Märt Meesak

Kas aatelised valijad suudavad selle alla neelata?

2011-12-10T18:21:00.001-08:00

Nüüd juba mitu nädalat väldanud skandaal IRL-is on saanud erakonna volikogult otsuse. Kumbki minister tagasi ei pea astuma ning kaks skandaali keskmes olnud liiget astuvad erakonnast välja. Kas see rahuldab erakonna toetajaid ning kuidas selleni jõuti- ehk kas sellist IRL-i me tahtsimegi?

Kui Isamaaliit ja ResPublica viis aastat tagasi ühinemisest teatasid, olid paljud valijad segaduses. Seda nii mõlema erakonna poolelt. Isamaaliit on olnud läbi ajaloo erakond, kes on rõhutanud aatelisust, moraalsust, ausust ja läbipaistvust oma tegevustes poliitilistel ametikohtadel. ResPublica seevastu oli konservatiivset maailmavaadet esindav erakond, nagu Isamaaliit, kuid juba varasemalt mingil määral populismi kalduvustega. Samas oli mõlemas erakonnas väga tugevaid ja riigimehelikke mehi- naisi ja seda on õnneks ka praeguses IRL-is. Eesti parteimaastiku keskmist arvestades kõige enam. Seda näitab juba ka antud skandaali valguses osade liikmete avalik hukkamõist elamislubade äriga tegelenud poliitikute üle.

Uus konservatiivne jõud- IRL tegi 2007 aasta valimistel hea tulemuse ning erakonna populaarsus liikus vaikselt aga järjekindlalt ülesmäge. Enne erakondade liitumist oli Demokraadid- Eesti Demokraatlik Partei kongress kiitnud heaks ühinemise Isamaaliiduga. Oodata jäi veel Isamaa poolne otsus ja tegevuste edasine käik. Nimelt ei soovinud EDP ja Isamaa kõiki EDP liikmeid sunniviisiliselt nimekirjana üle kanda, vaid see pidi toimuma vabatahtlikult. Kuna aga Isamaaliit asus suuremat tükki alla neelama kui EDP, jäigi antud liitumine soiku. Nii aga sattusin ka mina juba uue IRL-i liikmeks, kuna EDP oli otsuse teinud ja enam ei olnud ka Isamaaliitu, vaid IRL. Seda tegid ka paljud teised EDP akiivsemad liikmed. Seega ei ole ma kummagi poole „kampsunid“ ega „äraostmatud“ esindaja, vaid IRL-i liige.

Kui skandaal ilmsiks tuli, oli loomulikult reaktsioon hulga erakonna liikmete poolt loomulik. Pöörduti avalikult erakonna juhtide poole, et sellega näidata oma meelsust. On ju erakonda kuulumise üks õigusi ka arvamust avaldada. Sellest tulenevalt valmis ka eetlisse kriisi sattunud poliitikute taandumist nõudev kiri. Olin ka üks neist, kes alla kirjutas ja hea meel on tõdeda, et Elva regioonist oli neid liikmeid veelgi.

Antud pöördumine aga leidis väga tugeva vastuseisu erakonna juhtkonnas, mis pani nii liikmed kui ka avalikkuse korraks ja sügavalt mõtlema. Kui IRL on rõhutanud alati demokraatiat, avatust, eetikat, moraali ja kõike muud sellist oma kodanikelt ja teistelt erakondadelt, siis mis nüüd enda erakonnas sellega valesti on? See ei olnud väga enam see IRL, mida mina teadsin ja toetasin ning kuhu arvasin kuuluvat.

Kui antud pöördumine ei saavutanud seda lõppeesmärki, et ka ministrid vastutuse võtaksid, siis saavutas see ehk hoopis rohkemgi. Ministrite vastutus oleks olnud muidugi IRL-i aatelise kuvandi hoidmiseks väga oluline, nagu Juhan Kivirähk ütles: „Oletagem, et siseminister tõepoolest ei teadnud oma erakonnakaaslaste äridest mitte midagi. Kuid seda äri aeti ikkagi tema valitsemisalas. Kui selline seik ei nõua poliitilise vastutuse võtmist, siis mis asi see poliitiline vastutus üldse on?“ Jätta veel ka antud teemaga seotud uurimine sama ministri kanda, meenutab küll juba Keskerakonna tõekomisjoni vormi. Samas on kõikide kodanike kriitliselt jälgiv pilk IRL-il ning uus vääratus selle tõttu loodetavalt välistatud. See ehk ongi vajalikum, kui teadmine, et ega kedagi suurt huvita.

Algselt ei tahtnud Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach vastutuse võtmisest vist kuuldagi. Pigem õigustati enda tegevust ja leiti see Eesti riigi huvides olevat. Hea seegi, et juba antud kirja mõjul tuli ka muid survemeetodeid ning härrased muutsid oma meelt. Nad astusid tagasi valitavatelt kohtadelt ning lisaks ka veel muudelt riiki esindavatelt kohtadelt. Ministrid tunnetasid seda, et erakonnas sees on moraal veel alles ja iga nende käiku vaadatakse kriitilise pilguga tulevikus veelgi enam. Lõpuks saavutati ka see, et kaks nüüd juba endist poliitikut ka erakonnast lahkuvad. Jääb vaid üle loota, et ametisse jäävad ministrid ka kogu tõe avalikkuse ette toovad, mitte seda vaikselt nurgas pusima ei hakka.

Poliitilise vastutuse võtmine on aga kindlasti Eesti poliitikas taas segasemaks aetud ja IRL on sellega valet suunda näidanud. Mäletame kõik Signe Kivi tagasiastumist, kuigi kindlasti ei teadnud ta Avo Viioli hasardist kasiinodes käia või ega IRL isegi on oma minitreid kergemate teemade tõttu tagasi kutsunud. Mäletame veel endise portfellita ministri Vallo Reimaa tagasikutsumist. Kusjuures viimasega ei kaasnenudki avalikku survet ega tema tegevusalas olevat skandaali. Veelgi ilmekam on kogu selle tagasiastumise juures see, et kui esimees viitab nagu ainuotsus saab olla Vaheri enda käes, siis Vaher lükkab vastutuse erakonnale. Ta nagu ise ei oskakski olukorda hinnata ja otsuseid teha. See pole ju tal ka esimene kord.

Erakond tegi mis tema juhid heaks arvasid, kõrgema moraali ja eetikatunnetusega liikmed samuti. Kas IRL valija suudab antud olukorraga mis välja kujunes ja otsustega mis eestseisus ja volikogu vastu võtsid ning millist suhtumist avalikkusele välja näitasid ka edaspidi alla neelata, seda näitavad valimistulemused. Tahaks loota, et IRL ei kaotaks oma ainulaadset nägu Eesti poliitmaastikul ja tema aatelised valijad oleks ikka erakonna toetajaskonnas. Populismiga on nii nagu on, täna on hääled, homme on hääled teistel. Isamaalise valija hääled on püsivad, kui ainult nende ootusi osatakse täita. Oleks rumal vahetada isamaalised hääled populistlike hääle vastu. Lühinägelik käik!

Ei tahaks, et IRL loob Eesti poliitikas olukorra kus veelgi enam valijaid ei tea kelle poolt valida ning erakondade ja poliitika vastu tuntakse veelgi vähem huvi ja usaldust. Kas IRL suudab olla sisemiselt demokraatlik ning jätkuvalt pakkuda valijatele seda ainust aatelist ja moraalse vastutusega erakonda, on tulevikus näha. Et see nii oleks, peavad kõik erakonna liikmed veel palju tööd tegema. Peame hakkama oskama näha ka rohkem, kui enda või sõpruskonna poliitiline huvi. Erakond on suur ja pink ju tegelikult väga pikk. Alla anda ja käega lüüa on see kõige kergem!

Avaldatud 16.12.2011 Elva Postipoisis

Eestlase hävitab oskamatus alkoholiga ümber käia

2011-11-12T02:06:00.000-08:00

Pikemat aega on Eestis olnud üheks suuremaks mureks alkohol. Õigemini alkoholi tarbimine, selle kättesaadavus ning kogu alkoholi ümber käiv melu. Nimelt on viimase kümnendiga kujunenud välja olukord, kus alkoholi peetakse „tegijate“ joogiks. Alkohol peab käima kaasas kõikidel üritustel ja jääb mulje, et selle tarbimine muudab ka edutud edukaks. Eestlane ise on loonud endale müüdi, mis võib kogu meie ühiskonna hävitada.

Alkoholi tarvitamine, eriti noorte seas, on ületanud igasugused piirid. Alkoholi saab kätte kõikjalt ja seda müüakse suurtes kauplustes kõrvuti leiva, saia ja mahlaga. Pole siis ime, et noortel on arusaam alkoholist kui täiesti tavalisest kaubast poe riiulil. Kogu arvamus kujundatakse juba maast madalast. Hiljem on seda arvamust raskem muuta.

Oleme oma liberaalse alkoholipoliitikaga nii kaugele jõudnud, et see on hävitanud ühe meie põlvkonna ja võib hävitada terve Eesti rahvuse. On tekkinud olukord, kus Eesti meeste tervis on tänu alkoholile viidud katastroofilisele tasemele. Niigi räsib meeste tervist pinge - sisimas looduse poolt ette antud kohustus pere toitmise ees. Kuna elu on raske ja pingeline, kalduvad just mehed enim alkoholismile. See aga omakorda viib olukorrani, kus meeste seas on võimust võtnud väheharitud joodikmeeste lumpen (Eesti Haridusstrateegia 2020).

Selline jätkuv tendents viib langusesse esmalt eestlaste arengu ja mõttetegevuse võimekuse ning teiseks sureb kogu Eesti ühiskond välja. Samuti toob see kaasa kuritegevuse ja perevägivalla kasvu ning suured sotsiaalkulud riigile.

Mida teha, et eestimaalast päästa!

Olukord algab juba noortest. Ühiskonnas ja meie riigi eliidi eeskujul mööduvad kõik üritused alkoholiga. Tervitusteks vahuvein või šampanja, toitude kõrvale vein ja kohvi kõrvale pits brändit või konjakit. Enamjaolt on see kõik vastuvõetav ja tegelikult ei olegi normaalsetes kogustes alkoholi pruukimine midagi ebanormaalset, kuid kas seda just ka meedias propageerima peaks. See on koht, kust noor saab taaskord arvamuse, et alkohol on tavaline jook ja eeskujud kõrgematel positsioonidel olevatest inimestest on tal ees olemas. Kindlasti võiks ja peaks iga Eesti avaliku elu tegelane ennast kõrvalt jälgima ja vaatama, et kus ja kuidas ta avalikel üritustel alkoholi tarbib. Veelgi hullem on see kui avaliku elu tegelane istub alkoholijoobes autoroolis.

Samuti peetakse normaalseks klubi- ja pubiõhtuid, kus nii noored kui vanad ennast vabalt võivad tunda. Kuidagi on vaja ka nädala pingeid maandada ja kõigil tõesti pole vajalikku sporditegemise soont. Tänapäevane ühiskond on juba kord selline ja seda muuta oleks Eestis üksinda väga raske. Samas aga saame me kujundada arvamusi noortes juba varakult. Oluline oleks siin tähelepanu pöörata sellele, et mitte keeldude ja käskudega hulluks minna ja kohe kõike karmilt ära keelata, vaid luua ühiskond, kus eestlane mõistab alkoholi mõju, oskab piiri pidada ega pea oma kaasmaalase pärast häbi tundma.

Lisaks eeskujudele on oluline alkoholi levitamise korraldamine. Kindlasti ei tohiks jätkuda olukord, kus liitrised viinad on kõrvuti leivaga ning alaealised saavad ikka veel kauplustest väikese vaevaga alkoholi kätte. Selleks tuleb Eesti alkoholipoliitikas teha korrektuure. Alkoholi tarbimiseks väljaspool kodu ja peale kella 22:00 õhtul tuleks jätta toitlustus- ja meelelahutusettevõtted. See on üks suur osa nende teenistusest ja seal saab alkoholi müüki nii alaealistele kui ka juba üle joonud inimestele piirata. Mujal maailmas on levinud praktika näiteks ühe müügikorra alkoholi sentiliitrite piiramine. Antud juhul jätaks see ära olukorra, kus ühest joogist saab baarileti taga end maani täis juua.

Riiklikult peaks olema ka eraldi koolitus kõigile lahtist alkoholi müüvatele teenindajatele. Õpe peaks sisaldama vastutusrikast alkoholi serveerimist ja see looks olukorra, kus ka teenindajal lasub vastutus alkoholi liigtarbinud kliendile serveerimise ja alaealistele müügi ees. Selle reegli rikkumisel oleks karistuseks müügiõiguste kaotamine. Lisaks tõstaks see ka meie klienditeeninduse taset.

Alkoholi müügiga tegelevad kauplused tuleb eraldada tavalisest toidupoest. Kindlasti ei pea alkoholipood asuma teises linna otsas, vaid selleks oleks olemasolevas toidupoes eraldi ruum või osakond. Selles osakonnas on ka oma lett ja sinna ei saa tasuda muude kaupade eest. See looks olukorra, kus alkoholi tuleb osta muudest kaupadest eraldi, teisest kaupluse nurgast. Siinkohal saab juba oma noored kasvandikud koos juba ostetud kaupadega kas autosse saata või kaupluse pingile ootama jätta. Kaoks ära leiva ja saiaga ühes letis olev alkohol ja noore inimese arusaam, et alkohol on tavaline kaup. Samuti sunnib see tegema lisapingutusi ehk antud olukorras peab minema ekstra alkoholi ostma. Seal kassas on ka tõhusam kontroll alaealistele.

Iga idee ei ole alati lahenduseni viiv idee

Alkoholireklaami piiramisega ei paranda tänases olukorras enam midagi. Pigem jääb saamata oluline reklaamitulu sellega tegelevatel ettevõtjatel ja nende kaudu ka maksud riigil. Suurem osa läheks veelgi alkoholi tootja kasumiks või odavamaks väljamüügi hinnaks. Seda nimelt reklaamilt kokku hoitu arvelt. Samuti võib see kaasa tuua hinnasõja, mis mõjuks veelgi laastavamalt.

Samuti ei oleks mõistlik hakata alkoholile mingeid miinimumhindu kehtestama. See võib viia olukorrani, kus salaviin ja muu sarnane saavad endale suuremad võimalused taaskord levima hakata. Kokkuvõttes viib aga see alkoholi tootva ettevõtluse pankrotini ja see omakorda töötuseni, mis ringiga taaskord alkoholismini viib.

Väga tõsiselt tuleks aga suhtuda alkoholijoobes autojuhtimisse. Tänapäeval ei hooli kahjuks rahalisest trahvist enam keegi, eriti veel olukorras, kus nagunii trahviks raha maksta ei ole. See tekitab karistamatuse tunde ja viibki paljud alkoholi tarbinud noored ja vanad autorooli. Karistustena tuleks kaaluda karmimat lähenemist, kas juhilubade täielikku äravõtmist ja pideva eksimuse korral mitte üldsegi enam tagastamist. Kindlasti on mõjunud avaliku häbiposti panek, ehk nimede avaldamine.

Samuti võiks ehk kaaluda nii mõnegi muu riigipoolse hüve kaotamist, mis hakkaks alkoholijoobes rooli istunud inimese elukorraldust segama. Või rakendada igal korral kohest ühiskondlikku kasulikku tööd, ilma eranditeta. Kusjuures see töö oleks just avalikes kohtades ja eristavate tunnustega. Miks mitte ka muude hüvede ja võimaluste piiramine, olgu selleks siis riigiametnikuna töötamise keeld mingil ajaperioodil, õppelaenuga seotud soodustused või midagi sellesarnast, mis paneks inimest enne oma tegu korralikult järele mõtlema.

Aktsiisiga ei tohiks ka väga üle pingutada, mis võib taaskord levima panna salaalkoholi, see laastaks meie ühiskonda veelgi hullemalt. Kõigil on meeles Pärnu tragöödia, kümme aasta tagasi. Olukorra parendamise märksõnad on siiski alkoholi kättesaadavuse piiramine kauplustes, võimalike alaealiste suurem kontroll, vastutusrikas alkoholi serveerimine, joobes juhtimise karistuste karmistamine ja eeskujud. Olukord ei muutu nendest sammudest paremaks ei päeva ega nädalaga, kuid võib muutuda tunduvalt aastatega.

Ilmunud Delfis 21.11.2011 Vaata siit!

Päästke elu maal - tehkem haldusreform ükskord ära

2011-10-23T04:06:00.000-07:00

Haldusreformi teema on taaskord laiemat kõlapinda leidnud. Seekord siis tänu viimasele Geomedia uuringule. Antud teema kerkib päevakajaliseks ikka ja jälle üle mõne kuu ja eriti just peale valimisi. Enne valimisi ei taha antud teemat aga eriti ükski poliitiline jõud puudutada. IRL on end küll selgelt haldusreformi toetajaks nimetanud samal ajal kui teised erakonnad pigem väldivad seda teemat. Kuigi ka IRL-is on see teema siiski vaid üksikute nimede poolt julget toetust leidnud. Seda siis nii erakonna esimehe enda kui ka regionaalministri suu läbi. Viimane neist tundubki olevat juba läbi mitme valitsuse siiski ainus kõrgemal kohal olev poliitik, kes sellest avalikult räägib ja toetust avaldab.

Viimane uuring, mis hiljaaegu avaldati, ei näita kohalike omavalitsuste olukorda roosilisena. See aga ei ole kindlasti mitte kellelegi uudiseks. Ei kõrgematel kohtadel olevatele poliitikutele ega ka omavalitsusjuhtidele endile. Kõik poliitilised jõud teavad, et elu maakohas pole kiita. Väikesed omavalitsused olid nii enne majanduslangust kui on ka praegu, halvas olukorras. Alati ei ole omavalitsuse väiksuse näitajaks siiski mitte selle elanike arv, vaid pigem eelarve võimalused ja maht.

Täna leidub omavalitsusjuhtide seas neid, kes kiruvad sellel teemal riiki. Mitte haldusreformi tegemata jätmise teemal, vaid rahastamise küsimustes. Riik peaks nende meelest maal asuvaid väikeseid omavalitsusi veelgi toetama, kuna kohustuste arv kasvab, rahalised võimalused aga mitte. On leitud, et kui soovitakse omavalitsusele panna lisaülesanne, peaks riik leidma selle ellu viimiseks ka lisaraha.

Ometi ei taha aga need omavalitsusjuhid tunnistada tõsiasja, et väike omavalitsus mida nad juhivad, ei ole haldussuutlik. Väikeste valdade aastane eelarve maht on heal juhul üks miljon eurot või natuke enam. Sellest tuleb üleval pidada kool, lasteaed, kultuurimaja ning suure osa valla rahast võtavad nii suvine kui talvine teehooldus. Palju kulub ka valitsemisele ehk siis ametnikele ja teenistujatele. Eelarverahast ei jää aga investeeringuteks suurt midagi.

Haldusreformile on kohalikul tasandil poogitud külge kolli märk. Omavalitsejad räägivad siin kohalikule kogukonnale jutte, et antud reform viib maalt elu ja identiteedi. Selle tõttu tembeldatakse haldusreformi pooldajad kohe kohaliku kogukonna ja maarahva vaenlasteks. Maal elavad inimesed on aga väga kogukonnatruud ja selle tõttu nad ka seda juttu usuvad ning tõepähe võtavad. Nii on aga kohalik poliitik loonud endale seljataguse, millega on säilitanud peaaegu et igavese leiva oma lauale. Ehk siis pisikese omavalitsuse valitsemine ja sealsete nende vähestegi rahaliste võimaluste ja teenuste juhtimise.

See aga omakorda kindlustab valitseja seljatagust veelgi. Kuna maapiirkonnas on niigi vähe tööd, siis omavalitsusest tellimuste saamine on kohalikule ärimehele väga oluline teenistus. Nii aga tekibki sõpruskond, kes üksteist ikka ja jälle toetab. Samas aga on vald halvasti juhitud. Seda siis nii hinnapoliitika kui ka kogukonnale pakutavate teenuste kättesaadavuse halva kvaliteedi mõttes.

Kui kohalik valitseja mängib kõik teenused ühele ja samale kohalikule ettevõtjale, ei võida sellest mitte keegi muu kui need kaks osapoolt. Võidab valitseja ehk tal on toetajad ja võidab see üks ettevõtja, sest tal on töö ja palk iga hinnaga olemas. Kaotajaks jäävad aga nii teised ettevõtjad piirkonnas, kogu omavalitsuse elanikkond kui ka tegelikult Eesti riik ning omavalitsus ise.

Teised kohalikud ettevõtjad ehk pakuksid veelgi paremat hinda ja teenust, kuid nad ei kuulu sinna nn omade ringkonda. Samuti ei ole neil siseinfot, millega ühtedele ja samadele ärimeestele hanked ja muud teenused kätte mängitakse. Tegelikult ei tohiks aga antud infot kellelgi neist olla. Konkurents peaks olema aus ja läbipaistev.

Kindlasti on kohaliku ettevõtja eelistamine mingis mõttes kogu vallale kasulik. Kui antud ettevõtja annab kohalikele tööd, siis tuleb see raha kogukonnale tagasi. Alati ei saagi vaadata ainult ühte paberil olevat hinda. Muidugi kui tegemist ei ole just hangete läbiviimist juhendavate seaduste vastuoluga. Kindlasti aga peab olema info kõigile asjast huvitatud ettevõtjatele võrdne. Kui piirkonnas saaks kohaliku omavalitsusele teenuseid osutada mitu ettevõtjat, oleks ka ettevõtjaid rohkem. Teadagi on just riigi või kohaliku omavalitsuse raha üks oluline hoob, mis ettevõtjaid rasketel aegadel töös suudab hoida.

Kaotavad pooled nagu riik ja omavalitsus aga jäävad tänu sellele ilma lisamaksudest ja võimalik et ka odavamast pakkumisest. Kui mõni teine ettevõtja piirkonnas pakuks odavamat hinda, säästaks omavalitsus kokkuvõttes sellega aastate jooksul hulga raha. Raha, mida väikestel omavalitsustel niigi napib olema. See rahanappus aga ongi üks põhjus, miks haldusreformi Eestis üldse vaja oleks.

Ühe miljoni eurose eelarvega omavalitsus aga on investeeringute omaosaluste maksmisel võimetu. Antud eelarvest võtab tavaliselt pool või enam haridusasutus. Suuremad osad lähevad veel kultuurimaja ülalpidamiseks ja sotsiaalseteks makseteks. Olgu selleks siis toetused, oma sotsiaalmaja või midagi sellesarnast. Heal juhul suudab antud omavalitsus ka teid hooldada. Viimased talved on aga väga lumerohked olnud ja see on ka kogu omavalitsuste teehoolduse võimekuse rahad ära söönud. Nii on aga paljudes väikestes ja ka suurtes omavalitsustes teehoolduse rahad otsas ja neid ei jätku suvisteks teehooldustöödeks ega muuks vajalikuks nagu näiteks kruusateede tasandamiseks.

Väga tihti räägitakse haldusreformi teemal ka rahalisest kokkuhoiust. See on samas saanud ka palju negatiivset vastukaja. Nimelt on taaskord kohalike valitsejate poolt loodud müüt, et valdu/linnu kokku liites rahaliselt ei võideta ja vallavalitsuse hoone hakkab asuma ei tea kui kaugel. Päris nii see aga siiski pole. Kindlasti ei saa aga vaadata antud reformi ainult rahaliselt ehk siis omavalitsuse ülalpidamise kallidust silmas pidades. Samas on see aga üks väga oluline nüanss, miks seda reformi vaja oleks.

Enamjaolt läheb miljonilise eelarvega omavalitsuse üldvalitsemise kuludeks 20-25%, mis on eelarve mahu väiksust arvestades päris suur osa. Ei tahaks uskuda, et kahe valla kokku liitmisel kaoks automaatselt ühe valla ülalpidamisele kuluvad summad ja jääks ainult varem ühele kulunud osa. Kindlasti see nii ei oleks, kuid kokkuhoid oleks märgatav. Kui varem oli mõlemal omavalitsusel näiteks 7-8 ametnikku ja kokku liites teeks see umbes 15, siis enam neid niipalju vaja poleks. Ei oleks vaja dubleerivat vallajuhti, sotsiaalnõunikku ega majandusnõunikku. Samuti võiks seada kahtluse alla kahe maanõuniku või sekretäri vajalikkuse. Kui juba kasvõi 4-5 ametniku palgaraha kokku hoitakse ja sealt veel osaliselt kompetentsi tõstmiseks alles jäävate ametnike tasusid tõstetakse, oleks võit rahaliselt ikka ligikaudu 100 000 eurot.

Antud summa on aga valdade niigi vähest omafinantseerimise võimekust silmas pidades oluline summa. Selle saaks vahetada Euroopa Liidu mõnes fondis osalemise omafinantseeringuks, mis tooks valda kümme korda enam raha. Tavaliselt nõuavad fondid 10% omafinantseeringut ehk siis sellest summast saaks ühe miljonilise investeeringu. Tuleb ainult osata projekte kirjutada ja hea idee välja käia. Seda viimast väiksemad omavalitsused ehk veel kuidagi täna oskavad, kuid just projektide kirjutamise oskusega on paljudel probleeme.

Oma ala spetsialiste ei jõua väike vald palgata ja nii jääbki asi puhtalt oskamatuse taha. Kui on juhtunud, et kohalikul tasandil on leidunud mõni antud võimekusega inimene ja ta on olnud nõus seda tööd maapiirkonnas ning väiksema tasu eest tegema, on omavalitsusel hästi läinud. Tavaliselt aga antud inimene väikses omavalitsuses puudub või küsib teenistuseks palju raha, mida väiksemal vallal/linnal kusagilt võtta pole. Kui isegi oleks, siis peale sellise kalli ametniku palkamise ei jätku enam omafinantseeringuteks raha ja see ametnik oleks tööta. Veelgi halvema stsenaariumi korral ei ole see võimekas inimene võimul oleva erakonna liige ja seetõttu tema teeneid ei taheta kasutada.

Paraku on Eestis ka selliseid omavalitsusi, kus nii ongi läinud. Üritatakse palgata aina enam ja enam oma ala spetsialiste, kuna olukord justkui nõuab seda. Samas aga pole neil pädevatel ametnikel midagi suurt seal omavalitsuses teha, kuna finantsvõimekuseks ei jätku raha. Halvad ametnikud aga töötavad edasi ja kiruvad kedagi teist ehk siis riiki ning võtavad ikka selle suure palga välja. Natuke edasipüüdlikumad aga kolivad maalt ära. Mõlemal juhul on kaotajaks omavalitsus ja selle kogukond.

Siinkohal tulekski kohalikel hakata kuulama neid väiteid, mis tegelikult ka tõele vastavad. Valdade/linnade väiksus ei ole nende omavalitsuse elanike huvides. Antud omavalitsus ei suuda pakkuda raha vähesuse tõttu kompetentsi, vajalikke teenuseid kõrge kvaliteediga ja omavalitsus on finants- ning haldusvõimetu. Kindlasti ei kao vallavanema töökabinetiga omavalitsusest identiteet teise omavalitsuse territooriumile või üldse ära. Kogukonda hoiavad üleval ikkagi kohalikud elanikud, mitte ametnikkond ühes kivist või puust majas, mille eest valla lipp lehvib. Pealegi, kui tihti üks tavaline kodanik üldse tänases kiires interneti ühiskonnas vallamaja külastab.

Haldusreform on maapiirkonna ja sealse elu jätkusuutlikkuse üks võtmetegureid. Kui ikka ja jälle ei taha poliitikud sellel teemal tõsiselt rääkida ega seda ellu viia, kaob elu maalt kindlasti. Seda aga väikeste omavalitsuste nõrga võimekuse tõttu. Võimekust ei saa alati mõõta ainult riigipoolsete toetussummade, vaid siiski ka kohaliku kompetentsiga. Riik võib raha ikka ja jälle väikesele omavalitsusele suunata. Kui seal sellega midagi, peale ametnike ülalpidamiseks kuluvate summade planeerimise, peale ei osata hakata, või puudub kas tahe või oskus arengu planeerimiseks, sureb maal elu ikkagi välja.

Kõik erakonnad ja poliitilised jõud, kes vassivad või väldivad haldusreformi teemat ja seavad selle vajalikkuse kahtluse alla, aitavad maaelu väljasuretamisele väga jõuliselt kaasa. See aga pole kindlasti mitte riigimehelik käitumine ja ei vääri järgimist. Haldusreform loob aga ka suurema kandepinna kohalikule demokraatiale. Tekib rohkem aktiivseid inimesi, kes uute ideedega välja tulevad ja need ellu viivad. Valijatel on sellega seoses suurem valikuvõimalus ja tänu sellele on valitsemisel ka palju rohkem erinevaid arvamusi, kust õige kesktee leida. Eesti vajab haldusreformi, et elu maal välja ei sureks. Aeg oleks otsus teha ja haldusreform ellu viia!

Ilmunud "Elva Postipoisis" 22.10.2011 LK2 vaata siit! ja lühendatult Maalehes 04.11.2011 vaata siit! ning Delfis 01.11.2011 vaata siit!

Miks siis ikkagi Konguta Vallavolikogu laiali läks.

2011-06-22T23:22:00.000-07:00

Peale sügisel 2009. aasta toimunud kohalike omavalitsuste valimisi oli Konguta volikogus seis uudne. Rahvaliidu baasil moodustatud Hooliv Konguta ei saanud enam üksinda enamust.

Viimane on seda saavutanud erinevate valimisliitude ja Rahvaliidu nimekirjaga Eesti taasiseseisvumisest saadik. Samuti pole olnud ühtegi volikogu koosseisu, kus poleks Agu Kasetalu olnud kas volikogu esimees, aseesimees või vallavanem, ehk siis otseselt võimul.

Nende valimiste järgselt aga moodustasid pikalt opositsioonis olnud valimisliit Kodukoht Konguta ja osaliselt endistest rahvaliitlastest või nende nimekirjas kandideerinutest moodustatud valimisliit Ettevõtlik Konguta koalitsiooni. See oli lõpp ühe meeskonna ainuvõimule ja domineerimisele Kongutas, mis oli kestnud ligi 20 aastat.

Uus volikogu valis endale Ettevõtlik Konguta volinike seast volikogu esimehe ja valimisliit Kodukoht Konguta poolt täiesti uue, väljastpoolt Kongutat tulnud vallavanema. Esimeheks sai Harald Kurg ja vallavanemaks IRL-i kuuluv endine riigikogulane Aivar Õun. Volikogus omas uus koalitsioon nappi enamust, ehk üheksast volinikust viie toetust. Neist kolm olid Kodukoht Konguta liikmed ja kaks Ettevõtlik Konguta liikmed. Vallavanem ja ka volikogu komisjonid, eelkõige eelarve- ja arengukomisjon, hakkasid valimistel lubatud programmi vaikselt aga järjekindlalt ellu viima. Esimesed sammud olidki ametnike vähendamine ja valitsemiskulude kokkuhoid. Järjekindla aastase tegevusega kaotati 2,5 ametikohta ning võideti aastastelt valitsemiskuludelt miljon krooni kokkuhoidu.

Valda tabas, nagu teisigi omavalitsusi Eestis, majanduslangus. Valla omatulud vähenesid ning ka riigipoolne toetus samuti. Summad olid Konguta vallale märkimisväärsed, ulatudes pea kahe miljoni kroonini, võrreldes 2008. aastaga. Uus võim oli teinud valitsemiskulude kokkuhoiuks ainuõiged otsused. Nii hoiti ära valla sattumine raskustesse majanduslanguse järgsel ajal. Kogu eelarve- ja arengukomisjoni meeskond töötas valla arengu nimel, nii nagu valimistel välja lubatud programm ette nägi.

Vallas lõpetati kanaliseerimistööd ning ajalukku mineva tegevusena viidi keskasula peatänav mustkatte alla. Viimane läks vallale maksma pea miljon krooni. Tegusalt asuti valla üldilmet, esmalt keskasula oma, parandama. Võeti tööle heakorratöötaja, soetati uus kena ja suurem bussiootepaviljon. Küladesse paigaldati infotahvlid, pärast remonti taasavati Annikoru saun ning viidi sisse Konguta Koolis käivate laste koolitoetus. Investeeringud tehti tänavavalgustusse Väike-Kongutas ning Annikorus. Lisaks igapäevased tegemised teehoolduse, tormijärgsete kahjude ja sotsiaaltoetustega. Ühtegi antud kuluartiklit ei vähendatud. Jätkati vallatraditsioonide toetamist nagu külapäevad, vallavanema vastuvõtt, lusikapidu, kaevudeprogramm ning taaskäivitati erateede rekonstrueerimistoetus ja MTÜ-de tegevustoetus. Kõik tegevused said toimuda tänu varasemale valitsemiskulude kokkuhoiule ja valda juhiti elamisväärsema väljanägemise ja olemise poole. Suure osa vallaeelarvest võtsid nii Konguta Kool kui ka rahvamaja. Laenu vald võtta ei planeerinud ning kõik tegevused tehti kas oma vahenditest või projektide rahadega. Valla rahaline seis oli konservatiivset eelarvet silmas pidades igati jätkusuutlik.

Kätte jõudis 2010. aasta detsember. Detsembri volikogu eelnõude hulgas oli vallavalitsuse poolt koostatud eelnõu eelarves olevate rahade ümbertõstmiseks. Kooskõlastust eelarve- ja arengukomisjoniga eelnõul polnud. Selgituste küsimisel, kus esimehena tundsin huvi kuluartiklite koodide kohta, sain üllatava vastuse. Ei olnud antud selgitust ei seletuskirjas ega kooskõlastust komisjoniga, kuid antud eelnõuga oli planeeritud kõigile 41-le valla eelarvest palga saajale jõulupreemia 3000 krooni + maksud. See oli meie senise varasema nägemuse ja kokkuhoiu poliitika täielik vastand. Antud eelnõuga planeeriti preemiaid 200 000 krooni eest.

Konguta vallale on see väga suur summa, arvestades meie aastast eelarve mahutu, mis on ca 15 miljonit krooni. Vallavanema ja koalitsioonivolinike kompromissina läbi telefonivestluste jõudsime lahenduseni, et maksame 3000 krooni asemel 1000 krooni. Vähemalt nii volikogu esimees kui ka mina, eelarve- ja arengukomisjoni esimehena arvasime. Tegelikkus oli aga volikogus teine. Isegi enne volikogu vallavanema kabinetis eelnõudega tutvudes tuli taas välja, et eelnõud pole muudetud. Palusin vallavanemal antud eelnõu tagasi võtta, kuna sellest võis minu meelest pahandust tulla. Viimane kinnitas aga meie varasemat kokkulepet, et makstakse 1000 krooni ja muresid pole.

Volikogus eelnõu hääletusel aga tuli üllatus. Esmalt selgitusi jagades vallavanem ei rääkinud enam 1000 kroonist, vaid sellest, et see annab maksimaalsed võimalused maksta 3000 krooni. Kuidas volinikud otsustavad! Hääletamisel olime Kodukoht Konguta kolm liiget ja volikogu esimees antud eelnõu vastu, kuid opositsiooni naerval ilmel ja ühe koalitsioonipoliitiku käetõstmise saatel ka antud eelnõu vastu võeti. See oli alles algus. Peale istungit läksime vallavanema jutule ja soovitasime tal oma käskkiri täna veel välja anda, et summaks on 1000 krooni ja ei rohkem. Kokkulepe oli selline, kuigi üks volinik juba sellest kinni ei pidanud. Vallavanem seda aga ei teinud ning läks järgmisest päevast puhkusele. Tema asendaja keskkonnaja arendusnõunik kirjutas käskkirja 1900 kroonile + maksud ja tõi põhjenduseks asjaolu, et see on kuldne kesktee 1000 ja 3000 krooni vahel. Täiesti müstika, ametnik määrab endale ise kuldse keskteena preemiat! See mida seal jagati, oli kõigi Konguta vallas elava 1400 inimese ehk maksumaksja raha, mitte ametnike enda rahakott.

Peale selle uudise teatamist andis volikogu esimees Harald Kurg teada, et ta peab antud olukorras paremaks tagasi astuda. Meie valimisliit muidugi temal mingit süüd ei näinud ja me palusime tal jätkata. Mingil hetkel aga talvekuudel teatas Ettevõtlik Konguta teine volinik (preemiate poolt olnu), et tema valimisliit nõuab Harald Kure tagasiastumist ja volikogust lahkumist. Põhjusteks vallavalitsusega halb läbisaamine ja suhtlemine. Samuti käidi välja idee, et teine nende liige peaks esimeheks saama ja see olevat igati loogiline jätk sellele olukorrale. Ehk siis sama volinik nõudis endale koalitsioonis kokkulepitu vastu hääletamise ja valla raha preemiateks määramise eest kõrgemat kohta. Meie seda ideed kohe kindlasti mitte ei toetanud.

Peale pikka pealekäimist Ettevõtlik Konguta poolt, astus siiski Harald Kurg esimehe kohalt tagasi, kuid mitte voliniku kohalt. Sinna valis ta valija, mitte keegi teine. Selle sammuga lõppes Ettevõtlik Konguta poolt ka koalitsioonileping. Need olid nende liikme Priit Värvi sõnad. Sellega algasid uued läbirääkimised lahenduste leidmiseks.

Peale esimehe kohalt tagasiastumist 08.04.2011, tuli Kurg meie valimisliidu poole üle, kuna meie nägemus vallast ja selle toimimisest olid ühtsed. Opositsiooni poolelt käis tugev kompamine, et meie ühte liiget neljast endameelseks saada. Selles pidid nad pettuma ja millegipärast ei leidnud nad ühist keelt ka Priit Värviga. Ka meie valimisliidu volinikud ja opositsiooni liikmed istusid ühise laua taga. Kokkulepeteni me ei jõudnud, kuna nende soov oli saada nii volikogu esimehe kui vallavanema koht, mis oleks läinud Agu Kasetalule. Samuti ametnike juurde palkamine. Viimased kaks variant meile aga ei oleks sobinud ja tegelikult jäigi asi lahtiseks. Kokkuleppeks jäi see, et nad pidid meiega ise ühendust võtma, kui on omavahel asju arutanud. Ühendust aga ei võetud.

Aseesimehena viisin mina läbi kaks volikogu istungit maikuus. Mõlemal istungil panin esimeseks päevakorra punktiks volikogu esimehe valimise. Kummalgi istungil ühtegi kandidaati ei esitatud. Mõlemal istungil tuletasin volinikele ka meelde, et viimane kuupäev on 8.06.2011. Teisel maikuu istungil ei soovinud keegi volinikest isegi mitte volikogu kaheksandaks juuniks planeerida. Konguta vallavolikogu istungid on kõik lindistatud ja meie valla kodulehel kõigile kättesaadavad.

Kuna KOKS ja Konguta valla põhimäärus ütlevad, et volikogu kokkukutsumise ettepaneku saavad teha ¼ volinikest, siis laekus reedel (kaheksas juuni oli kolmapäev) peale lõunat mail. Kirjaga kaasa pandud failis oli nelja voliniku allkirjadega ettepanek volikogu kaheksas juuni kokku kutsuda, päevakorras esimehe valimine. Veel reede õhtul saatsin ma vastukirja, kus soovisin antud ettepaneku tegijatelt kirjalikku põhjendust, nagu nõudis Konguta valla põhimäärus. Seda mulle aga ei saadetud. Samuti sai kirjas meelde tuletatud, et volinikele peab koosolekust teavitama neli päeva ette ning aja määran kokkukutsujana mina. Valla põhimäärus näeb ette, et volikogu istung on valla kodulehel neli päeva ennem kutsena üleval. Laupäev ja pühapäev on kõigil puhkepäevad ja kuna ma lugesin pöördumist ka alles reede õhtul, oli nelja päeva nõue juba möödas. Laupäeval ma kirju ei lugenud ja lõuna ajal helistas mulle ka vallasekretär. Tema tundis muret oma puhkuse pärast. Nimelt pidi tal esmaspäevast puhkus hakkama. Igati loogiliselt saime järeldusele, et volikogu kolmapäeval ei toimu ja tema puhkus on jõus.

Uuesti lugesin kirju enda postkastist pühapäeval, kus oli tulnud ka voliniku Priit Värvi kiri, toetades volikogu kokkukutsumist. Ka sellel juhul olid juba tärminid kõik möödas ning puudus ka tema allkirjaga ettepanekuga nõustumine. Laekunud polnud ka kirjalikku põhjendust. Huvitaval kombel saatis üks koosolekut nõudev volinik Meelis Külaots meie volikogu maililisti valet informatsiooni täis kirja. Seal ta väitis olevat nõude taga viis volinikku, kuigi neid oli neli. Päevakorra punkte oli juba saanud kaks. Lisaks vallavalitsuse poolt väidetavalt esitatud üks eelnõu. Täiesti arusaamatu, kuidas lihtsalt üks volinik infoga manipuleeris. Vallavalitsus ei esitanud minule kui koosoleku ainukesele võimalikule kokkukutsujale ühtegi eelnõud. Samuti oli väär volikogu toimumise kokkukutsumise aeg ja koht. Antud kutse polnud õiguslik, seda enam, et see kirjutati emotsioonidega. Viimane lause sisaldas järgmist: „Kutsume Teid üles käituma lähtudes südametunnistusest ja tervest mõistusest."

Kiri volinikele oli täis eksitavat infot ja täielikult vastuolus seadustega. Volikogu saab siiski toimida ainult lähtudes seadustest, mitte millestki muust ning iga istung läheb vallale ka hulga raha maksma. Seega saab volikogu toimuda ainult põhjuste olemasolul, mitte lähtudes ainult südametunnistusest ja tervest mõistusest. See poleks volikogu istung vaid sellisel juhul mingi grupi inimeste vaba koosolek. Selliseid koosolekuid võibki pidada, kuid mitte eksitavalt volikogu istungi egiidi all.

Kahe kuu möödumisega kaheksandal juunil lõppes volikogu mandaat. Ühtegi kandidaati, nagu seda väitis Tartu Postimehes härra Kasetalu, volikogule ei esitatud. Samuti ei saa olla juttugi sellest, et vallas oleks olnud riid. Volikogu jagunes antud olukorras lihtsalt kaheks. Meie nägemus valla toimimisest oli vastupidine Hooliva Konguta nägemusega. Volinik Priit Värv ei toetanud kumbagi nägemust. Meie leidisime valla eelarve ja selle vahendid olevat kogu vallarahva omad ja seega nende kasutamisele preemiateks ja ametnike hüvedeks ei näinud me kohta. Meie oponendid arvasid teisiti ja arvavad seda senimaani. Nüüd on uuel volikogu koosseisul aega taas kord kaks kuud selgusele jõuda. Aeg läks käima 16 juuni 2011. Kainet ja selget meelt neile!

Ilmus "Konguta Valla Teatajas" ja Delfi Eesti Elu rubriigis: vaata siit!

Tänan kõiki valijaid, toetavaid sõpru ja tuttavaid!

2011-03-07T15:58:00.000-08:00

Mul on kõige paremad tänusõnad kõigile 294 hääle andjale ja kõigile toetajatele. Tõsine tänu, et aitasite sellel raskel ent huvitaval teel mul käia. Elus taaskord väga oluline kogemus olemas. Antud tulemus on esmase kandideerimise tulemusena RK-se täitsa arvestatav. Kindlasti tuleb tööd ja Eesti eest seismist jätkata! Aitähh!!

Postimees.ee ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi "valimismasina" testitäitjate vastustega kattub 85% Märt Meesak, kes asub üle Eesti sellega II kohal

2011-03-03T05:47:00.000-08:00

Postimees.ee ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi koostöös valminud Valimismasina statistika näitab, et kõige enam kattub keskmise testitäitja vastus Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva Mart Nuti omaga.

Valimismasina statistika kohaselt kattuvad Nuti ja keskmise «masinat» kasutanud lugeja seisukohad 86 protsenti. Kohe tema järel tuleb üksikkandidaat Märt Meesak 85 protsendiga, kolmas on samuti üksi riigikokku pürgiv Martin Helme 81-protsendise kattumisega.

Vaata: http://poliitika.postimees.ee/?id=396866

Minu kommentaar: Antud tulemus näitab, et Eesti valija on säilitanud kaine mõistuse ja kodumaad hooliva seisukoha. Minu II kohale tulemine on kindel märk, et üksikkandidaadid mõtlevad väga sarnaselt keskmise eestlasest valijaga. See annab veelgi kindlust valijale, et Jõgeva- ja Tartumaal valides minu, ei tule neil pettuda ja meie arvamus Eesti olevikus ja tulevikus on sarnased. Mis saaks olla veelgi parem garantii valijale kui oma mees Riigikogus.

Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul: Üksikkandidaatide hääli üle ei kanta ja need ei lähe erakondadele

2011-02-28T10:49:00.000-08:00

Riigikogu valimistel kandideerivad üksikkandidaadid tegid täna avaliku pöördumise vabariigi valimiskomisjonile, Riigikogu erakondadele ja ajakirjandusele, et teavitada üksikkandidaatidele antud häälte saatusest. Eesti valimissüsteem, mis sätestab häälte ülekandumise erakonnanimekirjades on pannud paljud valijad arvama, et sama toimub ka üksikkandidaatide häältega. Kuula: http://www.err.ee/ext/rpop.aspx?i=3371267&mode=0

(ERR Uudised 28.02.2011)
Allakirjutanud 22 üksikkandidaati sh ka mina Märt Meesak

Vabariigi Valimiskomisjoni vastus:

Vabariigi Valimiskomisjon kinnitab, et Riigikogu valimise seadus ei näe ette valimistulemuste kindlakstegemisel üksikkandidaatidele antud häälte ülekandmist erakondade nimekirjades kandideerijatele ega teistele üksikkandidaatidele. See, kuidas toimub mandaatide jaotamine erakonna nimekirja siseselt, ei puuduta üksikkandidaatide hääletamistulemuste kindlakstegemist. Olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.

Käesolevatel valimistel oleme valimistulemuste kindlakstegemise korra selgitamisele pööranud erilist tähelepanu. Lisaks selgitustele Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel ning meedias on valminud ka seda tutvustavad teleklipid („Valimiskool“) samuti on avatud ekoolituskeskkond eraldi õppematerjaliga valijatele.

Nende valimiste arvestatav uus jõud on Üksikkandidaadid

2011-02-21T17:59:00.000-08:00

Kõikidel viimastel valimistel on kerkinud üles ootus uue jõu järele. Valijad täitsa siiralt on oodanud muutuste toojat ning ausat poliitikat ajavat poliitilist jõudu.

Aastal 2003 tuli Res Publica, kes pea võttis 1/4 valijate häältest. Ausat valitsemist lubanud uus jõud seda isegi mingiks ajaks pakkus. Kindlasti on ResPublica tulek Eesti poliitika maastikut muutnud. Järgmiseks valimiseks, ehk 2007. aastaks olid end uue jõuna üles seadnud Eestimaa Rohelised. Ka nende lubadus uute suundade tulekust võitis 7% valijate hääli. Paljud samal ajal aga arvasid Reformierakonna edule panustades helget ja selget valitsemist. Üle mitme valimise suutis keegi Keskerakonda võita.

Täna on poliitiline maastik enne valimise erakordne. Uut poliitilist ühendust valmis ei meisterdatud ning kõik suuremad erakonnad tunnevad ennast valimistele minnes üsna kindlalt. Ühe erakonna eeldatav edu on kõik teised nii ära ehmatanud, et tundub korraks isegi juba teiste loobumise hõngu. Ka valimisteks võitu ennustatud erakond just väga ei pinguta. Valija aga ootab enamat.

Nendel valimistel on uus jõud täiesti teistsugune. Teistsugune oma olemuselt ja ka tahtest. Üksikandidaatide rohkus on märk vajadusest värskete mõtete järele tänases Eesti poliitikas. Üksikkandidaadid on seekord arvestatav jõud, kes valimistel olulise osa valijate hääli saavad ja need ka riigimehelikul Eesti riigi heaks realiseerivad.

Kes maksab, see tellib ka muusika?

2011-02-16T04:00:00.001-08:00

Viimaste nädalate või isegi päevade jooksul on avalikkusele paisatud igasuguseid populaarsust hindavaid uuringuid. Osad isegi sama firma poolt, kuid täiesti erineva tulemusega. Segaseks on jäänud kas tulemus on selline nagu uuringu tellija soovis või jäetakse meelega rõhutamata ajaperiood, millal küsitlus toimus.

Kõige huvitavam tulemus on senimaani olnud ajalehes Postimees, kus pandi lausa paika riigikoguliikmed. Seletuskirjast selle kõrval ei ole kuskil kirjas aga olulist - kas küsitluses olid kõik kandidaadid juba nimeliselt, mis on nende kandidaatide toetusprotsendid ringkondade kaupa ja kui suur osa selles 500-700 valimiga vastajatest kuskilt piirkonnast oli. Nii väikeste valimitega tulemuste põhjal juba koosseisu kokku panna on ajakirjanduslikult ikka väga ebakompetentne tegevus. Kui jagada antud valim ringkondade kaupa, siis näiteks Lääne-Virumaale jääks sealt ehk paarikümne inimese arvamus. See ei ole ju pädev!

Teine oluline osa nendes küsitlustes on üksikkandidaatide esile toomine. Või siis pigem marginaliseerimine. Graafikud, mis illustreerivad antud tulemust on alati kenad, värvilised ja suhteliselt hästi üles ehitatud. See on ka kõik. Kui viimased küsitlused on kõik näidanud üksikkandidaatidele 8-9 toetusprotsenti ja Rahvaliidule ning Rohelistele 1-3 %, siis nemad on oma pisikeste tulpadega välja toodud, kolm korda suurema toetajaskonnaga üksikkandidaadid aga mitte. Kõikide küsitluste tulemusel on üksikkandidaadid samas suurusjärgus kui SDE või IRL. Kui see pole marginaliseerimine, mis siis veel?

Lisaks on seletuskirjades lahti kirjutatud ka mõlema olematu protsendiga erakonna ebaedu põhjus. Üksikkandidaatide kohta öeldakse ainult üht: neid toetas X% vastanutest, kuid nende võimalused valituks osutuda on minimaalsed. See on valijate arvamuste kujundamine läbi küsitluste.

Segaseks on valijale jäänud ka üksikkandidaadile antud hääle tulevik ja üldse valituks osutumine. Enamustes kirjutistes rõhutakse, et see on võimatu. Nõutud häälte piirarv on niivõrd suur, et selle ületamiseks peaks üllatuse tegema. Arusaamatuks jääb aga see, kas kogu valimistulemus ei peaks olema mingil määral üllatus? Ega ei taheta sellega juba öelda, et kõik on otsustatud ja paika pandud 20 päeva enne valimisi? Valijad siiski määravad tulemuse ja seda alles valimiste päeval.

Üksikkandidaadi tee on tehtud raskeks, tõsi see on. Antud valimissüsteem, mis meil praegu kehtib on vildakas. Seda oleks pidanud juba aastad tagasi ümber tegema, et isegi erakondade sees oleks õiglasem valituks osutumine, üksikkandidaadist rääkimata. Täna on meil ikka veel olukord, kus 3000 häälega kandidaat, kes kuulub erakonda, ei osutu valituks ja tema asemel võib sisse saada poole vähema toetusega erakonna lemmik, kes asus üleriigilises nimekirjas eespool.

Valimistel ongi võimalus anda hääl kahe eelistuse järgi. Esimene on kandidaat ja teine nimekiri. See kehtib ka üksikkandidaatide puhul sama moodi kui erakonnas, ainult tulemuses on vahe sees. Kui erakonnas annad hääle Maalile, saab sisse hoopis Viktor. Kui üksikkandidaadile annad hääle, ongi kõik. Ta kas saab sisse või ei saa. Tema eest keegi teine valituks ei osutu. Nimekirja puhul on aga oluline see, et üksikkandidaatide hääled üle Eesti on oluline märk, et tänased erakonnad pole olnud küllalt atraktiivsed valijatele, ehk neist pole kedagi valida. Nende häälte ühine sõnum saabki olla üks: erakondade tänane valijatega käitumine ei ole rahuldav.

Vahest polegi oluline, et üksikkandidaadile antud hääl ei viinud teda parlamenti. Ta ei läinud aga ka kaduma, ega ka kellegi teise upitamiseks Riigikokku, kes ise piisavalt hääli ei toonud. Seega pigem läheb valija hääl kaotsi, kui anda erakonnas hääl kandidaadile X, kes aitab sisse hoopis kandidaadi Y. Mis siis, et see valija kandidaati Y üldse ei poolda. Üksikkandidaadile antud hääl on ja jääb temale antuks.

Toetusi arvestades on võimalused üksikkandidaadil valituks osutuda täitsa olemas. Lähtuvalt ringkonnast on ühel üksikkandidaadil toetuseks vaja 8-15% antud ringkonnas antud häältest, mis küsitluste tulemusi vaadates ei ole võimatu. See on arvuliselt 4500-6000 häält. Kui erakondlik nimekiri suudab selle täis noppida siis suudab seda ka üksikkandidaat kelle üldine toetus üle Eesti on keskmiselt kümme protsenti. Suuruselt sama mis SDE-l ja IRL-il. Mõnes piirkonnas väiksem, mõnes aga suurem. Keskmiselt iga kaheksas valija peaks valima üksikkandidaadi, mis ei ole täna hetkel 4-5 tõsiselt võetava erakonna kõrval võimatu.

Ilmunud Delfis vaata siit!

Erakonnad alahindavad Jõgeva- ja Tartumaa valijaid

2011-02-15T07:24:00.000-08:00

Jõgeva- ja Tartumaa valijaid on erakonnad juba mitmendat valimist järjest alahinnanud. Aastal 2003 saatsid ResPublica tegijad siia naljamehe Tarmo Leinatamme. Reformierakond leidis, et parim esindaja siinsele rahvale on Igor Gräzin ja Toomas Tein. Keskerakond testis meid Marika Tuusi, Mailis Repsi (toona Rand) ja Kalle Mihkelsiga. Isamaal ja toonastel Mõõdukatel läksid lahingusse omakandi mehed.

Nelja aasta pärast 2007 oli pilt veelgi huvitavam. Keskerakonnas Tuus jäi, kuid juurde tuli Peeter Võsa. Teised kaks läksid parimatele jahimaadele, eelmine tulemus ei rahuldanud neid. Reformierakonnast jäi Gräzin ning lisaks saadi ka ülehüpanud Tarmo Leinatamm. Rahvaliit saatis vana tandemi Reiljan- Õunapuu tööd tegema juba teist korda. IRL panustas Ene Ergmale ja sotsidel ka seekord pidi töö ära tegema nimekirja eesotsas omakandi mees.

Nüüd, tulevatsel valimistel on taas Jõgeva- ja Tartumaale saadetud kuulsaid ja kummalisi veelgi juurde. Keskerakonda on jäänud Tuus, kuid lisa on talle hoopis toonud sellised härrad nagu Arvo Sarapuu ja Riho Rõõmus. Täitsa huvitav oleks teada, mis nad tegid, et nad sellesse piirkonda saadeti. Reformierakond on Gräzinile lisanud hoopis Mati Raidma. Kui sinisilmseks antud piirkonna valijat küll peetakse. Keskerakond on järjepanu ühe muusiku Jõgeva- ja Tartumaalasi laulutama saatnud. Seekord siis Maltise. Sotsid on oma „Uus Algus“ loosungi ja vana rahvaliitlase Õunapuu nöopildiga reklaamil küll koomilised. Rahvaliit ise aga panustab kohalikele naistele.

Mitmed valimised järjest on Jõgeva- ja Tartumaa piirkonna valijaid nn suured erakonnad imelikeks pidanud. Millegipärast arvatakse, et nimi loeb. Teod aga kindlasti mitte. Võiks ju küsida kandideerijatelt. Näiteks Tuus ja Gräzin, kes on juba mitmendat korda järjest siin hääli noolimas. Mida oled hea saadik Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnale kasulikku nende aastate jooksul Riigokogus teinud? Mida oled üldse Eesti heaks need aastad meie häältega teinud? Miks sahmivad kandidaadid piirkonnas piirkonda, lootes heale õnnele, ehk osutun siin valituks. Miks valijad seda kõike soosivad, mida erakonnad neile ette söödavad?

Vaadates ringi internetis avaldatud uudistes tagasisidet üksikkandidaatide võimaluste kohta ja esinemist Valimisstuudios kumas läbi: seekord on võimalik!

2011-02-11T06:05:00.001-08:00

Delfi Rahva hääle lehelt lugeja arvamus, kes oli pädevam üksikkandidaat: Nii mõnigi lugeja leidis eilse saate põhjal, et üksikkandidaati valida ongi ainuõige võimalus. "Need, kes väidavad, et valikuid üksikute hulgast ei ole, eksivad minu arvates. Ca kümmekonnal on selged seisukohad ning täidaksid riigikogus tooli palju paremini kui tumm parteisõdur. Helmed, Kunnas, Paddar, Kross ja nii mõnigi veel. Tänu sellele saatele leidsin mina vähemalt inimese kelle valin - igale erakonnale ei."

Delfi Rahva hääle ajakirjaniku arvamus, hääletada üksikkandidaadi poolt: „Igatahes üks on kindel - hirm nii-öelda tühjalt hääletamise ees tingib selle, et üksikkandidaadi poolt antud häälte arv võib jääda palju väiksemaks tema tegelikust populaarsusest.“

Janek Mäggi, kommunikatsioonibüroo juhataja: „Ka erakondade sees on Mäggi sõnul palju neid, kes ei suuda lennukalt mõtelda ja suudavad rääkida ainult nagu tublid koolijutsid erakondade programmist õpitud teksti.“

Tallinna Ülikooli politoloogiatudeng Henry Sinivee ennustab Delfi valimisblogis: „Sissejuhatuseks veel nii palju, et üle pika aja on üksikkandidaate sellisel arvul ning ka koosseis on märgatavalt tugevam kui eelnevatel aastatel.“ ......“ Igatahes seda mõtet, et ükski üksiküritaja kindlasti riigikokku ei pääse, ma ei jaga.“

Poliitikaanalüütik Andres Kaju ETV „Terevisioonis“: Kaju rõhutas, et üksikandidaatide osalust valimistel ei maksa naeruvääristada, nagu seda on teinud mitmed juhtivad ajakirjanikud. «Mulle tundub, et me unustame ära, et põhiseaduslik õigus ei ole mitte ainult saada valituks parlamenti, vaid põhiseaduslik õigus ja kõrge väärtus on ka see, et kandideeritakse. Inimene kandideerib ja tal avaneb võimalus tõsta esile mingeid seisukohti, mis muidu ühiskondlikku kandepinda ei leia,» selgitas ta.

Jätkuks ERR Valimisstuudiole

2011-02-10T02:54:00.001-08:00

Ettearvatavalt meist enamus üle kahe-kolme lause sõna ei saanudki. Arvestades saate pikkust ja külaliste rohkust on see ehk isegi arusaadav. Esiteks jäi selgitamata meie istumise järjekord, mida saate tegijad üritasid üliagaralt paika panna. Meie seal omavahel mingit seost ei näinud.

Saatejuhtide küsimused esimeses ringis kõlasid kui tühi ajaraisk. Küsiti küsimusi, mis ei öelnud kandidaadi põhiseisukohtade kohta mitte midagi. Kas saatejuhid ei viitsinud meie seisukohtade ja programmidega tutvuda? Või oligi eesmärk rääkida teemast mööda? Minu seisukohad on juba pikalt üleval minu blogis martmeesak.blogspot.com. Minule esitatud küsimus oli juba teistele stuudiokülalistele esitatud küsimuste põhjal äraarvatav. Olgugi, et tuleb tunnistada üht - minule esitatud küsimus ja selle ülesehitus ei olnud nii provotseeriv ja halvustav nagu enamusele teistele. Püüdsin sellele vastata kiirelt ja korrektselt, et saada ka sõna järgmise ringiga ehk siis programmilises osas.

Seda hetke aga ei tulnudki. Mikrofon oli juba käes ja nii nagu kästud, käega sai ka vehitud. Võimalust oma seisukohti tutvustada aga ei tulnudki. Kahjuks sain kokku rääkida ca 45 sekundit. Hea valija Jõgeva- ja Tartumaalt nägi mind oma silmaga. Kahjuks jäi 45 sekundit lubatud paari minuti asemel väheseks, et enda nägemust ka valijatele tutvustada.

Kindlasti oleksin soovinud sõna sekka öelda maksude osas. Nimelt jäi kogu selle triangli juures maksudest rääkides ära oluline osa. Kui me soovime tõesti riigi poolt kergendada raskemas seisus ja väiksema palgaga inimeste elu, tuleb tulumaksuvaba miinimumi kõvasti suurendada ja seda veelgi enam siduda laste arvuga peres. Lapsed on meie tulevik. Kahjuks ei saanud antud teemal ka mitte väikest repliiki öelda, sest saate aur läks pigem mitte-olulistele teemadele.

Minu jaoks on väga oluline eestlase elujärg ja hakkama saamine oma kodumaal tänasel päeval.

Tasuta kõrgharidus ei ole imerohi tööpuuduse ega väljarände ennetamiseks.

2011-02-02T09:47:00.001-08:00

Tänastes haridusteemalistes debattides ja aruteludes on jäänud kõlama üks ja ainus suur mõte- kõrgharidus ja kas tasuta või mitte. Antud teema on niivõrd jõuliselt positsiooni võtnud, et kõik muud hariduse valdkonda kuuluvad teemad on selle varju jäänud. Jääb mulje nagu haridus ongi ainult kõrgharidus ja selle tasuta jagamine on imerohi kogu meie ühiskonna muredele.

Tänasel kõrghariduses valitseval korral pole suurt häda midagi. Me oleme maailmas antud valdkonnas headel kohtadel ja areng on olnud väga positiivne. Kindlasti ei saa olla Eestis juttu kõrghariduse vähesest kättesaadavusest ja võimalustest. Kõrgharidus peakski olema ja jääma väärtuseks, mis ei ole iseenesest mõistetav nagu põhiharidus. Kui me jagame seda kõigile ja kuhjaga tasuta, kaotab see oma väärtuse.

Kahjuks pole me täna antud süsteemi elanikkonna hüvanguks osanud tööle panna. Meie õpilased nopivad võistlustelt kõrgeid kohti, kuid tööpuudus on meil ikkagi Euroopa Liidu kõrgemate killast. Suurem osa noori valib koolitee jätkamiseks põhikoolist edasi keskkooli astme ja siis ülikooli. Ühesõnaga koolitame me tänasel päeval koolides 15 aastaga palju töötuid. Töötukassa andmetel on kõrgeim tööpuudus just noorte 15 - 24- aastaste ja kõrgharidusega inimeste seas.

See on selge märk, et kõik meie hariduse valdkonnas pole korras. Ehk ajame me taga kõrghariduse ülistamisel kellegi heakskiitu, aga mitte enda elanike heaolu ja toimetulekut. Oleme süstinud ühiskonnas noortele ainsa tõe – edukas saad olla ainult kõrgelt haritult. Selgitamata, mis see edukus peale selle hariduse omandamist siis on, kui sellega tööd kodumaal ei leia.

Edukaks olemine ei tähenda ju alati miljoneid rahakotis. Edukaks olemine võiks tähendada enda valdkonnas suurt teadmiste ja oskuste pagasi omamist, mille toel on võimalik endale ja oma perele elatist teenida. Teadmised ja oskused aga ei tule ainult kõrgkoolist. Neid saab hankida muul viisil, väiksema ajakulu ja ressursiga. Tänane ühiskond ala-väärtustab kutseharidust. Kutseharidust kui valikut just peale põhikooli.

Eestis on kutsehariduse valdkond vaikselt tasa ja targu paremuse poole liikunud. Seda just õpperuumide ja tingimuste suhtes. Paljud kutsekoolid on renoveeritud ja erialaste õppevahendite park on kaasajastatud. Peale põhikooli pakutavaid õppekohti on aga viimase kümne aastaga tehnikumide kaasajastamise käigus oluliselt vähendatud. Nii ei jää tänapäeva noorel muud üle, kui minna keskkooli. Kutsekoolide valik on kesine, erialadest rääkimata.

Me oleme reaalse tööpuuduse vähendaja rolli kutsekoolides kui abivahendites alahinnanud. Kui täna riik tihedas koostöös ettevõtjatega pakuks reaalseid kutseõppebaasil ja peale põhikooli nelja aastaga kätte saadavaid erialaseid teadmisi, oleks töötuse pilt hoopis teine. Samuti oleks riigil odavam saada spetsialist, kes siseneb tööturule teadmiste ja oskustega juba 11 aastaga. Antud noore koolitusele kulub neli aastat vähem raha ja noor leiab ka omandatud kutsega tööd, sest see on tagatud koostööd tegevas ettevõttes. Praegu on aga keskkooli lõpetav noor kohe automaatselt ka töötu, sest mingit erialast teadmist tal pole.

Kui me tahame, et Eesti ühiskond oleks rikas ja võimekas, peame pakkuma oma inimestele ka reaalseid teadmisi ja oskusi tööturule sisenemisel. Ühiskond vajab toimimiseks lukkseppasid, keevitajaid, kondiitreid ja ka pankureid. Kõike seda ei õpita kõrgkoolis ja kõik ei saa olla pankurid. Meie riik on väike, mis ongi meie eelis. Me suudame enda elus püsimiseks kõik vajalikud spetsialistid ise koolitada. Me ei tohi lasta kujuneda ühiskonnas edasi olukorda, kus kõik on kõrgelt haritud, kuid töötud.

Kui noor omandab kutsehariduse, millega ta leiab Eestis tasuvat tööd, ei kipu ta ka välismaale. Ühiskonnas tuleb luua kutseharidust toetav arvamus, kus elus ei ole vaja edukaks olemiseks kõrgharidust, vaid häid erialaseid teadmisi ning oskusi. Me ei aja taga teiste heakskiitu, vaid püüame parema tuleviku saavutada meie väiksusest tuleva paindlikkuse ja erilisusega. See ehk ongi meie ühiskonna ja edukuse võti.

Ilmunud Delfis 08.02.2011 vaata siit!

Eestlasele kombeks, auto peab olema naabrist parem on täiesti päevakorras.

2011-01-27T13:32:00.000-08:00

Päevakorda on tõusnud tegelikult põhjenduseta tähelepanuta jäänud teema: automaks ja kütuseaktsiis. Tänased valitsuserakonnad on mitme juhtivpoliitiku poolt välja öelduna rääkinud autoomanike kaitsest, kiusamisest ja kõigest muust selle sarnast. Seda siis CO2 baasil oleva võimaliku uue maksu vastu. Eesti Päevaleht kirjutas sellest pikalt oma esilehel mõned päevad tagasi. Heaks eeskujuks toodi Soome, kus asi olevat andnud märgatavaid tulemusi, mida sellega sooviti. Ehk siis muutus väiksema CO2 kuluga - väiksema võimsuse ja kütuse kuluga autode eelistus suuremaks.

Täna on Eestis olukord, kus meie tänavapilti kaunistavad aina suuremad ja suurema mootoriga masinad. Eestlasele kombeks, auto peab olema naabrist parem on täiesti päevakorras. Võtku kütust või sama palju kui aastaid tagasi poole väiksema võimsusega auto, aga minekut peab sellel asjal olema. Keskkonnast ei hooli keegi ja sellise masina olemasolul linnas ei tule mõtte raasugi kasutada ühistransporti- see läbib kõik ja tõmbab teisedki välja, kellel nii võimast pole. Näe kui rumalad, ostsid väikse auto.
Imelik on väide, et pered kellel on liikmeid enam kui kaks ja maal elavatel inimestel polegi muid valikuid teede olukorra tõttu, ainult võimas masin. Tegelikult on asi siiski nii peaministri kui majandusministri poolt aetud populistlikuks. Kui muude näitajate põhjal kõlbab meid Põhjamaade ja eriti Soomega võrrelda, siis sellel teemal kohe kindlasti mitte. Toon aga ühe aspekti teemale juurde.

Vaatame siiski endale eestlastena ausalt peeglisse, see on meil täna probleem. Meie autod on keskmisest võimsamad ja naabrist parim on ikka veel millegipärast oluline. Kui me tahame maainimesi aidata, kuna tõesti maapiirkonnas ühistransport ei ole täna veel rahuldav, ehk hoopis alandame kütuseaktsiisi ja kehtestame selle CO2 põhise maksu alates mingist näidust üle. Seda nii, et tavalise keskmise ja alla selle võimsusega auto omanik ei pea seda maksma. Maks kehtiks ainult registris olevate sõiduautode kohta. Kes jõuab selle võimsama ja kütusekulukama masina endale soetada, jõuab seda mõeldud lisamaksu ka maksta. Nii kergendame me perede ja maal elavate inimeste kulu maalt linna saamisel, ökonoomse auto omamisel. Üldjuhul ei kaota palju ka nn maasturiomanik, kuna ka tema võidab kütuseaktsiisi vähenamisest, tema kütusele kuluv summa väheneb.

Kütuseaktsiisi alandamisest või siis selle tõstmiste külmutamisest võidab aga kogu ühiskond ja Eesti majanduskeskkond. Väga suurelt mõjutab kütuse hind kõikide kaupade hindu. Seega eeldatavalt hoiame me ära hinnatõusu või parimal juhul saavutame kaupade odavnemise. Maal elavate inimeste kulud transpordile vähenevad, ehk maal elamine muutub odavamaks. Kui ettevõtete toote omahind tänu sellele väheneb, loob see võimalusi hoopis palgakasvuks. Kuna omahind langeb võib ettevõtetel jääda vabasid vahendeid, mida võidakse kasutada palgakasvuks või uuteks investeeringuteks. Kasvab eestlaste ostujõud. Samuti ei ole põhjust ega alust arvata, et sellest tingitult hakatakse rohkem sõitma. Ei ole vist väga reaalne, et ennem töölt Tartu linnast Elvasse koju sõitev inimene läheks odavama kütuse tõttu Elvasse Jõgeva kaudu. Seega ei ole alust arvata olulist kütusetarbimise kasvu.

See on teema mida peaks arutama ja kaaluma, mitte selle kohe kõigi autoomanike kiusamise või karistamise maksuks nimetama. Samuti on kütuseaktsiisi tõus täna väga oluline indikaator olnud hindade tõusule ja eestlase ostujõu vähenemisele.

Üksikkandidaatidel on võimalus!

2011-01-09T10:54:00.000-08:00

Palju on nüüd meedias räägitud, et 6. märtsi valimistel on üksikkandidaatidel väga väiksed võimalused valituks osutuda. Vastavalt ringkonnale on vaja 4500-7000 häält. Ühtegi sellist populaarset kandidaati polevat näha.

Mina nii ei arva. Kui võtame näiteks Jõgeva- ja Tartumaa siis siin on antud tulemust korjanud erakondlikult mõni üksik. Seda aga just tänu erakonnas olekule. Eesti poliitikas on ikka nii, et erakonnal on toetajad ja vastased. Nagu me teame, et valid Reformi, saad Keskerakonna või muud sellised omaaja loosungid. Seetõttu nii mõnigi ei andnud mingi hinna eest häält mõnele erakonnale, kuigi sealne kandidaat oli valijale sobilik.

Üksikkandidaat esindab enda seisukohti, tal ei ole vastandumist mitte kellegi muu, kui kõigi erakondadega. Siin tekibki hoopis teistsugune olukord. Nagu ka mina, kuulub nii mõnigi tänane üksikkandidaat mõnda erakonda. Mina näiteks IRL-i ja seda ainsal põhjusel, et mulle sobib kõige enam nende maailmavaade. Ma ei räägi isikutest, vaid maailmavaatest. Niikaua, kui valijatele ei paku erakonnad diskussiooni oma tegevuskavade üle, vaid loosungeid ja suuri nägudest tehtud pilte, on erakonnad kõik ühesugused.

Pole vahet mis erakonnaga on tegu, otsused toimuvad ikka tagatubades ja nagu ka Anvar Samost on öelnud, erakonna sisest arutelu ei toimu. See on tõsi mis tõsi. On kaks arvamust, otsustajate oma ja vale arvamus. Enim kardetakse neid, kellel on oma arvamus ja nad julgevad seda ka välja öelda. See on märk, et antud iskust ei saa erakonna lojaalset kaasa noogutajat. Kas sellist poliitkat me tahamegi? Arvamusvabadus on meil siiski lubatud minu teada kõikjal, vähemalt nii räägitakse.

Üksikkandidaadil on väga reaalne saada vajalik häälte kogus, kui valijad seda soovivad. Esmalt ei tohi valija minna hääletama mõttega, et annan hääle sellele kandidaadile kes kindlalt sisse saab. Näiteks mõne erakonna esinumbrile. Muidu õiglane soov, et hääl ikka loeks. Samas aga tegevus, mis saadab otsustajaks ikka ja jälle selle vana kaadriväe. Kust tulevad siis uued suunad, noorte kaasamine, laiem arvamuste ring?

Teiseks ei tohiks valija minna valima mõttega, et üksikkandidaat nagunii sisse ei saa, mis ma talle ikka oma häält raiskan. Huvitaval kombel nagu ette otsustatud surnud ring. Kui nii mõtleb iga kaheksas valija ja jätab hääle üksikkandidaadile andmata, ei saagi ta vajaliku hulga hääli. Kui aga iga nii mõtleja siiski sellega oma meelsust näitab ja oma hääle üksikkandidaadile annab, on vajalik hulk hääli koos. Mõelge vaid, ainult pea iga kaheksas hääl on vajalik, et üksikkandidaat valituks osutuks. Uurides oma tutvusringkonnas, kui paljud oleks valmis tegelikult üksikkandidaadile hääle andma, usun et saate suuremagi numbri. Ei tundugi nii utoopiline enam!?

Oletame, et keskmises ringkonnas on jagada 8 mandaati. Arvestatavaid erakondi on meil täna 4-5. Seega lihtsa matemaatika abil on täitsa reaalne vajalik mandaat täis korjata. Kui isegi mõni erakond on populaarsem, kui ühe mandaadi jagu, peaks see vajalik üks mandaat täitsa reaalselt siiski saavutatav olema. Kokkuvõttes näitaks üksikkandidaatide hea tulemus erakondadele, et valijad ei ole rumalad ja ootavad suuremat avalikku debatti meie tuleviku üle. Enam ei lepita mõne loosungi ja mõne töödeldud näolapiga linnatänavatel.

Nendel valimistel on reaalne võimalus üksikkandidaatidel midagi saavutada. Üle riigi kuni 5 vajalike häälte kogujat oleks Eesti tulevikuks hea ja reaalne saavutus. Ärme lase seda unikaalset võimalust käest!

Eesti poliitikat kujundab lühinägelikkus ja omakasu

2010-12-30T10:52:00.000-08:00

Valimised taaskord lähenevad ja jällegi on tõusnud päevakorda poliitikute tegemised, arusaamad ja kes siis ikkagi millest lugu peab. On räägitud sellest, et üha enam otsuseid koondub erakondade tagatubadesse ja ikka ja jälle tuleb kuskilt välja nn „vene kaart“. Tegelikult on neid muresid, millele keskenduda aga hulga enam.

Uskumatul kombel on juba mitmed valimised järjest suutnud paar erakonda enda vastandumisega kogu valimiste auru endale tõmmata. Olgu selleks siis „vene kaart“, valged jõud ja mustad jõud (seda siis eestluse vastu ja poolt mõttes) ning vaesed ja rikkad. Samas on see kõik vana plaat, mis taaskord tundub, et 6. märtsi lähenedes aina valjemalt mängib ja aina enam kogu muu summutab. Üks pool saab omad hääled ja teine pool ülejäänud ja mõned pudenevad ka teistele. Töö tehtud ja taas hea neli aastat kindlustatud. Uskumatu, aga Eesti valija läheb sellega ikka ja jälle kaasa.

Tegelikud mured ja valupunktid poliitilistes mängudes on aga hoopis mujal. Üks suurem mäng on ammu olnud valijate eest peidus ja see on teema- kes on ikkagi tegelikud otsustajad erakondade tagatubades ja kas kogu mängu juhib rahvas, minister, linnapea või hoopis mõne erakonna poliitnõunikud, noored kontorihaid. Meedias on esile kerkinud ka mõningased nimed, kes võiks need olla, kuid see teema kaob alati vaikselt ja kärata. Teemaks on kerkinud noored poliitikud ja neile on pandud lihtsustatud silt- poliitbroiler, saamata aru, kellele kõlbab seda panna ja kellele mitte. Ainus kriteerium- noor, ei saa olla aluseks. Siin tekib juba siis ka küsimus- kui noor on noor, et kanda seda silti. Kas noor on vanusest tulenev, poliitkogemusest tulenev või millestki muust?

Samas jah, need broilerid on isegi olemas, kuid suuremad broilerid on ehk need, kes oma nimel otsusteid ei tee, vaid niite tõmbavad. Õigemini on nad siis erakonna kontoris ja arvavad teadvat poliitelust kõike. Kogu oma kogemuse on nad hankinud õpikust. Paljude erakondade otsused sünnivad ühe, kahe antud noore koordinaatori, nõuniku, büroojuhi või taolise noore suvast. Miks on Eesti suurima linna linnapea saatjaskonnas palju noori naisi? Kui palju omavad nad tegelikult sõnaõigust? Mis kogemus neil elus on, et nõu anda? See on ainult üks näide, näiteid on teisigi. See on ohtlik, mitte ainult valijatele, kes saavad näha seda mida neile näidata tahetakse, vaid ka erakondadele endale. Nad ei teagi, mis neil tegelikult kuskil toimub ja kes mängu juhib.

Omal ajal tõi ResPublica ühe hea omaduse erakondade otsustesse, see oli sisevalimised ja arutelud kõikidel teemadel. Tuleb nõus olla, et see süsteem oli manipuleeritav, kuid see enamjaolt toimis. Praegu aga olukord paranenud ei ole ja otsused sünnivad nende käes, keda me ei näe ega tunne ja kes neid enda nimel ei tee.

Teine suur poliitiline künnis, mida ei ületata mõjuvatel põhjustel on haldusreform. Miks ei ole teatud erakonnad seda senimaani tegelikult toetanud ja ajavad taga vabatahtlikkust ja muid vabandusi. Selleks on mitu põhjust, mida ehk valijad ei ole aru saanud. Neile aetakse ikka ja jälle vanat head „plaati“, et see tekitab ääremaid ja kogu elu kaob maalt ei teagi kuhu. Kõik otsused hakatakse tegema kuskil mujal ja tavaline elanik ei saa enam mingit kasu omavalitsusest ja kogu piirkonnast kaob omanäolisus. Sõnades ilus kuulata, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.

Täna toimub kohalikul tasandil kogukonna pimestamine, omakasu eesmärgil. Iga majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et 15-20 miljoni kroonise eelarvega omavalitsus ei ole väga efektiivne ja jätkusuutlik oma elanikele kõike teenuseid maksimaalselt pakkuma, mida temalt oodatakse. Seda olukorras, kus kogu omavalitsuste aur läheb enamjaolt riigi süüdistamistele mitte lahenduste leidmisele. Oluline on ka see, kus suurte palkade, preemiate ja muude hüvede maksmisteks on ametnikud alati raha leidnud, kuid lume lükkamiseks, külade valgustamiseks ja kogukonna elutähtsate tegevustesse investeerimiseks mitte. Siis on alati hea näidata näpuga riigile ja otsida süüdlasi mujalt. Õnneks on ka omavalitsusi, kes antud strateegiat ei kasuta ja töötavad elanikele niipalju kui neil selleks võimalusi on.

Mida väiksem on omavalitsus seda kergem on selle elanikke manipuleerida. See on põhjus, miks haldusreform pole teoks saanud. See kaotaks võimaluse rohkematele erakonna toetajatele mõnusaid ametikohti pakkuda, endale preemjaid jagada ja kohalikke manipuleerida omale sobiva erakonna poolt hääletama. Seda nii hüvede pakkumise kui kogu halvasti oleva kellegi teise kaela ajamisega. See töötab ühte kuuluva klanni heaks, kohalikust tasandist, kuni erakonna tagatubadesse välja. Miks muidu on alati nii, et kus piirkonnas on mõnel erakonnal enim omavalitsusjuhte, seal on ka nende esinumbri toetus kõige suurem.

Mis annab õiguse maksta preemiat sellise töö eest nagu eelarve distsipliinist kinni pidamine, ette pandud ülesannete täitmise ja üldse toreda olemise eest. Aga mille eest põhipalka saadakse, see jääb arusaamatuks. Kas siis nende eelmiste tegevuste mitte tegemisel oleks antud ametnikud veel oma koha peal? Eraettevõtluses kindlasti mitte, kuid kohalikul tasandil on kõik võimalik.

Siit aga tulevadki esile mustad ja valged jõud. Nende mõõdikuks võib olla Eesti meelsus, kuid võiks hoopis rohkem olla ausus ja valelikkus ning omakasu ja mitte. Seda jama saab murda ainult ühte moodi- valima minnes ja valitavate (erakond, kandidaat) sisse vaadates.

Avaldatud lühendatud kojul "Eesti Päevalehes" 21.01.2011 vaata siit! ja täismahus Delfi Rahva Hääles 20.12.2010 vaata siit!

Vallavanemate laudadel kuhjuvad valikud

2010-12-29T10:52:00.000-08:00

Omavalitsustele kantav tulumaksuosa on keskmiselt võrreldes eelmise aastaga üheksa protsenti vähenenud. Reedene Postimees kirjutas, et olukord on nutune ja omavalitsusjuhid on raske valiku ees. Maksmata arved kuhjuvad ja omavalitsused lükkavad neid tulevikku, lootuses olukorra paranemisele.

Tartumaa valdade olukord on Eesti mõistes rahuldav. Tõesti on meil maakonnas suurim langeja ja suurim tõusja, kuid tegemist on kahe väga väikse omavalitsusega. Piirisaare on omaette teema ning antud valla eelarve on enamjaolt riigi toetustest sõltuv. Sinna polegi midagi parata, kuna tegemist on saarega ehk mikrovallaga. Piirisaare vajabki riigilt erikohtlemist. Tahaks loota, et vajadusel riik Piirisaaret ka aitab. Õnneks pole aga saarel olev vald suurim langeja vaid tõusja.

Hoopis suurem mure on Kallastega. Tegemist on alla 1000 elanikuga omavalitsusega, mis kannab täna linna nime. Arvete kuhjumine antud omavalitsusel on kindlasti olukord, kus ka tulevikku vaadates hiljem neid tasuda ei suudeta. Kui plaan on venitada aasta lõpuni, et palgad maksmata ei jääks ja edasist tegevuskava linna saneerimiseks pole, on olukord nukker. Enim kannatab sealne kogukond. Kõige kurvemaks teeb laste olukord. Kui kärped jõuavad kooli, huvihariduse ja turvalisust puudutavate eelarveridadeni, on omavalitsuse eraldi eksistentsi küsimus vägagi päevakorras. Siin ei saa siis rääkida kõikide võrdsetest võimalutest üle Eesti.

Kallaste linnaga aga ei ole riigil kindlasti tegemist eriolukorras oleva omavalitsusega, nagu seda on Piirisaare. Kui varasem linnavõim või praegune on majandanud valesti, ei ole riik vastutav. Põhiline probleem muidugi selliste omavalitsuste puhul kerkib siiski üles haldusreformi kontekstis. Ehk oleks siin omavalitsusjuhi mehisust vaja ja teema päevakorda võtta. Mõeldes eelkõige linnas olevate noortele ja nende võimalustele.

Kui rääkida aga üldiselt tulumaksu vähenemisest siis antud teemal on mitu tahku. Alguse sai see kõik selle aasta eelarve koostamisest eelmisel aastal. Siin peaks omavalitsusjuhid ja valla eelarvekomisjonid peeglisse vaatama. Kas käituti vastutustundlikult ja ekspertide soovitusi kuulda võttes. Aasta tagasi räägiti, et omavalitsusteni jõuab majanduslangus viivitusega. See lõi eelduse, et 2010. aastal laekub tulumaksu vähem kui varem. Eelarve tuli koostada seega konservatiivne.

Kui paljud omavalitsused seda tegid, seda teavad eelarvete koostajad ise. Näiteks Konguta vallas planeerisime me tulumaksu laekumist tunduvalt väiksemaks. Leidsime koalitsioonis ühise keele, et pigem oleme ettevaatlikud ja rõõmustame aasta jooksul pigem positiivsete lisaeelarvete, kui negatiivsete koostamisel. Hetkel on olukord meil rahuldav ja sama teed tahame jätkata ka tuleval aastal.

Tegelikult peaks omavalitsused oma tulude vähenedes meeles pidama üht. Vald või linn on vallaelanikele ja tema tegevus peaks keskenduma võrdsete võimaluste loomisele. Prioriteet saab olla valla laps või noor, kelle heakäik on meie tulevik. Kõige suurem kuritegu oleks hakata kärpima esimeste asjadena noorte huviharidust või sportimise võimalusi. Noortel peab olema võimalus tegeleda väljaspool kooli harrastustega, mis talle tulevikuks suurde täiskasvanute maailma sisenedes kasuks tuleb. Olgu selleks laulmine, suusatamine või käsitöö. Tähtis, et igaüks leiaks oma kutse olevemata kus ta elab. See saab olla omavalitsuse prioriteet number üks.

Kärpe kohaks võiks pigem olla omavalitsuse ülalpidamiskulud, teenistujate erisoodustused ja muu selline. Aeg on edasiläinud, palju asju on arvutitesse viidud ja ei ole ka normaalne see, kui erasektoris tegutsetakse efektiivsuse nimel aga avalikus sektoris kulutatakse endiselt nii nagu seda tehti buumi ajal. Avalik sektor peab olema samuti paindlik ja käima aja ja olukorraga kaasas. Headel aegadel oleks ka sarnaselt erasektoris paremad ajad ja rasketel aegadel kokkuhoidlik käitmine.

Selle aasta oktoober ja november on aga andnud lootust tulevikuks. Omavalitsuste tulumaksuosa on enamustel valdadel ja linnadel kasvanud. Kui riigi eelarve samuti kosub ja regionaalministri ettepanek taastada järkjärgult enne mullust kärbet kadunud tulumaksuosa omavalitsustele teoks saab, paistab tunneli lõpus valgus. See ei tohiks aga luua olukorda, kus omavalitsused unustavad kaks viimast rasket aastat ja kokkuhoidlik majandamine saadetakse unustuse hõlma.

Praegust valitud teed peaks jätkama, kus valla valitsemine on optimaalne ja lisandunud raha läheb valla arenguks. Eesti linnastumine on vaja peatada ja selle peatamiseks saavad vallad ise palju ära teha. Suurimat panust tuleb rakendada laste ja noorte võimalustele. Sellega käib kaasas turvalisus, heakord ja haridus. Kenas ja hoolitsetud keskkonnas kasvab ka kena ja hoolitsetud tuleviku põlvkond.

Avaldatud Elva Postipoisis 29.12.2010 LK4 vaata siit!

Kongutast täna ja aasta tagasi, ehk kuidas senimaani läinud on

2010-12-04T10:50:00.000-08:00

Novembris sai täis aasta, kui Konguta elanik valis endale uue volikogu ning sündis koalitsioon valimisliitude Kodukoht Konguta ja Ettevõtlik Konguta vahel. Vald sai uued juhid ja uue hingamise. Alguse sai kõik novembrikuisest hingedepäevast, kus valiti pikalt vallas võimul olnute asemele uus meeskond. Kuna aasta on täis ja valitsemine on avalik tegevus, on aeg anda ülevaade selle aasta jooksul tehtust. See tundub igati loogiline ja vajalik tegevus.

Loomulikult hakkas uus koalitsioon viima ellu valimislubadusi, mille tõttu meid ka valiti. Tänane vallavolikogu opositsioon, eriti endine vallavanem on meid selles lausa kritiseerinud. Viimane on volikogus mitmel korral eelnõude vastu hääletanud, tuues põhjuseks, et see oli Kodukoht Konguta valimislubadus ja nüüd me üritame neid lubadusi realiseerida. Ma tänan siinkohal muidugi tunnustuse eest. Igati loogiline, et me seda oleme teinud ja teeme ka edaspidi. Varem seega see nii käinud ei ole.

Esimese asjana sai võetud käsile vallavalitsemise kulud. Struktuur on viidud optimaalseks Konguta valla vajaduste ja võimalustega. Kaotatud on iganenud staazitasud ja muud lisa hüved, mis ei teinud ametnike palku üheselt arusaadavaks. Volikogu esimehe hüvitis langetati poole võrra ja kogu tegevusega oleme jõudnud täna seisu, kus pea üks miljon krooni on valitsemiskulud koomale tõmmatud. Konguta vallale oluliselt suur raha, kui arvestada meie eelarvete mahtu mis on 13 miljoni kandis 2010. aastal.

Konguta Kool oli samuti üks asutus, kus sai läbi vaadatud lisatasud ja nende otstarbed ning sealgi toimus oluline korrastus. Kooli efektiivsus on vallale väga oluline, kuna viimase osa valla eelarves on kõige mahukam. Haridust ja Konguta Kooli on tänane koalitsioon populariseerida üritanud. Haridus on valla olulisemaid valdkondi ja kooli säilimine kindlasti üks esimesi prioriteete ka tänasel päeval. Sellest tingitult viidi sisse lisaks esimesse klassi minejatele ka ülejäänud Konguta Kooli õpilastele ühekordne Konguta Kooli toetus. Toetus makstakse välja avalduse alusel ja kõigile Konguta Koolis käivatele lastele sügisel. Huvihariduse toetamine on jäänud samadele alustele, kui see on siiani olnud, seda olukorras kus näiteks Elva Muusikakoolile makstavad summad on aasta aastalt tugeval kasvanud.

Vald on panustanud palju heakorrale ja turvalisusele. Heakorra parandamiseks on täna vallas tööl täiskohaga heakorratöötaja. Keskasula peatee on saanud kaua oodatud kõvakatte ning lisaks plaatidest kõnniteed antud sõidutee äärde. Läbitavaks on muudetud ka vana katlamaja eest mööduv lõik. Antud teede maksumuseks oli ligikaudu miljon krooni. Parandatud on ka Rahvamaja eest mööduv teelõik ning mustkatte on saanud ka Rahvamaja parkla. Üle valla on parandatud teelõike ja truupe samuti jõuliselt. Kindlasti tasub mainimist ka lumetõrje, mis oli viimane talv valla ajaloos üks kulukamaid ja lumisemaid.

Tänavavalgustuse parendamine algas juba esimesel kuul, kui tänane võim volitused sai. Valgustatud said Väike-Konguta bussipeatus ja Metsalaane külas üks tänava lõik. Sellel sügisel jõudis kord Annikoru asula Puhja poolse osani. Valgustus paigaldati Rahvamajast edasi Väimelateni. Valge on ka Rahmamaja tagune parkla. Suure-Konguta bussipeatus ja mõlemad ohtlikud kurvid on samuti vald enda valgustada võtnud. Seda kõike enda valla elanike turvalisema liiklemise tagamiseks.

Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta suuri töid vee ja kanaliseerimise valdkonnas. Annikorus on tööd lõpetatud ning teised suuremad külad vallas on samuti oma osa kas juba saanud või projektis sees. Samuti toetati ühisprojektina ka hajaasustuse veeprogrammi raames mitmeid majapidamisi vee kvaliteedi parendamises. Tervisliku eluviisi populariseerimisega seoses sai remonditud Annikoru Saun, mis ootab igal nädalavahetusel saunatama. Saun sai antud opereerida Kavilda Pritsumeeste Seltsile ja antud sotsiaalobjekt on külastajate poolt hästi vastu võetud.

Külades on täna ühtne, iga küla nimega puidust infotahvel. Selle eesmärk on võimaldada ja kergendada infovahetust oma külas kui ka kogu vallas tervikuna. Annikorus on bussipeatus ümber korraldatud, kus lapsed ei peaks bussile minekuks üle sõidutee liikuma. Lisaks on paigaldatud uus, suurem ja maakohale sobilikum puidust bussiootepaviljon. Valmistajaks Konguta valla enda ettevõte. Väike-Konguta kurvides ohtlike olukordade tekkimise vältimiseks palusime maanteeametil antud lõigul kiirust piirata.

Rahvamaja pidas oma juubeliüritust uhkelt ja populaarse esineja ansambel FIX ja Silvi Vraidi külaskäiguga. Konguta Segakoori toetas vald nii Viimsi pop- ja jazzfestivalil osalemisel kui ka uue, kaasaegse ja võimsama heli- ja valgustustehnika hankimise projektis, mis on kasutada täna Konguta Rahvamajal.

Sotsiaalmaja personali töö väärtustamiseks tõuseb seal täiskohaga töötaja palk Konguta Kooli abikasvataja palgaga võrdseks juba 2011. aastal. Kohtutud on vallas tegutsevate kultuuriseltsidega, ettevõtjatega ning külaseltsidega. Vald toetab täna külaseltse 3000 kroonise tegevustoetusega aastas. Samuti on eelarves raha projektide omaosaluste toetusteks. Turvalisuse tõstmiseks toetab vald abipolitseinike olemasolu, kaitseliidu tegevust ning Konguta vald on liitunud turismi arendava mittetulundusühingu Elva Puhkepiirkond tegevusega. Lisaks on olnud palju teisi tegevusi, mis ei ole olnud eeltoodutega nii mahukad, kuid kindlasti olulised.

Valla eelarvete koostamisel on hoitud konservatiivset joont. Kulutuste rõhk on vallaelanike otsene kasu ning investeeringud valla varasse ja tervikusse. Kõik tegevused on eesmärgiga pakkuda Konguta vallas elamisväärset elukeskkonda, saavutada elanike juurdekasv ning valla jätkusuutlik areng. Tegemist on alles esimese aastaga ning kõik tänased tegevused käivad suunas, et antud valimisperioodiga oleks Konguta vald teinud suure ja märgatava sammu kaasaegseks omavalitsuseks jõudmisel.

Ilmunud ajalehtedes: "Elva Postipoiss" 04.12.2010 LK4 vaata siit! ja "Konguta Valla Teataja" Detsember 2010 ja Delfi Eesti Elu rubriigis 04.01.2011 vaata siit!

Kui huvitab, tuleb ka küsida

2010-08-26T10:48:00.000-07:00

Ette heidetakse just negatiivsena kampaania liigse varasust esitlust kui ka teemade valikut. Ära on unustatud aga olulisem,et poliitilises valitsemises käib kampaania ju tegelikult koguaeg, mitte ainult enne valimisi. Enne valimisi antud lubadused ja tegevused on populistlikud ning elanikud ootavad tegevust ja otsuseid ka valimiste vahelisel perioodil. Täna on valimisteni jäänud pea pool aastat.

Antud teemal ei saa mitte jätta puudutamata asjaolu, et valimisaastate vähendamine, nagu on seda tänane peaministripartei soovinud, ei ole kindlasti mitte hea lahendus. Nii on oht näha võimu teostajate tegevust veelgi väiksema intervalliga, kui seda täna tehakse. Lubada kokku pudrumäed iga kahe aasta tagant ja vahepeal tegevusetult valitseda ei ole demokraatlikule valitsemiskorrale sobilik. Päris palju on sellist tegevust näha kohalikul tasandil. Väikestes omavalitsustes on pikaaegsed võimu teostajad just täpselt nii käitunud. Veelgi kurvem on aga asjaolu siis, kui pikaaegne vallajuht on kaotanud valimistega oma koha. Tüüpiliselt unustatakse antud valla heaolu ja areng ning prioriteediks saab uute valitsejate vastu suunatud igakülgne negatiivne kampaania. Kõigi ühine eesmärk peaks ju olemaaga olema omavalitsuse hea käekäik. Riigi tasandil tähendaks valimisaastate vähendamine aga sama. Nii riik kui omavalitsus peavad olema tegusad ja arenguvõimelised pidevalt, mitte vastavalt valimisaastatele.

Pidev probleem on olnud aruka valimisõigusliku elaniku passiivne suhtumine valimistesse. Nii saavad populistlikud parteid ja kandidaadid omad hääled valijatelt kätte, aruka valija hääl jääb aga passiivsuse tõttu andmata. Nii ongi Eestis juba pikemat aega olnud valimistulemuste esirinnas kaks suuremat populistlikku erakonda. Kampaaniat tehes veel vastandumisega õli tulle valades ja teiste erakondade pealt sellega tähelepanu ära juhtides on valijate hääled jaotatud. Mõtleva ja aruka inimese hääl ei kosta kahjuks sealt aga palju välja ja jääb vähem märgatavaks. Kaotab aga kogu ühiskond. Kindlasti on just see nende valimiste oluline arutelu teema.

Töötus on Eestis täna tõsine probleem. Kõigile on teada, et leiva toob lauale töökoht ja sealt saadav palk. Paljudel ka eraettevõtlus ning selle kaudu saadav tulu. Täna oleme olukorras, kus riigi tasandil üritatakse poliitikute poolt vastandada töötajat ja tööandjat. See on eriti tobe olukorras, kus mõlemad osapooled sõltuvad üksteisest. Kindlasti ei too uusi töökohti juurde tööandjatele peale surutud uued maksud või töötajatele peale surutud uued kohustused ja halvemad tingimused. Igaüks meist on valinud elukutse või enda tee, kuidas leib lauale tuua. Hästi toimivaks ühiskonnaks on vaja nii töötajat kui tööandjat ja kõik ühtede liistudega tegeleda ei saakski. Nii läheks ühiskond ju kreeni.

Uued töökohad tekivad läbi reaalsete investeeringute või siis ettevõtluskeskkonna paranemise. See võib tähendada hinnatõusu, kui uusi töökohti. Rääkida hinnatõusust ainult läbi EURO tuleku on läbinähtvalt populistlik. Hinnad on tõusnud Eestis pidevalt ning tõusevad veelgi, olenemate sellest, kas meil on käibel EURO või kroon. Tänane maailma majandus on nii üles ehitatud, et kogu edu seisneb ainult tõusudel. Kui hinnad langeks, langeksid ka palgad ja töökohtade arv samuti. Õnneks on nende tõusudega kaanenud ka elu kvaliteedi tõus. Võrrelgem kasvõi olukorda täna ja 15 aastat tagasi. Kindlasti on peresid, kelle olukord on kahjuks halvem kui toona, kuid üldiselt on eestlaste elujärg tunduvalt euroopalikum. Pikk tee on käidud ning pikk tee on veel käia. See on noore ühiskonna paratamatus.

Laenude peal ei ole kindlasti hea elada, seda tunnetavad omal nahal tuhanded Eesti pered ning kindlasti ei ole laenude toel tegevuskulude katmine ka riigile ega omavalitsusele lahendus pikajaliseks stabiilseks olukorraks. Tagasi peavad maksma selle meie lapsed ja lapselapsed. Milleks seda siis veel neile pärandada?

Eelarve tasakaal ja kulude vastavus tuludele on stabiilsuse saavutamisel ja hoidmisel esimene prioriteet. Ammust ajast on teada tõde, võõrast raha on hea kulutada, kuid hiljem raske tagastada. Järelikult tuleb kulutada niipalju kui tulud lubavad. Seda sama teevad ju paljud Eesti pered. Krediitkaardi tagasimakse on iga kuu valus löök perede rahakotile ning ikka ja jälle tekib mõte, et miks me selle endale soetama pidime.

Üheks oluliseks aruteluteemaks on tõusnud ka kõrgharidus. Tööandjad nõuavad tasulist kõrgharidust ja üliõpilased vastupidist. Tean, millest räägin, sest olen ka ise just kaugõppes lõpetanud ülikooli, kus tuli maksta iga aastast õppemaksu.

Tänane süsteem on tegelikult hästi toimiv. Miks hakata taas seda muutma või äärmusesse kallutama? Täna on meil kõigil siiski olemas võimalused kõrgharidust omandada. Saavutades head õpitulemused juba kesk- või kutsekoolis, on ka vaesemate perede lastel võimalus omandada tasuta kõrgharidus, mida finantseerib riik. Teistel on võimalus omandada teadmised kas töö kõrvalt või niisama ka päevases õppes, omaltpoolt rahaliselt panustades. Tean, et töö kõrvalt on raske haridust omandada, kuid kindlasti ei tohiks kõne alla tulla selle võimaluse äravõtmine. Samuti ei peaks olema kõrgharidus totaalselt kõigile tasuta. Selle saamiseks tuleb ka varasemas kooliastmes pingutada ja ennast tõestada.

On arvatud, et tasuline kõrgharidus tooks ehk juurde kutseõppureid. Kuid ehk peaks kutsekoole siiski võrdlema just keskkooli, mitte kõrgkooliga. Täna võiks olla pigem eesmärk kasvatada juba peale põhikooli minevate õppurite suundumist kutsekoolidesse. Esmalt annab see tööturule vähemate aastate arvuga (seega väiksemate kuludega)oma ala spetsialiste, vähendab keskkoolide koormust ning kutsekoolist hea hariduse saamisel ka kõrgkoolidesse tahtjaid. See oleks lahendus kõigile kolmele täna püstitatud murele.

Kohe kindlasti ei saa ühiskonda üles ehitada eesmärgiga,et kõigile kõrgharidus ja tingimusteta!. Samuti ei saa seda ka üles ehitada eesmärgiga- mida vähem seda parem, piirame! Tänase Eesti edu on suuresti saavutatud just hariduse heale kättesaadavusele ja õpihimulistele eestlastele. Ärme seda mõne rumala otsusega ära lõhu.

Isamaa ja Res Publica Liit on alustanud üleriigilist küsitlust, saamaks teada, mida täna rahvas oluliseks peab. Palju on räägitud, et poliitik ei suhtle valijaga ning erakondi ei huvita valijate arvamus. IRL-i huvitab valijate arvamus. Sellest tingitult on ka antud küsitlus ette võetud. Kui enamus erakondi koostab programmi oma äranägemise järgi, ehk siis partei tagatubades, siis IRL mitte. See on üks võimalus kaasata valijat erakonna valimisprogrammi koostamisse ning annab valijale ka võimaluse rääkida selle kaudu Eesti arengule lisaks mõne erakonna poolt hääletamisega ka teistmoodi kaasa. Tark valija kasutab seda võimalust ning IRL-i valija on olnud järjepidevalt alati just tark ning parim valija. Arukat Eestit kõigile!

Avaldatud "Elva Postipoisis" 02.10.2010 LK4 vaata siit!

Valimised ühel päeval ei vääri arutamistki.

2010-02-11T00:17:00.000-08:00

Reformierakonna plaan viia valimised ühele ajale on kindlasti valijate tähelepanu eemale juhtimine muudelt probleemidelt ja näib puhtalt ainult neile kasuliku otsusena. Mingeid asjalikke ja läbikaalutud argumente sellel ettepanekul pole.

Valimiste teema ülestõstmine praegusel hetkel, kus meil on muid muresid, näib tõesti ainult puhtalt vee sogamisena ja soovina muudelt teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Selle otsuse tagant kumab tugevalt Reformierakonna suur soov ja lootus olla ainult kord nelja aasta tagant valijale kalli kampaania toel usaldusväärne partner, kogu ülejäänud ajal aga rahvast võõrdunud valitsejad.

Kui valimisi korraldataks tõesti nii suure vahega, võõrdub rahvas poliitikast veelgi ja usaldust ei võida ükski valitsemistasand. Loodetavalt ei ole see valimismuudatuse idee autorite eesmärk.

Omavalitsusi pisendada?

Veelgi suuremat ebakõla põhjustab teadmine, et üleriigilise esinduskogu valimine varjutab kindlasti kohalikke valimisi. Ega ometi taheta omavalitsusi pisendada ja tähtsusetuks muuta?

Tegelikkuses on kõikide valimiste teemad erinevad ja rõhuasetused nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil täiesti erinevates nurkades. Või loodetakse hoopis populismi toel kasvatada oma erakonnale toetust mõlematel valimistel korraga? Seda on ju varem ka tehtud, kuid siis taipasid paljud valijad ülesseatud lõksu ära.

Pole ju mõtet omavalitsuste valimistel rääkida riigi maksudest, näiteks tulumaksu alandamisest. Reformierakond ehk loodabki selliste loosungitega võita ka kohalikul tasandil populaarsust, seega tehes kampaaniat üksluiselt, ilma kohalike probleemideta.

Aga võib-olla polegi neil kohalikul tasandil enam kompetentsi? On vaid lootus lüüa ühe populistliku loosungiga kõikidel valimistel?! Selline käitumine sarnaneb väga teise liberaali, Keskerakonna omaga, nemad on samuti sellist populistlikku valimiskampaaniat harrastanud.

Tagajärjeks on aga valija veelgi suurem võõrandumine võimust ja valimistulemusi hakkab otsustama väike kildkond, mis võib omakorda viia selleni, et valimistest võtab osa heal juhul 25 protsenti valimisõiguslikest. Ohtlik suund meie demokraatiale.

Kaks kanget

Idee autorite argumendid on niivõrd nõrgad, et neid ei tasuks isegi arutamisele võtta. Võimalus kampaania kulusid kokku hoida ja energiat säästa on puhas ulme.

Tegelikult on just Reformierakond koos Keskerakonnaga ise olnud need kaks erakonda, kes on kulutused suureks ajanud - ja nüüd tehakse nägu, et kampaaniaraha saaks sel moel kokku hoida! Kokku oleks võinud hoida varem ja kokku tuleb hoida ka tulevikus, ainult et teisel moel.

Valimised peavad muutuma siiski sisuliseks, mitte võidu vehkimiseks suurte plakatitega, kust ei loe välja muud kui mõne reklaamikompanii välja mõeldud loosungit.

Viimastel valimistel olid suurimad vehkijad siiski juba nimetatud kaks erakonda, Isamaa ja Res Publica Liit keskendus rohkem sisule, kohtudes tänavatel valijatega silmast silma, mis oli kindlasti sisukam kui «suure» Andruse või «suure» Edgari plakatitega tõtt vahtida.

Igas maakonnas, igas vallas ning linnas on oma teemad ja oma probleemid, mis ei paistaks suure kampaania raamidest kuidagimoodi välja. Sama hästi võiks siis juba kohalikud valimised üldse ära jätta ja riigikogu valimiste tulemuste järgi jagada sama proportsiooni alusel ära ka kohalike volikogude mandaadid.

Korra on juba seesuguse reha otsa astutud - kui eelmise aasta juunis mindi Euroopa Parlamendi valimistele kinniste nimekirjadega. Mida see kaasa tõi? Ainsana selle, et valimiskorda tuleb taas muuta avatud nimekirjade kasuks.

Üks võitja

Tegelikult oli eelmistel valimistel võitjaid ainult üks, Reformierakond. Teised erakonnad kõik kaotasid, isegi Keskerakond. Oravate bränd oli sellel hetkel piisavalt tugev, et sellest kasu lõigata, kuigi kandidaadid olid teiste erakondade omadega võrreldes nõrgavõitu.

Muidugi oli see oravate kaval trikk, mis neil edukalt läbi läks. Suurimaks kaotajaks oli aga kahjuks hoopis rahvas ehk valijad. Need polnud mingid valimised. Need oli vaid erakondade brändide omavaheline jõukatsumine.

Selliseid asju ei tohiks me oma valijatele Eestis enam pakkuda. Eestlasest valijat sellisel moel rumalaks pidada on väga lühinägelik igale erakonnale.

Valimiste ühele päevale viimine ei ole asi, mida tasuks isegi kaaluda, ja praegune kord on igati demokraatiat toetav. Kulude kokkuhoiust võime aga rääkida muus võtmes - näiteks haldusreform. Teeme hoopis selle ükskord ära!

Ilmunud "Tartu Postimehes" vaata siit!

Uus hingamine Kongutas

2010-02-06T01:26:00.000-08:00

Kohalike valimiste järel puhuvad Kongutas uued tuuled.

Loe täispikka versioooni "Elva Postipoisis" 06.02.2010 LK4 vaata siit!

Omavalitsuste ülalpidamine on rahvale kallis lõbu

2009-10-11T10:43:00.000-07:00

Äripäevas ilmus 04.09.2009 ülevaatlik ja praegusel ajal vägagi õigustatud teemana kirjutis „Millises vallas võim kõige kulukam?" Kirjutati, et valitsemiskuludes joonistuvad välja põhjendamatult suured käärid omavalitsuste vahel ning neid ei oska selgitada ka vallajuhid ise. Tegelikult tuleks aga hoopis pöörata rohkem tähelepanu mitte niivõrd nendele kääridele, kuivõrd nende kulude sisule.

Esimene probleem üldse sellise õige statistika saamiseks, kus valla- või linnavõim ei saaks manipuleerida eelarveridadega, oleks siiski üle riigi paika pandud kord, kuidas ja kus peaks omavalitsus kajastama kõiki oma haldamis- ja valitsemiskulusid. Ka selles kirjutises ütlevad riigikontrolli esindajad, et antud näidud pole võrreldavad ja omavalitsused käsitlevad valitsemiskulusid erinevalt.

Tekib aga küsimus, miks on seda siis lubatud. Kelle tegemata töö see on? Seaduseandja on loonud tingimused, kus omavalitsustel on vabad käed mitte näitamaks oma tegelikke haldamis- ja valitsemiskulusid. Nii on aga võetud ära rahval- riigi kõrgeimal võimul - saada teada ja võrrelda nende teenistuses olevate aparaatide efektiivsust ja kulukust. Sellega on rahvas jäetud ilma olulisest informatsioonist.

Teine probleem tuleb esile aga esimesega seotult. Nimelt on paljudes seal tabelis olevate omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskulud tunduvalt suuremad. Näiteks Tartumaal asuvas Konguta vallas olid küll 2008. aastal üldised valitsussektori teenused 2,885 mln krooni, kuid siit on osad ametnikud puudu. Need on peidetud muude antud valdkonnaga seotud kulude alla. Kongutas on omaette keskkonnanõunik, maanõunik ja sotsiaalnõunik. Kokku kulus neile 2008. aastal üle 500 000 krooni, ehk kokkuvõtvalt olid valitsussektori teenused kõvasti kallimad. Sellest tingitult muutuks ka Konguta valla asukoht sealses Äripäeva tabelis, kus Konguta nihkuks kõvasti lähemale just kallimate omavalitsuste poole.

Kolmas ja tegelikult ehk kõige olulisem selle teema juures on aga hoopis nende kulude sisu. Kõige suurem huvi peaks ju siiski olema, et kuhu see raha kulutatakse ja kas seda kulutatakse õigesse kohta.

Konguta valla näitel on seda hea ka selgitada ja näidata, sest siin on asjad ikka paigast ära küll. Täna hetkel on natuke üle 1300 elanikuga Konguta vallas palgal 9 täiskohaga ametnikku. Oma palga teenivad kuus raske tööga välja lisaks vallavanemale, abivallavanemale, vallasekretärile, finantsjuhile, raamatupidajale, sotsiaalnõunikule ka maanõunik, keskkonnanõunik ja konsultant. Kõigil on 1,0 kohta ja põhipalka 10 000 krooni ja üle. Lisaks on nad ära teeninud ka staažitasud olenevalt avaliku teenistuse staažist siis kas 5%,10% või 15% põhipalgast kuus. Lisaks puhkusetasud ja oodatud jõulupreemiad aasta lõpus.

Sellele aga on veelgi lisa. Ametnikud saavad ka isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Abivallavanem 4000 krooni ja finantsjuht, sekretär, maanõunik ja keskkonnanõunik 2000 krooni kuus. Eks Konguta inimene teab ise, kui palju just need ametnikud oma isikliku autoga sõidavad tööasjus ja kes neist üldse tuuakse tööle pereliikmete või mõne teise ametniku poolt. Samuti on neist kõik va üks kirjutatud ka sisse Konguta valda. Seega tööle käimine peaks olema igaühe enda kanda. Samas on vallavõim väitnud: seaduses on kirjas, et võib maksta!

Sama jutt on ka staažitasude kohta. Kongutas aga käibki kõik nii, et kui seadus ütleb et „võib" siis on see sama hea kui juba, et „peab" ja „teeme ära", seda eriti endale kasulike hüvitiste näol. Vallal on aga lisaks ka kaks bilansis olevat sõiduautot. Mõlemad on kasutada ühe perekonna käes. Uuemat roolib vallavanem ja natuke vanemat sotsiaalnõunik, kes on juhtumisi vallavanema abikaasa. Senimaani pole autodele kasutuspiiranguid ei summaliselt ega kilomeetritega paika pandud. Olgugi, et kummalgi neist oma isiklikku autot nähtud pole ja nad oma väidete kohaselt isiklikke sõite nende autodega ei tee. Viimane revisjoniakt tuvastas, et sõiduhüvitisi maksti täies mahus ka puhkuste ajal. Vallavalitsus oma vastuses revisjonikomisjonile seda aga ei arvanud ja leidis kõik korras olevat.

Vald peab ju üleval ka veel pidama volikogu. Konguta 1300 elanikuga valla volikogu esimees saab kuus üle 6000 kroonist tasu. Enamjaolt toimuvad Kongutas volikogud kord kuus ja sellest võiks järeldada, et Konguta on rikas vald. Opositsiooni tehtud ettepanekut, kus solidaarselt majandusraskuse ajal oleks volikogu liikmete hüvitist 50% võrra vähendatud, praeguse võimu toetajad volikogus aga ei toetanud. Esimese negatiivse lisaeelarvega toetati aga hoopis vallavõimu ettepanekul vähendamist erateede rekonstrueerimistoetustelt, ehk see toetus kaotati. Samuti said suurema hoobi üldmajanduslikud arendusprojektid ja kool. Hiljuti tuli riigipoolse teotuse vähenemise taustal tagasi kokku 4% tõmmata ka õpetajate palku, seda tagasiulatuvalt. Ka siin ei leidnud vallavõim, et annaks ise endalt midagi ära, et õpetajate rahakoti kallale mitte minna.

Vallamajas aga räägitakse, et raha kõikjale ei jätku ja kõiges on süüdi kurjad valitsuskoalitsiooni vedajad erakonnad. Kohe kindlasti ei ole süüdi ja ei saa kokkuhoidlikumalt majandada kohalik Rahvaliit, kes nüüd on valimisteks maskeerunud äkki „Hooliv Konguta" nimeliseks valimisliiduks ja loonud veel kunstlikult ka osadest omadest ja uutest liikmetest ka teise valimisliidu „Ettevõtlik Konguta", kes peaks siis vist opositsiooni mängima. Seda selleks, et praeguse tegeliku opositsiooni väärtust vähendada. Ju siis paja äärest ära kukkumise hirm on nii suur, et tuleb isegi vallavanemal oma nelja aasta taguseid sõnu valimisliitude aadressil süüa ja Rahvaliitu ülistav jutt vaikselt unustada.

Kõik need toimingud toimuvad ajal kui augustis 2009 vähenes üksikisiku tulumaksu laekumine võrreldes augustiga 2008 Konguta vallas 17%. Hetkel veel on vallaeelarve tasakaalus kuid kohustused lähevad ju ka järgmistesse aastatesse. Konguta vallavõimu meelest on vara veel tulevikule mõelda.

Kokkuvõtvalt peaks rahvast huvitama siiski hoopis lisaks nendele tabelitele, mida täna ei saa kahjuks võrdluses puhta kullana võtta, kulutuste tegelik sisu. Konguta vald on selle hea näide. Eelarvega seotud seadus peaks looma läbipaistva kajastamismudeli omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskuludes. See peab olema arusaadav ka kõige lihtsamale tädi Maalile. Ära tuleb kaotada võimalus manipuleerida eelarveridadega nii, et tõde ei selgugi. Nendel valimistel on tänu Äripäevale üles kerkinud lõpuks ka lisaks muudele tähtsatele teemadel väga oluline - omavalitsuste kallidus ja selle raha kulutamise otstarbekus.

Sellega seotult ka haldusreform ja selle vajalikkus. Valikud on valijate käes!

Avaldatud: Äripäev Online 11.10.2009 vaata siit!

Omavalitsused vajavad muudatusi nagu õhku.

2009-03-19T10:37:00.000-07:00

Kuigi meil on juba pikka aega räägitud majanduse jahtumisest ja avaliku sektori kulude kokkuhoiust, ei ole kokkuhoiu vajadus kõikjale jõudnud.

Valitsus on praegu sunnitud tegema raskeid otsuseid, et päästa, mis päästa annab, aga kohalikul tasandil ei taheta või ei suudeta enne valimisi muudatustega kaasa minna. Eriti just väiksemates omavalitsustes, mis niigi aina enam kaotavad majandusliku mõtte olla iseseisev.

Näiteks 1500 elanikuga omavalitsuses, mis niigi efektiivselt majandada ei suuda, pole olukorra tõsidusest aru saadud.

Hüva nõu ei kuskilt

Riik on üles ehitatud uskumatult omapärase ja raha mitte kokku hoidva nelja tasandina: maksumaksja peab kinni maksma keskvalitsuse, maavalitsuse, omavalitsuste liidu ja omavalitsuse ülalpidamise. Paljudes asjades ei teata oma õigusi ja kohustusi ega sedagi, mida tahta oma õlule võtta ja mida mitte. Samuti kontrollib üks ühte ja teine järgmist.

Kui aga näiteks tavaline kohalik volinik tahaks saada seisukohta või arvamust oma valla- või linnavõimu tegemiste kohta, võib selguda, et päris erapooletut nõu ei saa ta ei maavalitsusest ega omavalitsuste liidust.

Mõlemad institutsioonid on niivõrd poliitilised ja võib juhtuda, et koguni kõik kolm, omavalitsus, omavalitsuste liit ja maavalitsus, on ühe erakonna juhtida.

Kõik tunnevad kõiki ja aitavad üksteist. Samas on süsteem just nii üles ehitatud, et vallavolinik peaks saama esmase nõu just nendest kahest maakonna tasandil asetsevast aparaadist. Kas sellises olukorras võib olla kindel, et kontroll oleks erapooletu ja toimiks nii, nagu seaduses mõeldud?

Küsimusi tekitab maavalitsuse vajalikkus, ka omavalitsusliidust ei ole enamasti suurt kasu näha olnud. Vähemalt mitte Tartumaa Omavalitsuste Liidust.

Miks peaksid kaks sarnast aparaati paralleelselt tegutsema? Vallad ja linnad maksavad liikmemakse ja koostöös kaubeldakse riigilt raha ning soodustusi. Samas ei pruugi lahendus ikkagi kõiki rahuldada, sest suuremad omavalitsused ei võida sellest suurt midagi ja väikesed pole enamjaolt suurtele võrdväärsed partnerid. Raha kulutatakse kooskäimistele ja vaidlustele.

Kui väidetakse, et liidust on kasu ja sealt tuleb häid otsuseid, siis võikski teha liidu põhjal ühe suure ja tõhusalt tegutseva omavalitsuse. Praegu on aga ikka nii, et kõrvuti asetsevate valdade koolid on konkurendid ja raha saab see, kumma vallavanem teeb kõvemat häält või kellel on rohkem tutvusi.

Tulud vähenevad

Suures omavalitsuses poleks koolid otsustajate suhtes enam konkurendid, mängu tuleks tegelik vajadus ja otstarve. Ja ehk siis ei olekski vaja kaht lähestikku asuvat sama tasandi kooli ja kaht koolimaja, mida eraldab ainult valla piir?

Kõikides praegustes omavalitsustes pole juba pikka aega kõik asjad päris nii, nagu ühiskond ootaks. Olen Konguta valla volinik 2005. aastast. Vallavalitsus alustas 2009. aasta eelarve koostamist eelmise aasta lõpus, eelarve esimene projekt jõudis volikokku detsembri alguses.

Vallavalitsus ootas siis füüsilise isiku tulumaksu kasvu jäämist eelmise aasta tasemele, aga jaanuari lõpuks oli selge, et tulumaksu laekumine hoopis väheneb. Sellest hoolimata Konguta vallavalitsus avaliku sektori kulude kärpega kaasa minna ei plaaninud.

Jaanuaris selgus seegi, et riik on vähendanud tasandusfondist tulevat raha ning lisaks veel vallale laekuvat füüsilise isiku tulumaksu osa. Kongutale, kus elab alla 1500 elaniku ja iga kroon eelarves oluline, oli seda vähendamist kokku väga palju.

Eelarve teise projekti järgi saab vald tasandusfondist 1,2 miljonit krooni vähem kui algselt planeeritud, ometi pole arvesse võetud ei seda ega riigipoolselt vähendatud tulumaksu osa, samuti tõsiasja, et jaanuaris laekus vallale 3-4 protsenti vähem maksu aastataguse ajaga võrreldes, ning praegust seisu vaadates väheneb see veelgi.

Samuti pole vald planeerinud kokkuhoidu ametnike palgafondist, välja arvatud nn kolmeteistkümnenda palga ärajätmine.

Üle jõu elu

Eelarve teise lugemisega viivitati. Olgugi et seaduse järgi tuleb eelarve kinnitada 31. märtsil, on volikogus vaja eelarvet menetleda veel vähemalt kahel korral.

Praegu pole vallavalitsus suuteline täpselt hindama valla tegelikku olukorda, kuid juba oleks võimalik teha miinimumkuludega eelarve.

Mõistlik on kaotada igasugused preemiad, kompensatsioonid ja tulemustasud. Kindlasti tuleks lõpetada staažitasude maksmine vallavalitsuses. Üle tuleks vaadata kõigi ametnike tööülesanded ja otstarve.

Peaks mõtlema, kas 1400 elanikuga vallale on vaja peale vallavanema veel täiskohaga abivallavanemat, sotsiaalnõunikku, maanõunikku, keskkonnanõunikku, finantsjuhti, raamatupidajat ja konsultanti. Lisaks on olemas veel vallasekretär. Kokku siis üheksa täiskohaga töökohta.

Kogu sellest jutust selgub, et praegu oleks õige aeg mõelda kogu riigis reformile, mis selliste olukordade tekkimise ära hoiab. Tuleb leida viimaks vastus, kas meil ikka on vaja nii suurt, mitmetasandilist ja ebatõhusat valitsemissüsteemi.

Rasketel aegadel tuleb ikka ette olukordi, kus suudetakse langetada olulisi ja raskeid otsuseid. Ehk on see aeg nüüdki saabunud?

Avaldatud: "Elva Postipoisis" 07.03.2009 LK4 vaata siit! ja "Tartu Postimehes" 19.03.2009 vaata siit!

Elu Kongutas- nagu multifilmis.

2007-11-10T01:44:00.000-08:00

Selgitaks natuke meie poolt viimasel vallavolikogu istungil (29.10.07) volikogu esimehe Jüri Lambi ja vallavanem Agu Kasetalu vastu esitatud umbusalduse tagamaid.

Loe täispikka versiooni "Elva Postipoisist" LK4 10.11.07 vaata siit!

Kukkuv komeet R3

2005-05-23T00:05:00.000-07:00

Lõpuks sai siis ka selle valitsuse aeg läbi. Tegelikult oleks oodanud seda juba varem.

Eelmine võimuliit, mis nüüdseks on ajalugu sai ju võimule tänu nende suurima osapoole Res Publica uue poliitika suurele sõnamullile. Kui ikka üle 20% rahvast suudeti ära petta oli see selle erakonna suur hetkeline võit. Mäletame kõik neid nördinud ja õnnelikke nägusid, oleneb kelle seisukohalt vaadata, peale valimisi 2003. aastal märtsis.

Tegelikult algas juba ka selle valitsuse stardipauk nii nagu seda oldi ka ennem tehtud. Esmalt moodustati valitsus Reformierakonnaga, ehk siis astuti sama reha otsa mida on teinud ka teised praegused riigikogu erakonnad. Samuti võeti punti enamjaolt kolhoosnikest koosnev ennast maarahva huvide eest seisvaks poliitiliseks jõuks nimetatav kamp. Pandi kokku just ühe koalitsioonipartneri nägu eelarve ja räägiti rõõmsalt võimsast ja koostöövalmist valitsusest. Tegelikult oli see valitsus juba alguses surnult sündinud vasikas. Edasi läks kõik just enne valimisi lubatust vastupidi. Mäletame kõik praeguse valitsuse kraaviajaja Ken-Marti Vaheri kiiruseületamist, kus ta teatas et ta siiski tagasi ei astu. Mis oli sel hetkel muidugi tema vaatevinklist suht loogiline samm. Kes ikka tahaks kohe loovutada kohta, mida juba ammu unistanud oled.
Lubati poliitilist läbipaistvust, aga astuti hoopis tagurpidisamme. Kaotati ära juriidiliste isikute annetused erakondadele ja hakati riigieelarvest parlamendierakondi rahastama 60 miljoni krooniga aastas. See oli muidugi Res Publica poolt loogiline ja samuti meile, Eesti Demokraatlikule Parteile, täiesti arusaadav samm. Kuna nn. äriprojekt tuli rahastajatele mitme kordselt teenima panna. Ega keegi meist ei investeeriks sinna, kust ta tagasi ei saaks. Teine argument muidugi veel. Tuli välistada uute samasuguste ”projektide” jõudmine riigikokku, sest ega see pole kunagi välistatud, et endised andjad äkki uut jõudu ei moodusta ja neid ei hülga. Just siin ei saadud esimest korda aru, mida tähendab demokraatia. Demokraatia ei ole ainult see, et saad valida kord nelja aasta tagant end suurte plakatitega ja meeletu hunniku maksumaksja rahadega reklaamivaid nägusid.

Saaga läks aga edasi. Otsustati sundparteistumise kasuks, sest eks valitsuserakondadel oli vaja liikmeid, mistõttu lubati erakondade liikmeks juba ka kohtunikud. Samuti sai paljudele mittepoliitilistele kohtadele Reformierakonna endiseid kõrgtasemel poliitikuid.

Kukkuv komeet suutis aga hulga rohkem kahju tekitada. Lühike väljavõte: mõistmatu haridusreformikava, haigekassa ja perearstide rahastamisega mängimine, kaitsestruktuuride ebaloogiline ümberkorraldus, kõikvõimalikud riigisaladust sisaldavate dokumentidega toimuvad jamad, välispoliitika alaväärtustamine ja loomulikult andestamatu rahva vastu vägivalla kasutamine. Viimased pool aastat oligi halenaljakas vaadata, kuidas peaminister oma kohast meeleheitlikult kinni hoiab.

Kuna praegune riigikogu koosneb suurelt enamuselt üksteisega isiklikul tasandil vaenujalal olevatest pundikestest, kes pole võimelised moodustama reaalselt toimivat valitsust, tuleks see laiali saata. Mistõttu oleks parim lahendus kuulutada välja erakorralised valimised, kus poliitikud saaksid rahvalt uue usaldusmandaadi.

Ilmunud "Elva Postipoisis" ja lühikese kokkuvõttena "KesKus" is vaata siit!

Riigikogus jagatakse mõõdutundetult endale.

2003-10-01T00:24:00.000-07:00

Alates erakondadevaheliste valimisliitude keelustamisega 1998. a on mitmete seaduste muutmisega raskendatud Riigikogus esindamata ja tegevust alustavate erakondade osavõtt riigi poliitilisest elust ning valimistest. Uus võimuliit ehk R kuubis on kasutamas taktikat, mis kindlustaks neile igavesed parlamendikohad. Tegelikult sai asi alguse juba eelmise valitsuse ehk kaksikliidu võimu ajal. Tolleajase rahandusministri Õunapuu sõnavõtud olid ühesed: suurendada riigieelarvelist toetust ja vähendada ning piirata võimalust ettevõtetel erakondi toetada, kuna viimased tahavad toetuste eest ka vastuteeneid.

Kulud määravad kõikSeaduse plaanitud muutmisel suureneks riigieelarveline toetus parlamendiparteidele kolmekordselt ehk 60 miljonile kroonile aastas. See teeks ühele saadikule rahalist toetust lisaks palgale üle 594 000 krooni. Seda ajal, mil riigil ei jätku raha üliõpilaste abistamiseks, tervishoiu rahastamiseks, lastetoetuste ja meditsiinitöötajatele normaalse palga maksmiseks. Samas tahetakse ära keelata võimalus ettevõtetel erakondi toetada.

Eesti parteimaastik läheks pärast selliste muudatuste realiseerumist absurdselt kreeni. Kui viimastel valimistel kulutati valimiskampaaniaks 60 mln kr ja Agu Laiuse sõnul J. Tõnissoni instituudist on 97protsendilise tõenäosusega saadud häälte arv võrdeline reklaamikampaania kallidusega, tekib olukord, kus Eestis sünnivad igavesed parlamendierakonnad. Neil pole midagi karta, kui nende poliitika muutuks vastutustundetuks, kuna pealekasv parteimaastikul puuduks ja raha aitaks nad taas Riigikokku.

Kaks eestvedajat parteid, Reformierakond ja Res Publica, aga ajavad ebarealistlikku juttu võimalusest selliste tingimustega, nagu luua plaanitakse, ületada uutel tulijatel ja praegu Riigikogu-välistel erakondadel valimiskünnis. Mõlemad erakonnad toovad hea näitena Res Publica, kes viimaste valimiste eel ei saanud riigieelarvest sentigi, kuid ületas tugevalt valimiskünnise. On ebanormaalne, kui räägitakse asjadest, mida pole võimalik teostada ja reaalsus sõnade ja tegude vahel puudub. Ei saa ju võrrelda ettevõtete tõel võimule saanud Res Publicat ja nüüd plaanitavates tingimustes erakondi, kes tahaksid ületada valimiskünnist. Res Publica sai riigikokku tänu ettevõtete rahalisele toetusele, kuid uutel tulijatel tahab erakond selle võimaluse aga keelustada.

Ka on jäetud tähelepanuta erakondade riigieelarvest toetamisel ELi riikide õiglasemad ja tasakaalukamad printsiibid, euroopaliku suhtumise üldisemad alused ning ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses rõhutatud võrdse kohtlemise nõue.

Erakondade rahastamise muutmise innukas pooldaja Kristen Michal Reformierakonnast näeb aga hoopis ohtu kõigi erakondade võrdses toetamises riigieelarvest selles, et nii tekiks hulga tuhandeliikmelisi punte, kes riigilt raha tahtma tuleksid. Seda räägib poliitik, kes peaks väga hästi teadma, et 1000 liiget kokku saada on juba iseenesest keerukas. Ka on erakondadel oma lisakohustused lisaks MTÜde seadustega ette nähtud kohustustele. Pean silmas siin nimekirjade avalikustamist ja raha aruandeid iga kvartal. Et pääseda valimistel kandideerima, on vajalik hiigelkautsjoni tasumine, mis viimastel valimistel oli 4000 kr ringis, ka tuleb ületada kõrge künnis ehk 5 valimas käinute häältest. Miks küll Eesti võimupoliitikud ei vaata piiri taha, kus toetuste süsteem on demokraatlik ja võrdne kõikidele - seal elatakse paremini kui meie riigis.

Raha ei tee valitsust
Usun, et õiglus võidab ning ühiskonnas saadakse ometi aru, et parlamendiväliseid erakondi on vaja selleks, et parlamendierakonnad ei muutuks mugavaks, et raha teeb valitsuse.

Loodan, et õiguskantsler Allar Jõksi ja teiste avaliku elu tegelaste ning terve ühiskonna survel ei lähe valitsusliidu kava - muuta erakondade rahastamine ebavõrdseks ja ebademokraatlikuks - läbi. Kui me tahame, et Eestis säiliks mitmeparteiline süsteem, peab riik ka teistele, mitte ainult parlamendierakondadele, eraldama mingisugused summad. Demokraatia peab Eestis alles jääma ka erakondade rahastamises!

Ilmunud lühendatud kujul "Eesti Päevalehes" vaata siit! ja täispikkuses "Äripäevas" vaata siit!