõud (seda siis eestluse vastu ja poolt mõttes) ning vaesed ja rikkad. Samas on see kõik vana plaat, mis taaskord tundub, et 6. märtsi lähenedes aina valjemalt mängib ja aina enam kogu muu summutab. Üks pool saab omad hääled ja teine pool ülejäänud ja mõned pudenevad ka teistele. Töö tehtud ja taas hea neli aastat kindlustatud. Uskumatu, aga Eesti valija läheb sellega ikka ja jälle kaasa.
Tegelikud mured ja valupunktid poliitilistes mängudes on aga hoopis mujal. Üks suurem mäng on ammu olnud valijate eest peidus ja see on teema- kes on ikkagi tegelikud otsustajad erakondade tagatubades ja kas kogu mängu juhib rahvas, minister, linnapea või hoopis mõne erakonna poliitnõunikud, noored kontorihaid. Meedias on esile kerkinud ka mõningased nimed, kes võiks need olla, kuid see teema kaob alati vaikselt ja kärata. Teemaks on kerkinud noored poliitikud ja neile on pandud lihtsustatud silt- poliitbroiler, saamata aru, kellele kõlbab seda panna ja kellele mitte. Ainus kriteerium- noor, ei saa olla aluseks. Siin tekib juba siis ka küsimus- kui noor on noor, et kanda seda silti. Kas noor on vanusest tulenev, poliitkogemusest tulenev või millestki muust?
Samas jah, need broilerid on isegi olemas, kuid suuremad broilerid on ehk need, kes oma nimel otsusteid ei tee, vaid niite tõmbavad. Õigemini on nad siis erakonna kontoris ja arvavad teadvat poliitelust kõike. Kogu oma kogemuse on nad hankinud õpikust. Paljude erakondade otsused sünnivad ühe, kahe antud noore koordinaatori, nõuniku, büroojuhi või taolise noore suvast. Miks on Eesti suurima linna linnapea saatjaskonnas palju noori naisi? Kui palju omavad nad tegelikult sõnaõigust? Mis kogemus neil elus on, et nõu anda? See on ainult üks näide, näiteid on teisigi. See on ohtlik, mitte ainult valijatele, kes saavad näha seda mida neile näidata tahetakse, vaid ka erakondadele endale. Nad ei teagi, mis neil tegelikult kuskil toimub ja kes mängu juhib.
Omal ajal tõi ResPublica ühe hea omaduse erakondade otsustesse, see oli sisevalimised ja arutelud kõikidel teemadel. Tuleb nõus olla, et see süsteem oli manipuleeritav, kuid see enamjaolt toimis. Praegu aga olukord paranenud ei ole ja otsused sünnivad nende käes, keda me ei näe ega tunne ja kes neid enda nimel ei tee.
Teine suur poliitiline künnis, mida ei ületata mõjuvatel põhjustel on haldusreform. Miks ei ole teatud erakonnad seda senimaani tegelikult toetanud ja ajavad taga vabatahtlikkust ja muid vabandusi. Selleks on mitu põhjust, mida ehk valijad ei ole aru saanud. Neile aetakse ikka ja jälle vanat head „plaati“, et see tekitab ääremaid ja kogu elu kaob maalt ei teagi kuhu. Kõik otsused hakatakse tegema kuskil mujal ja tavaline elanik ei saa enam mingit kasu omavalitsusest ja kogu piirkonnast kaob omanäolisus. Sõnades ilus kuulata, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.
Täna toimub kohalikul tasandil kogukonna pimestamine, omakasu eesmärgil. Iga majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et 15-20 miljoni kroonise eelarvega omavalitsus ei ole väga efektiivne ja jätkusuutlik oma elanikele kõike teenuseid maksimaalselt pakkuma, mida temalt oodatakse. Seda olukorras, kus kogu omavalitsuste aur läheb enamjaolt riigi süüdistamistele mitte lahenduste leidmisele. Oluline on ka see, kus suurte palkade, preemiate ja muude hüvede maksmisteks on ametnikud alati raha leidnud, kuid lume lükkamiseks, külade valgustamiseks ja kogukonna elutähtsate tegevustesse investeerimiseks mitte. Siis on alati hea näidata näpuga riigile ja otsida süüdlasi mujalt. Õnneks on ka omavalitsusi, kes antud strateegiat ei kasuta ja töötavad elanikele niipalju kui neil selleks võimalusi on.
Mida väiksem on omavalitsus seda kergem on selle elanikke manipuleerida. See on põhjus, miks haldusreform pole teoks saanud. See kaotaks võimaluse rohkematele erakonna toetajatele mõnusaid ametikohti pakkuda, endale preemjaid jagada ja kohalikke manipuleerida omale sobiva erakonna poolt hääletama. Seda nii hüvede pakkumise kui kogu halvasti oleva kellegi teise kaela ajamisega. See töötab ühte kuuluva klanni heaks, kohalikust tasandist, kuni erakonna tagatubadesse välja. Miks muidu on alati nii, et kus piirkonnas on mõnel erakonnal enim omavalitsusjuhte, seal on ka nende esinumbri toetus kõige suurem.
Mis annab õiguse maksta preemiat sellise töö eest nagu eelarve distsipliinist kinni pidamine, ette pandud ülesannete täitmise ja üldse toreda olemise eest. Aga mille eest põhipalka saadakse, see jääb arusaamatuks. Kas siis nende eelmiste tegevuste mitte tegemisel oleks antud ametnikud veel oma koha peal? Eraettevõtluses kindlasti mitte, kuid kohalikul tasandil on kõik võimalik.
Siit aga tulevadki esile mustad ja valged jõud. Nende mõõdikuks võib olla Eesti meelsus, kuid võiks hoopis rohkem olla ausus ja valelikkus ning omakasu ja mitte. Seda jama saab murda ainult ühte moodi- valima minnes ja valitavate (erakond, kandidaat) sisse vaadates.
Avaldatud lühendatud kojul "Eesti Päevalehes" 21.01.2011 vaata siit! ja täismahus Delfi Rahva Hääles 20.12.2010 vaata siit!